Minu päev

Oli jõulukuu üheksateistkümnes päev, väljas valitses raksuv pakane.

Ärkasin vara, poolüksteist on vara minu jaoks...aga ma tõusin veel enne seda. Tõusin sellepärast, et minna võistlema Eesti meistrivõistlustele. Mitte küll kümnevõistluses, selleks pole vorm veel piisavalt heaks lihvitud.

Võistlus oli selline, et kõigepealt vinnasime kõige jämedama palgi, mis me leida suutsime, puki otsa. Siis krabasime Gašaga kahemehesae ja hakkasime sellega vehkima, nii et saepuru lendas. Üks ahv, kes ka meie tiimis oli, vibutas kirvest ja tegi meie saetud palgijupid katki. Tiina EPAst ladus halud riita. Endalegi suureks üllatuseks suutsime kõige suurema puuriidaga maha saada, aga kohtunik teatas, et kahjuks meil finaali asja pole, sest meie vastaseks oli nende suursponsor linnavalitsus.

Pärast sellist ebaausat kaotust suundusime Genitalistide klubisse, seal nägime Allanit. Allan on see mees, kes korraldab maleturniiri, millest ma ka osa võtan. Jõudsin isegi 16 parima hulka ja sain loosi tahtel järgmiseks vastaseks Vussvillemi. Turniiri korraldus on selline, et saad mingi tähtaja ja siis enne seda peab vaenlane alistatud olema. Aga mängimise asemel tegin hoopis väikese krutski. Saatsin Allanile kirja, et mängisime Vussiga 7 korda järjest viiki ja enne uut aastat pole meil kuidagi võimalik üksteisega kokku saada. Nojah, ja kohe järgmisel päeval marssisime koos Genkluppi sisse ning koperdasime Allani otsa, aga ta vist ei tahtnud meid näha, sest ta isegi ei reageerinud meie peale kuidagi.

Veetnud paar meeleolukat tunnikest mainitud asutuses hakkas näljatunne magu pitsitama. Sai otsustatud toidukaupu tarbima hakata. Mis võiks selleks veel paremini sobida kui uus baar Möku. Sobib just selle pärast, et sealt ei saa mitte midagi süüa. Aga noh, vaatasime sisse, pakuti tasuta tervitusnapsu, kõik oli veel ilus. Siis võtsime ühe õlle ka. Ja siis veel teise. Kõht ikka veel korises. Lahke baarman andis meile sushit, mille ta endale Selverist ostnud oli. Siis võtsime veel õlut, meile toodi juustusaia ja vorsti. Kõht enam tühi ei olnud, võtsime klaasikese õlut.

Baarimees Veiko õpetas meile ühe toreda mängu, mida saab kaartide ja õllega mängida. Nagu arvata on, siis võtsime õlut ka juurde vahepeal. Ja siis avanes uks, sisse astus Karlsoni vanune härrasmees. Ma ei osanud midagi halba aimata. Aga mees hakkas rääkima ja tema jutt oli valus tõde. Ta teatas, et 98% inimesi on debiilikud ja tema on Ameerikas elanud. Ma julgesin küsida, et ilmselt on hetkel baaris viibijatest tema üksi selle 2% hulka pääsenud, vastus oli muidugi jah. Vanamees teatas, et kõik kes Mick Jaggeri muusikast aru ei saa on debiilikud, aga keegi ei saagi sellest aru saada, sest kõik on debiilikud. Vuss väitis selle peale, et tema lemmikpoprokkar on Jörpa. Vana muidugi kuulutas, et eks debiilikud nii arvavadki, sest nad on ju debiilikud. Debiiliku-Vana tegi veel mitu head debiiliku nalja, aga ma ei saa neid kõiki ära rääkida.

Veidi hilhem sattusime Valduri ja tema sõbraga just õpitud mängu mängima. Kahjuks olid nad sohki teinud. Valdur toetas kohe lauale ja jäi karvamüts peas magama, vahepeal ärkas üles ja mõmises ning naeratas ja prantsatas peaga lauale tagasi. Tema sõber pidas veidi kauem vastu. Mingi aja pärast tegi ta tervele baarile joogid välja ja ise viskas ennast selili laua alla magama. Tal oli ka karvamüts peas.

Vahepeal, ma ei mäleta nüüd kas enne või pärast Valduri tulekut, tahtsid ühed korporandid kaklema hakata. Korporantidega on selline imelik probleem, et nad on natuke sarnased kunagiste Loksa venelastega. Paljud neist on üksikuna täiesti toredad inimesed, aga karjakesi koos linna peal ringi hulkudes tulevad neil ainult halvad iseloomu omadused esile. Probleemiks on see et nad ei saa üldse teistmoodi mõtlevatest inimestest aru. Minul ei ole üldse probleemi selle inimesega, kellele Tartu ülikool, Ring või Zavood ei meeldi. Kui mulle meeldib, siis me võime selle inimesega ilusti-kenasti läbi saada. Aga kui ühes ruumis on mitu korporanti ja mõni inimene, kes korpidest eluvaimustuses ei ole ja julgeb seda välja ütelda, siis seal on probleem.

Igatahes veel hiljem juhtusin ma strippokkerit mängima. Ega pikalt ei saanud mängida. Asusin mängu algul kohe julgelt bluffima ja jäin kõikidest riietest ilma. Sündsuse mõttes jätsin aluspüksid ikka jalga. Tegelikult ma kartsin, et kui ma need ära võtan, et siis visatakse mind välja, aga väljas oli jube pakane, sinna kohe kuidagi ei tahtnud minna. Üldiselt väike soovitus neile, kes nimetatud mänguga tulevikus tegelema mõtleb hakata, siis naiste vastu pole mitte mingit mõtet üritada. Neil on lihtsalt liiga palju riideid, siis kui mina riietest lage olin, siis neil olid veel sokid jalas.

Vot selline tore ja tegus päevake oli mul.

Kahjuks, tkärises treeningutesse kolmepäevane auk sisse, aga tibusi loetakse ju sügisel, aga nüüd on juba talv.

LOTI pidu

Mõnikord juhtub nii, et koer oksendab oma maosisu põrandale maha ja siis sööb selle ära. Miks inimesed niimoodi ei tee? Aga olude sunnil pidin seda täna proovima. Või noh, mitte päris nii... aga enamvähem.

Asi oli nii, et eile oli instituudi jõulupidu, mis oli üks ütlemata tore üritus. Peo käigus leiutasin uue kokteili, mille retsept on järgmine:

pokaal šampust
paar lonksu punast veini
paar lonksu valget veini
mõnuga rummi(valget ja pruuni mõlemat, kui rummi ei ole, siis saab viinaga ka)

 Mainitud komponendid valada ühte suuremasse klaasi kokku ja kui mahub, siis võib segu sossasoolagaveidike lahjendada. Maitse on pigem kehvapoolne, kuigi ma olen kõvasti hullemaid jooke maitsnud.

Mingi hetk sai alkohol otsa, kuigi seda oli varutud pudeli viina jagu kärsa kohta ja osad üldse ei joonud. Toitu jäi aga järgi, toppisime Vussiga selle ühte kilekotti. Järgmisel päeval, see on siis täna, pidime selle ära sööma. Maitsel ei olnud häda midagi, aga välimus oli ikka eriti rõve. Kujutage ise ette, kui ühes anumas on kartulisalat, lihapallid, heeringas koorega, kartulid, verivorstid, singirullid, kaste, omlet ja ilmselt veel midagi, siis see on korralikult läbi raputatud. Ei ole eriti isuäratav! Vaatamata üsnagi meeldivale maitsele oli seda toitu ebameeldiv süüa, sest see nägi välja nagu okse.

Autahvel

Mõtlesin siin, et peaks need tegelased, kes mulle järgmisel varasuvel kasti õlut osta kavatsevad, kuidagi esile tõstma. Mõeldud, tehtud, graveerisin mainitud tegelaste nimed permanentse markeriga blogi vasakule tiivale. Londo ja Pluuto kohta andis guugli pildiotsingumootor pädeva vaste ka, nemad said lingitud ka. Teised võivad ka lingitud saada, kui mulle lingi saadavad. Samas kui mulle pilt saata, siis saab isegi nii teha, et nime kõrvale võib pildi üles visata. Mida üks inimene veel tahta võiks, kui oma nime ja pilti Eesti parima veebimeedialehe esiküljel!?

Ühtlasi annan teada, et veel kastinimekirjas ei ole, siis seda saab veel teha. Ja mitte ainult ei saa, vaid lausa peaks!

Uus tabel!

Tegelikult tahtsin täna jooksma minna, aga ühel lihtsal põhjusel jäi see asi täna ära.  Selleks põhjuseks oli minu puhtust ja korda armastav iseloom. Ma nimelt avastasin, et trenniriided lõhnavad mitte just kõige meeldivamalt ja pesin nad puhtaks. Õhtul tilkus riietest veel vett välja, nii et ma ei saanud neid jooksmise juures kasutada. Võib-olla oligi parem, et minemata jätsin, sest nagu viimasel ajal ikka nii ka täna, alumised kõhulihased olid suht valusad. Mis nende vastu peaks ette võtma?

Hea uudis on ka! Meisterdasin siin tükk aega, enne kui valmis sai. Aga eks õeldakse ju, et kaua tehtud kaunike. Minu kaunike on siia blogisse paremale poole üles riputatud tabel. Sealt leiab infot minu isiklike rekordite kohta kümnel alal ja neile vastava punktilaari. Vaadake ja imetlege ja kommenteerige!

Ise vaatasin ja imetlesin ka antud tabelit ja olen päris kindel, et mõnel alal oleksin antud hetkel oma isiklikku rekordit edestama.  Esiteks, kaugust peaksin suutma paarkümment sentimeetrit kaugemale hüpata, kuigi ma ei ole selles 100% kindel. Kõrgushõppe koha pealt võin kindlamalt väita, et 1.35 saaks ikka üle. 400 meetris oleksin ka äkki võimeline mõned punktid koju jooksma, kuigi ausalt õeldes on see täiesti mõttetu ala minu meelest. Ükski normaalne inimene ei suuda 400 meetrit nii kiiresti joosta(63sek), et selle eest 300 punkti saada. 1500 meetrit suudaksin kohe päris kindlasti kiiremini joosta, kui seni olen suutnud. Nii et optimistlikult vaadates pole 3000 punkti mägede taga!

Elu on selline

Imelik, kuidas igasugused asjad juhtuvad. Sul pole neid planiski juhtuma panna, aga nemad juhtuvad nagu iseenesest.

Mõtlesin eile õhtul instas geelitama hakata, aga seal oli hoopiski põrandate poonimine ja mind ei lastud sisse. Niisama tühja telekat vaadata või tuba koristada või kududa ka ei viitsinud. Õnneks või õnnetuseks toimus linna teises otsas, tegelikult küll rohkem keskel, Kitzbergi maja soolaleivapidu. Mõtlesin sealt korraks läbi hüpata... ja hüppasingi, aga veidi kauemaks kui korraks. Esialgne idee oli, et eriti palju ei joo, võtsin ühe pooleteitliitrise sideruuno kaasa ja arvasin et see on kõik, mida õhtu jooksul tarvitan. Aga kalkun ka arvas, et muneb, aga tegelikult hoopis sittus.

Seltskond oli liiga meeldiv ja erinevad joogid liiga maitsvad, et kaine olla. lohuav on see, et vhemalt 3 inimest peale minu arvasid samamoodi ja lõpetasid ka samamoodi. Samas maksimaalselt purju ma ennast siiski ei joonud, see-eest aga jauram jõi ja hakkas kõvasti laulma/karjuma, nii et onud politseinikud tulid kohale ja ajasid pooled inimesed minema.

Õhtul umbes poolteist tundi prast viimast õlut puhusin 1,1 promilli, mis on tegelikult ju suhteliselt vähe? Igatahes täna erilist pohmakat ei ole ja õhtul lähen jooksma.

Siuke lugu

Jaurami soovitusel, havi käsul koostan mõnelauselise raporti teisipäevasest joogiüritusest. Kõik oli selline nagu ikka aga samas hoopis teistmoodi.

Kui väljas pimedaks läks, siis ootasime paar tundi ja siis läksime Vussiga Ümera hüpermarketisse. Ostsime mõned alkoholid ja suundusime Patayasse. Reklaaami järgi või oma alkoholiga sisse saada, aga kohapeal selgus et ainult pooleliitristega lastakse uksest sisse. Aga õnnetuseks oli meil paar kaheliitrist bocki pallooni kaasas. Lootsime, et sellised näppus näeme lahedad välja.

Midagi muud ei jäänud üle kui kulistasime ühe ukse taga tühjaks ja teise peitsime ära. Pärast muidugi seda enam üles ei leidnud.

Sees kehastusime kohe presidendipaariks ja asusime trepil inimesi kättpidi tervitama. See oli tegelikult vägagi üllas tegu, millega omalt poolt aitasime seagripi levikule kaasa.

Pidu ise oli igati tore. Mis siin pikemalt ikka seletada?

Reporteri horoskoop ei valeta!

Eile õhtul juhtusin Reporteri horoskoopi nägema ja seda lugev näitsik teatas mulle rõõmsal häälel, et homne päev ei ole eriti tegus. Mis seal salata, nii täpselt juhtuski! Mitte midagi ei saanud täna tehtud. Eelmainitud fakt on võibolla kuidagi seotud ühe teise faktiga, nimelt käisin eile ühel peoüritusel.

Leia kümme erinevust

Auschwitz-Birkenau, Poola

Sõbra keskus, Tartu Eesti

Ratast varastamas

Ma siin ükspäev mõtlesin, et jalalihased on valusad ja peaks kaks päeva pausi trennist tegema. Samas miks mitte meeldivat kasulikuga ühendada? Mõeldud, tehtud. Kukkusin eile korraks jooma.

Tegelikult ega see polnud planeeritud üritus. Lihtsalt juhtus nii, et käisin Genitalistide klubis malet mängimas. Ja mis sa ikka tühja mängid, mõne õlle ikka rüüpad ju mängu kõrvale. Muidu, mul õnnestus eile esimest korda elus naisele males kaotada.

Hiljem viis tee mind spordihoone ette rauasaega jalgratta lukku avama, paar peeti ja Vuss olid abiks. Kolmveerand tundi kõva saagimist ja raudratsu oligi vabaks päästetud. Politseid ei kutsutud. Mõned vabatahtlikud pealtvaatajad käisid koguni abiks saagimas.

Koju ikka enne ei läinud, kui Zavood kinni pandi. Üles enne ei ärganud, kui väljas juba pime oli.

Erinevaid mõtteid

Mõte 1: Sina, kes sa mu blogi järjepidevalt Surinamist mu blogi kiikad, too või saada Hannesele kohalikke münte. Hannes on nimelt mündipede ja mündid teevad teda õnnelikuks nagu kont koera.


Mõte 2: Kondist rääkides...tal on kodus suur kotitäis jõulukingitusi. Seal on mitmeid sorte pintsakuid, mütse, salle, kindaid, pükse, kingi, rinnahoidjaid... Mida iganes hing ihaldab, seda sealt võlulaekast leiab. Mina sain sealt soliidse musta pintsaku, hunniku raha ja koju sissepääsemiseks vaja mineva distantskaardi. Samast kingikotist leidsin ka Detsibelli soomekeelsete kirjadega baskiterroristi baretti, mis, nagu hiljem selgus, on hoopis Tuule oma. Ühesõnaga, kes Valgel repsil käisid, need väiksid Kondile külla minna ning oma asjad sealt kotist välja võluda.

Mõte 3: Eile juhtusin Selverist välja tulema ja üritasin taaraautomaadist mööduda, aga see aparaat püüdis mu pilku. Tegelikult mitte aparaat ise vaid sellel ilutsev reklaamilärakas. See oli paljukiidetud meelelahutusportaali alkoinfo.ee reklaam, mis väitis, et mina joon 520 pudelit ülut aastas. Koheselt tegin oma väikeses vesipeas ühe kiire rehkenduse 1x520=520. Ehk siis kui kodus jooma hakata oleks aastane teenistus 520 krooni. Päris hea palk joomise eest ju? Pealegi poest ostes on lu ju mõned ead kroonid odavam ka. Siit idee, hakkame joomise pealt teenima!?


Mõte 4: Millalgi võiks jälle mõne ühestreenimise teha. On keegi huvitatud?

Valge reps

Valge reps on selline üritus, mille tarvis naised otsiivad kapist oma kõige ilusamad kingad ja lähevad ostavad uue kleidi, mehed ajavad pükstele viigid sisse ja panevad küige pidulikuma pintsaku selga. Siis minnakse kõik ühte suurde saali ja enamik peolisi joob ennast täis.

Käisin minagi joomareid vaatamas ja ausalt õeldes ega ma kõike just ei mäleta. Ometi tahaksin paar seika, mis juhtus, ära mainida. Esimene käib blogi kommentaariumis massilist populaarsust nautinud Jaurami sigimistrateegia kohta. Ma nimelt pärisin Jauramilt, et miks ta juuksed maha ajas. Ta vist vastas:"Pikad juuksed, vähe keppi, lühikesed juuksed, vähe keppi!" Samas võibolla vastas ka midagi muud.

Teine huvitav seik oli selline, et üks tore neiu kutsus mind tantsima. Õnnetuseks oli mu tantsukaart järgmiseks tunnikeseks broneeritud, nii et ma lubasin talle hiljem seda heameelt teha ja teda tantsupõrandal keerutada. Lubatud, tehtud, hiljem krabasin neiu käest kinni ja tirisin areenile, aga kahjuks juhtus nii, et see oli hoopis keegi teine tore neiu, kes ütles, et tantsida ta küll ei taha. Hea et ma kaine ei olnud, siis oleks veel piinlik olnud.

Tantsimise juures on veel üks halb omadus, et palav hakkab ja siis unustatakse oma pintsak maha. Mul juhtus ka nii, kahjuks. Eriti lahe oleks kui seda tagasi ei saaks just sellepärast, et samal päeval olin uhiuue instituudi uksekaardi saanud, see oli muidugi pintsaku taskus.

Oma uue vana jalgratta suutsin ka ära lõhkuda, aga muidu oli väga meeleolukas ja tor õhtupoolik.

Statistikat

Hea uudis kõigile blogilugejatele! Alates tänasest on üleval paremal nurgas üks uus tabel, kust huviline leiab veidi statistikat, selle kohta palju ma trenni olen teinud. Esimeses tulbas on jooksmised kilomeetrites, teises jõusaalid veedetud aeg tundides, kolmandas joomised päevades, see ei tähenda muidugi tervet päeva enamasti, vaid kõigest õhtut, ööd ja järgmist hommikut. Esimeses reas on asjandused viimase jooksva kuu jooksul ja teises reas kõik kokku alates juuni algusest.

Vot nii!

Korvpallist

Pall on ümmargune, mulle löödi küünarnukiga silma kohale, nii et hetkeks kadus pilt eest, aga siis kui põrandale jõudsin tuli pilt tagasi. Süüdlast üles ei leidnud, aga ilmselt oli mõni tiimikaaslane. Tuulele torgati näpp(näpud) silma(silmadesse), seda tegi Mällar, kes päris kindlasti mängis meiega samas paadis. Ega vastastel ka paremini ei läinud. Egon virutas mingi kehaosaga ühele vastasele pikki piilumist, nii et verd voolas ja ninaluuse tekkis väike või vähe suurem mõra.

Videoklipp Vussi kolmesest ja mõned pildikesed ka leiad siit

Hobidest

Hiljuti olid mul kuu aega järjest mingid põhimõtted. Nüüd sai kuu aega täis ja mul õnnestus veidi oma hobiga tegeleda. Hobidega peab tegelema! Esimese päeva kokkuvõte on järgnevas tabelis ilusasti ära toodud.

Aga ega ma ilma põhjuseta ka tühjast kohast jooma ei kukkunud. Paabelis oli neljapäeva õhtul Hispaania filmi õhtu. Kui ma õigesti aru sain, siis see pidi traditsiooniks muutuma. Filmiõhtu korraldajad soovitasid igaühel vastavalt oma maitsele midagi näksida või lonksata kaasa tassida. Mõni näris krõpsu, mõni maiustas koogiga, mõni limpsis mahla, me Vussiga kulistasime tagareas poola vähekvaliteetveini Ti Amo. Kui see otsa sai, siis libistasime ühe kalli Hispaania veini ka kurgust alla. Tegin sellise tähelepaneku, et peale suhkrurikast peeti maitseb pärisvein jube hapult ja kibedalt. Muidu film oli hea, seksi, vägivalda ja huumorit tuugalt täis topitud. Link

Kuna õhtu algas hispaania filmiga, siis ei suutnud me hispaanlaste rollist kuidagi välja tulla ja üritasime inimestega lõunamaa keeles suhelda. Ise olime täiesti kindlad, et keegi ei saa meist mitte essugi aru, aga Illegardi baarineiu sai kohe aru, et me õlut tahame ja vähe sellest, siis ütles midagi väga keerulist hispaania keeles, millest mina küll aru ei saanud.

Maandusime mingi laua taha ja kordasime kohalikele väheseid õpitud fraase hispaania keeles, endiselt olime täiesti kindlad, et keegi meid ei mõista. Aga nagu selgus, siis vähemalt osad seal lauas viibijatest olid hispaania keele õpetajad. Järgmise seltskonnaga, kelle otsa me komistasime, läks veel hullemini, sest need olid pärishispaanlased.

Siit moraal, kui sa tahad, et sinust aru ei saadaks, siis joo rohkem, mitte ära õpi hispaania keelt!

Muidu, eile tegin ka linna peal mõned õlled, nii et tänase kohta on õigustatud põhjus, miks ma trenni ei tee.

P.S Selline lõbus vahepala juhtus ka Illegaardis, et tulin mina lõbusasti tualetruumist välja, kui äkitsi kuulsin kõrvalkabiinist lõvi möirgamist. Ei pidanud kaua mõtlema enne kui adusin, et seal ei ole lõvi, kõigest oksendav Vuss.

Üleskutse

Kõik, kes liiga hästi ei oska, on oodatud pühapäeva hommikul kell 10 ülikooli meistrivõistlustele korvpallis! Isegi need, kes (enam) ei ole LOTEga otseselt seotud. Andke teada, kes on valmis võitlema!

Üks jooksurada puudu

Mul on üks väga halb uudis! Minu tavapärane jooksurada on hävitatud. Mingi osa rajast kulgeb odra- ja rapsipõldude vahelt ja suured kombainid, traktorid, kärud ja muud agraarmasinad on tee põlluga üheks sulatanud. Nüüd pean uue raja kuhugi leiutama. Aga mulle ei meeldi suurte maanteede ääres joosta, sest autod kihutavad liiga küle alt läbi ja see on ebamugav. Linnas pole ka eriti hea joosta, sest inimesed ja masinad koperdavad jalus igal pool. Inimesed mitte ainult ei koperda vaid ka tüütavad sind oma probleemidega. Ükspäev pöördus minu poole üks ilmselgelt mitte kõige paremal elujärjel olev meesterahvas, kes oli enda püksid kust täis urineerinud. Algul ma ei saanudki aru, mida ta tahtis ja jooksin edasi. Umbkaudu 100 meetrit kaugemal sain aru, et tema mulin oli ikka artikuleeritud kõne ja ta küsis:"Peremees-peremees, kuspool siin kesklinn on?"

Täna juhtus jällegi selline asi, et ristmiku ületades jäid kaks joodikut mulle ette. Pidin väga osavalt nende vahelt läbi manööverdama. Nende vahelt läbi mahtumine ei olnudki eriti lihtne, sest nad valmistusid parasjagu kaklema minema.

Uskumatu lugu!

Kuna teatavati minu armas kallis ratas varastati hiljuti ära, siis olen siin vaikselt õhtuti endale uut ehitanud. No päris ise ei ehita, pigem panen mitmest vanast rauahunnikust ühte töökorras asja kokku. Täna juhtus nii, et aktiivse töö käigus lõin endal haamriga silma siniseks.

Käisin jooksmas

Veidi kahju on isegi uut postitust kirjutada, kuna eelmises teemas käib meeldiv arutelu. Ärge laske end sellest postitusest heidutada ja kommenteerigem eelmise teema all ikka edasi.

Hommikul tundsin, et olen energiat täis nagu Eesti Soojuselektrijaam ja otsustasin seda konstruktiivselt ära kasutada. Arsti soovitusi teadlikult eirates läksin jooksma. Et mitte liialt riskida vereojade tekkimisega, siis panin piiraja peale ja kui mootori pöörete arv läks üle 150ne, siis võtsin hoo maha ja lasin pulsi tagasi 130ne peale enne kui uuesti jooksma hakkasin. Niimoodi vahepeal kõndides, aga enamasti ikka joostes läbisin koguni 3,8 km. Pole paha esimese korra kohta!?

Enesetunne on päris mõnus, energiat enam niipalju üle ei ole. Julgen teile ka seda protseduuri soovitada.

Head asjad

Hea meel teatada, et interneti inimesed on avanud uue meelelahutusportali nimega alkoinfo. Soovitan seda väärt portaali uudistada, sealt leiab nii mõnegi nipi, kuidas pohmakat leevendada, samuti saab teada, kuidas tarvitatud jookide järgi arvutada, mitu promilli piiritust veres on. Saab teada, kui palju tohib tarbida ja mida kõige kasulikum tarbida on ning kuidas tarbimist piirata. Üheõnaga uurige ise!

Eelmainitud lehel on ka üks test, mis 10 vastuse põhjal saab aru, mis suhted sinu ja alkoholi vahel on ning annab tulemutest ka sulle lahkesti teada. Tegin ka küitlue läbi, vastasin ausalt ja kui kahtlein, sii valiin leebema vastusevariandi, aga tulemus on ikka selline:



Sinu joomisharjumused hävitavad Sinu tervist ning Sa võid olla alkoholsõltuvuses. Kui vähegi võimalik, lõpeta joomine otsekohe. Võta ühendust oma perearstiga ning räägi selle testi tulemustest, või siis pöördu kindlasti vastavate spetsialistide poole. Kontaktid leiad siit.

Nädal veel, siis saab mu kuu ajaline karkusperiood läbi ja ma saan tervisevaenulike eluviiside rüppe tagasi naasta.

Vormikõver

Hetkel ma vist just elu tippvormis ei ole. Teatavasti toimus sel nädalavahetusel Sügimatk, kuhu ma mõistetavatel asjaoludel ei läinud. See-eest käisin alternatiivsel matkaüritusel, mille trass kulges Tartu linnas ning mille kogupikkus oli ligikaudu kümme kilomeetrit. Selle ränkraske rännaku tagajärjel olid täna hommikul jalalihased veidi valusad.

Järgmisest nädalast on plaan jälle regulaarselt trenni tegema hakata, muidugi juhul kui mu perearst, kellega ükspäev rääkima pean minema, kategooriliselt seda ära ei keela.

Küsitlus sai ka läbi. Tulemused on sellised, et kõige suurem enamus sooviks iga päev uusi üllitisi lugeda. Sellepeale vastaks ma, et tahtmine on taevariik, aga tegelikkus on kole ja kuri. Ühesõnaga iga päev uusi postitusi ei tule ega hakkagi tulema! Nii palju ma ei viitsi kirjutada ja keegi ei viitsiks nii palju lugeda ka mitte.

Kes vastasid, et huvituvad ainult spordist, nende jaok sai juurutatu eelnevas postituses mainitud sildistamise süsteem.

Üks inimene tahtis anekdoote ka kuulda. See on spetsialselt sulle:
Väikemees mängib liivakastis.
Jäsku kostub hüüe:
"Juhannes-poiss, sööma!"
"Kohe tulen, ema!"
"Mitte ema, vaid isa!"
"Krt teist pededest aru saab!"

Sildid

Kuna käimasolevas küsitluses on mõni persoon vastanud, et teda huvitavad ainult trenniteemalised postitused, siis otsustasin postitusi sildistama hakata. Ehk maakeelde tõlgituna, et need postitused, kus treeningutest juttu on saavad külge silikese "trenn". Blogi pealehele ülesse vasakusse nurka ilmub ka vastab sildike ja kui sellele klikata, siis avanevad ainult asjakohased postitused ja nii saab muud paska, mida ma siia aeg-ajalt kirjutan, vältida. Hiljem selgub võib-olla tuleb ka teisi sildikesi juurde, hetkel on ainult üks.

 Ja muide, ühe kasti sain jälle juurde ja selle saamiseks piisab vaid 2500 punktist.

Teen siin kokkuvõtte, kes mulle kastikese märjukest kingivad, kui ma 3000 punkti täis peaks saama:

1. Kont
2. Londo
3. Axi
4. Kati
5. Jauram *
6. Pluuto
7. Mait **
8. Karl Lont***

Juhin tähelepanu asjaolule, et nimekiri on tagumisest otsast avatud. Kui sa tunned, et hoolid Eesti rahva tervisest ja üldisest heaolust ning tahad toetada rahvasporti, siis liitu listiga! Liituda saab nii: i kirjutad siia kommentaari, ii kirjutad mulle, iii helistad mulle. Alaealiste puhul on vaja vanemate kirjalikku luba!

Kõik läkski liiga hästi

Vanarahvas teadis rääkida, et pill tuleb pika ilu peale. Loomulikult ei saanud ka mul lõpmatuseni hästi minna. Esmaspäeva õhtul sättisin ennast teleka ette mingit seriaali vaatama. Õnnestuski poole peale ära näha, aga siis tundsin, et midagi voolab pikki põske, vaatasin, et ohoo see on ju veri, selline mõnus tume veeniveri. Tõusin istukile ja avastasin, et kogu suu on verd täis, mitte ei taibanud, kuidas ma seda varem tähele ei pannud.

Järgnevad 20-25 minutit istusin kraanikausi eest ja ajasin verd suust välja. Verd voolas nagu vett Niagara kosest, kraanikausis lainetas ilus sügavpunane vermeri, milles mingid kahtlased tombid ja tordid ringi purjetasid. Lõpuks ma tundsin, et nüüd oleks vist targem põrandale maha istuda, sest kui ma tooli peal oleksin ära minestanud, siis oleks äkki pea mingi kõva eseme vastu puruks läinud. Maha ma ei jõudnudki istuda, sest enne juhtusid kaks asja. Esiteks verejooks jäi kahtlaselt järsult pidama. Teiseks jõudis kiirabi kohale ja laadis mind autosse ja viis mind Mustamäele.

Tallinna jõudmiseks kulus täpselt tund aega, aga see tunnike kulges väga meeldivalt. Väljas valitses pimedus, mida kuupaiste veidi leevendas. Kiirabi arst üritas minuga rääkida, algul ma ei saanud üldse aru, et ta minuga räägib, kuigi kedagi teist seal polnudki. Lõpuks taipasin, et ta jutustab ilmselt minu pihta, aga nii palju ei suutnud keskenduda, et sõnadest aru oleksin saanud, selle asemel noogutasin nõustuvalt iga kord kui ta pausi tegi ja vaatasin vastu tulevaid autosi, mis lendlesid paari meetri kõrgusel õhus.

Täna kui tagasi tulin, siis enam autud ei lennelnudki tee kohal millegipärast.

Paar väheolulist fakti olukorra kohta

Peale teisipäeva olin tarbinud ainult jäätist ja erinevaid jogurteid. Üritan vaikselt münda muud rooga manustama hakata, kuigi kahjuks enamik asju ju on rangelt ära keelatud. Eile kraapisin lusika otsaga Napoleoni tordi pealt kreemi. Madli arvas selle peale, et siis võiks sama hästi võileva asemel võid süüa, aga seda ma igaks juhuks ei proovi. Täna läksin juba nii kaugele, et keetsin muna (ok, ei keetnud ise) ja panin paar viinerit ahju. Siis sõin need ära. Päris mõnus tunne!

Vähe sellest, et süüa ei saa korralikult, ka sittumisega on probleeme. Tavaliselt külastan raskema häda tõttu toaletruumi päeva jooksul korra või kaks ja vahel rohkemki, aga nüüd ma ei olnud seda teinud alates esmaspäevast saati. Hea uudis on see, et eile sain lõpuks korraliku junniga hakkama.

Mul on äärmiselt hea meel selle üle, et tänu operatsioonile muutus vähemalt üks asi paremaks. Nimelt suudan ma nüüd ilma suuremate probleemideta tablette neelata. Enne kulus ühe tablaka makku toimetamisele mõttetult palju aega ja energiat. Kõigepealt tuli ravim ühte kätte võtta ja klaasitäis vett teise kätte, siis oli vaja 5-15 minutiline rituaal läbida ehk siis pidi lihtsalt töövahendid käes püsti seista. Sellele järgnes esimene katsetus, tableti asetamine keelele, üritus lonksu veega see makku uhtuda, uus üritus, uus üritus, nii kümme-viisteist korda. Aeg-ajalt juhtus nii, et selleks ajaks oli tablett juba alla neelatud, aga sageli pidi kogu protseduuri uuesti kordama. Nüüd on nii, et asetan tablaka keelele ja hopsti esimese korraga õnnestub see soovitud sihtpunkti toimetada. Põhjus on vist selles, et kurgunibu vähendati poole võrra ja nüüd tablett ei koperda oma teel millegi otsa, mis okserefleksi tekitaks ja ta tagasi suhu lükkaks.

Ühe tõsiasja üle võin veel rõõmustada. Aga selle jaoks pean lühidalt rääkima, kuidas ma ükskord keskkooli ajal hambaarsti juures käisin. Arst asus Kuusalus, sinna sõitsin bussiga, tagasi tulin häälega. Juhtusin ühe killustikukoormat vedava suuremat sorti auto peale saama. Ma ei teagi, kas ma olen kunagi suuremat müra kuulnud, kui see mis selle auto kabiinis oli. Müra tekitasid auto mootor ja muu liikuvad osad, mis kõik olid ilmselt ära kulunud või pooleks murdunud ja tektasid põrgulärmi. Peale müra oli seal ka selline vibratsioon nagu oleks kaevurite seinalõhkumis masin perse topitud ja käima lülitatud. Ma pidin kahe käega kinni hoidma, et mitte toolilt maha kukkuda, samal ajal oleks tahtnud ka käsi kõrvadel hoida ja trummikilesi purunemise eest kaitsta. Juhti ei häirinud see mitte põrmugi, tema jaoks oli selline olukord täiesti normaalne. Aga ta nägi vastav välja ka! Seljas oli tal mereväe värvides maika ja parema õla peale oli suur ja kole ankur tätoveeritud. Siis mul oli hea meel, et ma naine ei ole! Eriti kui arvestada asjaolu, et kaasreisija poolne uks avanes ainult väljastpoolt.

Aga mitte sellest autojuhist ega tema masinast ei tahtnud rääkida, vaid ikka hambaarstist. Ta oli selline umbes keskealine naisterahavas, kui aus olla, ega ma suurt rohkem temast ei mäletagi. Tegelikult see polegi oluline.

Istusin kõigi mugavustega hambaarsti toolil, arst oli mul mingite riistadega suus ühe tagumise hamba kallal. Nokitses tükk aega ja ma olin juba aru saanud, et midagi talle ei meeldi, aga kuna ma suud kinni ei tohtinud panna, siis ma ei saanud küsida ka, et mis teda vaevab. Arst nokitses edasi. Mingi hetk aga oli ta end nii üles kruttinud, et virutas puuri plekkkaussi ja ütles mulle etteheitvalt ja tõrelevalt: "Ma ei saa ju niimoodi tööd teha! Kust kuradi kohast sul seda ila nii palju tuleb??"

Selle üle ongi mul hetkel hea meel, et seda ila niipalju kuskilt tuleb. Sellepärast et haavad suus paranevad seda paremini, mida niiskemad nad on, kui need ära kuivavad, siis ei taha nad üldse paraneda, vaid rebenevad lahti hoopis.

Muide, elus olen!

Teisipäeval tehti tsiki-briki ära ja kõigati mandlid maha nagu naksti! Pool kurguniplit võeti veel peale kauba ka.

Kõigepealt, et haiglasse sisse saada, tuli sajale erinevale keerulisele küsimusele vastata ja mõnele lausa mitu korda mitmes kohas. Mõned olid päris rasked ja ma ei tea, kas vastasin õigesti. Aga ilmselt sain läbi, sest mind võeti sisse. Mulle anti haigla poolt pidzaama, läksin oma asju kappi toppima ja haiglariideid selga panema. Kappide juures passis mingi vanamees, endal mingid käärid või klambrid rippusid ninast välja. Ta küsis:"Noh, poiss, mis asi sul maha võetakse või välja tiritakse?"
"Mandlid"
"Ohohooo, nalja saab! Pärast on lõbus!"
Noogutasin tänulikult ja läksin opiruumi!

Enne opile minekut vaatasin, kuidas need kes lõikuselt tagasi toodi üritasid esimese asjana teadvusele tulles kohe ennast püsti või istukile ajada ja mõtlesin samal ajal, et on ikka lollid küll, kuidas nad aru ei saa, et kõige kasulikum oleks rahulikult lamada. Aga siis kui mind toibumisruumi lükati, siis esimene reaktsioon oli kohe, et peaks püsti tõusma. Muidugi lükati mind pikali tagasi ja paluti tungivalt, et ma enam nii ei teeks. Eks ma siis tegin haigla personalile seda heameelt, üritasin veel paremat meelt teha ja laususin midagi naljakat, kahjuks ei mäleta mida, kuid keegi ei naernud. Üks õde ütles hoopis sellepeale, et olgu ma vait ja köhigu verd. Teine täpsustas, et köhida ei tohi, hoopis vaikselt sülitama peab.

Veidi aja pärast lohistati mind tavapalatisse, kus ma veetsin umbes 20 tundi oma elust. Aga ega seal eriti halb ei olnudki, esialgses menüüs olid erinevad valuvaigistid, mida sai läbi kanüüli manustada. Verejooks jäi juba poole tunniga järgi ja arst imestas, et miks ma nii vähe veritsen, kahtlustas, et neelan salaja verd alla. Aga ei neelanud, seda lihtsalt ei voolanud mulle suhu enam. Siis hakati juba kraanivett ka pakkuma. Veel hiljem toodi jäätist ka. Päris mõnus elu ju, lamad pehmel madratsil, vaatad telekat, vajutad hädaolukorra nuppu ja tellid kenade noorte õdede käest jäätist või vett juurde.

Ainult et magada ei saanud millegipärast. Ja järgneval ööl kodus ka ei saanud magada. Mõlemal ööl magasin max. 2 tundi, ma isegi ei oska arvata, miks rohkem ei maganud. Ehk sellepärast, et natuke valus oli ikka. Halb oli see ka, et rääkida eriti ei saanud, sest see oli päris valus. Mul on ikka väga mitu head nalja sellepärast tegemata jäänud! Üks probleem tekkis veel, eile tuli palavik, kuigi mul kästi arstile helistada, kui tekib üle 38 kraadine palavik, siis ma siiski ei helistanud ja loodan, et äkki see läheb ise mööda.

Üleüldse ma peaks kaks nädalat põhiliselt voodis pikali olema, sellega ma küll hakkama ei saa. Ma püüan mitte rabeleda, aga päris pikali ikka ei viitsi olla...

2 in 1

Nii nüüd on käes, homme lõigatakse mind lõhki.

Aga sellest praegu ei räägi, hoopis paar sõna mõne ilusama asja kohta. Käisin täna võmlas. Võmla on võmmide pesa. Võmm on lahe sõna! Kasutan siinkohal juhust ja kutsun kõiki karvaseid ja sulelisi seda sõna mendi või pollari või muu sellise asemel kasutama. Igatahes naljakas oli asja juures see, et võmmidel ei olnud pastakat. Riik on vist suuremas rahahädas kui Läti, politseile ei suudeta pastakaid osta. Aga vaatamata sellele, et mult on nüüd kõik väärtuslikud asjad ära varastatud, siis ma olen ikka jõukam kui politsei. Kirjutasin avalduse ratta varguse kohta oma isikliku pastakaga, mille ma paar kuud varem tänavalt leidnud olin.

Samas kasutasin juhust ja sirvisin võmmide ajakirja ka. Selle pealkirja ei suuda kahjuks meenutada, aga ma lugesin sealt, et Rakvere linn kinkis kohalikule konstaablipunktile ruupori ja kui sul on gripp, siis tuleks kallistamist ja musitamist vältida. Selle peale tahaks õelda, kallid võmmid ärge tehke ega lugege oma ajakirju, minge parem mu ratast otsima!



Tahaks veidi kainest peost ka muljeid jagada. Kõigepealt hoiatus, ärge palun seda kodus järgi proovige, antud katse viis läbi profesionaalne katsetaja, omalkäel katsetamine võib lõppeda teie vaimse tervise kollapsiga.



Ega ta tegelikult nii hull ei olnudki, aga kui võimalik, siis edaspidi ma eelistaksin peol ikka pigem purjus olla, nii on kõik veel huvitavam kui muidu. Ja pealegi pohmakast ei pääse isegi siis kui ei joo. Vähemalt mul oli järgmisel päeval hommikust õhtuni suus kõrbe tunne, mida vedelikuga niisutamine eriti ei leevendanud.

Peo kõige kõvem pauk käis juba enne kohale jõudmist ära. See oli mu ratta(R.I.P!) tagumine kumm, mis lõhkes nagu dünamiit, paisate kummijuppe jõkke ja liiva Vussile silma. Ise pääsesin õnnetusest vigastusteta, ratas jäi ka terveks, mille üle mul oli tol hetkel hea meel. Oleks ma teadnud, mis hiljem juhtub, siis ma oleks ratta sinna samma vedelema jätnud. Arvatavasti oli see pauk märk sellest, et kainena ei tohi peole minna. Aga ma olin ikka piisavalt loll ja läksin.

Ega ma ei saa väita, et igav oleks olnud, siis ma ei oleks ju 5-6 alles koju jõudnud. Aga ikka ühel hetkel vaatasin, kuidas purjus inimesed ennast üleval pidasid. Nuki vehkis täiesti hüsteeriliselt alguses käte ja hiljem kogu kehaga kord maas kord toolil ja vahepeal ronis isegi lauale, ise arvas, et on dirigent ja üritas mingit koorilaulu vehkimise juurde joriseda. Vuss tegi biitpoksi ja laulis kõvasti hoopis teist laulu või teisi  laule (täpselt ei saanud aru). Hülge-Martin esitas umbes selliseid häälitsusi: "Buuu-baaa-kõlla, sum-sam-trampalla, hai-kaa-prõmm-prõmm" jne. Ega seda kassikontserti väga meeldiv vaadata ei olnud, aga esitajad olid sama õnnelikud nagu väikese poisid, kes on konna sipelgapessa pannud. Mis seal salata, ma olin kade, et ma tol hetkel ei suutnud ennast nii palju nautida, kui nemad seda tegid. Siis ma mõtlesingi välja, miks inimesed joovad.

Tark inimene peab ennast lolliks jooma, sest siis rõõmustab mõttetute pisiasjade üle. Kaine peaga ta seda ei suuda, seast peas käib üks pidev anaal-lüüs maailma probleemide kallal. Loll joob sellepärast, et siis ta saab olla tema ise ja oma lolluses alkoholi süüdistada. Aga kumb sina oled?

Sellise sügavmõttelise sügava mõtteteraga olekski paslik tänane loba siin lõpetada.

Ainult jobu on peol kaine!

Eile käisin Vaguni sünniaastapäeval Lodjakojas. Kuna asjaolud on sellised, et ma hetkel ei tarbi alkoli sisaldavaid vedelikke, siis julgesin isegi telefoni kaasa võtta. Kaine peaga pole ohtu, et asjad ära kaovad või kuidagi kaduma lähevad. Unistus oli ilus, aga reaalsus lõi kabjaga näkku. Ehk siis mult varastati jalgratas ära. Seesama mis oli minu ainuke märkimisväärset rahalist väärtust omav ese siin ilmas... ja enam seda ei ole, raisk!

Tee mind õnnelikuks!

Nagu ma aru saan, siis mõne inimese jaoks on minu blogi muutunud olulisemaks meelelahutuse allikaks kui delfi naistekas. Vahepeal kui ma viis päeva ei üllitanud ühtegi rida, siis selle aja jooksul tundis vähemalt neli inimest muret, et kas kõik on korras. On ikka, jah. Lihtsalt pole suurt midagi kirjutada viimasel ajal olnud ja patt oleks igast saasta siia riputada.

Tegelikult on nii, et kui te tahad, et ma rohkem kirjutaks, siis selleks on üks hea võimalus. Minu kirjutamismotivatsiooni saab tõsta niimoodi, et aeg-ajalt kui postitused läbi loetud, siis ei sule kohe brauserit, vaid klikkad mõnele reklaamile, näiteks sellele, mis on peale postitust. Reklaamitud kohas klikkad veel 1-2 korda mõnda linki. Teine asi, mida teha võiksid, on see, et kui miskit tahad interneti avarustest üles leida, siis ei lähe mitte Netisse ega Googlisse, vaid tuled minu blogisse ja trükid otsitava fraasi lahtrisse, mille peale on kirjutatud Proovi sellega otsida! See on põhimõtteliselt googli otsingumootor, aga isegi natuke parem.

Kui toimid nagu ülevalpool kirjutatud, siis saan mina rikkamaks ja õnnelikumaks ning õnnelik mina kirjutab rohkem ja huvitavamalt.

7 kasti juba mulle lubatud

Mait said... Ma võiks ka lubada 3000 punkti eest kasti õlut,
aga see oleks tingimusel, et kui sa 2000 punkti täis ei tee ilma mõjuva põhjuseta, siis ostad mulle kasti õlut.

Nonii, peale selle et keegi ei usu, et 3000 punkti võimalik on, siis mõned kahtlevad juba ka 2000 punkti võimalikkuses. Ei no tore lugu küll! Aga Mait ma olen su diiliga täiesti nous!

Teen siin kokkuvõtte, kes mulle kastikese märjukest kingivad, kui ma 3000 punkti täis peaks saama:

1. Kont
2. Londo
3. Axi
4. Kati
5. Jauram *
6. Pluuto
7. Mait **

Juhin tähelepanu asjaolule, et nimekiri on tagumisest otsast avatud. Kui sa tunned, et hoolid Eesti rahva tervisest ja üldisest heaolust ning tahad toetada rahvasporti, siis liitu listiga! Liituda saab nii: i kirjutad siia kommentaari, ii kirjutad mulle, iii helistad mulle. Alaealiste puhul on vaja vanemate kirjalikku luba!

Vuss kunagi teatas, et ta ootab aega, mil keegi võõras kasti või raha omanik ennast siia listi lisada julgeb. Nii et võõrad blogilugejad liituge julgesti! Ja kui keegi tahab mõne muu summa saavutamise eest mind kastitäie märjukese võrra rikkamaks teha, siis võib ka seda;)

Lühidalt sellest ka, et miks ma enam peaaegu üldse trenni ei tee. Ausalt öeldes pole erilist motivatsiooni pingutada, kui nii kui nii paari päeva pärast teatud munad maha lõigatakse ja umbes kuu aega midagi teha ei saa. Aga pärast sunnitud pausi hakkan treenima, nii et veri ninast väljas.

Selline on õige kümnevõistlus

Üks teadaanne ka. Lõbusaid postitusi jääb nüüd veidi vähemaks, sest otsustasin täna, et ma kuu aega ei tarbi alkohoolseid jooke.

Tartus nähtud kahte petturit!

Eile hommikul käisime Veiksiga Staadioni jõusaalis. Muidu päris tore koht, aga dussiruumis valitses mõnus kusehais. Täna on nii mõnedki lihased valusamad kui tavaliselt.

Veidi hiljem helistas mulle keegi meesterahvas ja tutvustas ennast, aga mina olin insta köögis ja seal käis selline möll, et ma ei kuulnud midagi. Läksin peldikusse ja ütlesin torusse: "Nii, nüüd ma olen vaiksemas kohas, kes sa olidki?" Hääl telefonis vastas, et on Tartu politseist mingi komissar. Vastasin:"Või nii...Millega saan aidata?". Ise aga mõtlesin samal ajal: "Mida perset, ma ei ole ju viimasel ajal midagi halba teinud! Või...no kui politsei helistab, siis ikka ilmselt olen! Aga mida? Ei saa olla...aga on!...pole võimalik...aga nii on! Milles asi, milles asi??? See ei ole võimalik, mina olen hea! Aga kui ma hea oleksin, siis politsei ei helistaks ju? Päriselt ma ei ole viimasel ajal midagi väga ebaseaduslikku teinud ja vanade asjade pärast nad ju mulle ei helistaks. See ei ole võimalik...aaa... äkki on asi selles, et Vuss liiklusmärke kokku tassis ja mina olen kaasosaline nüüd. Ahahaa...sellepärast nad ikka ei helistaks, peab midagi tõsisemat olema! Aga mis? Mis... mis... mis??? Ilmselt olen millalgi mäluaugus midagi ära lõhkunud või varastanud või niisama kuskil laamendanud. Aga mul pole ju viimasel ajal mälukat olnud? Äkki on, aga ma lihtsalt ei mäleta? Appi! Milles asi? Miks alati minuga kõik jamad juhtuvad???"

Minu meeldiva mõttelennu maandas onu politseinik, kes ütles, et helistame teile teie auto pärast. Istusin poti kaanele ja hingasin kergendatult ja mõtlesin:"Uuh...lihtne...mis sa kused, Eevald?"

Asi oli selles, et parkla omanikule ei meeldinud, et minu tühjade kummidega kergelt roostetav Opel tema parklas aukohal ilutseb ja politsei nõudis mult selle eemaldamist. Mainisin juhtunut Detsibellile, kes kohe appi tõttas. Aga kuna üks Lexus oli minu autole nii külje alla parkinud, et pumbaga kummi juurde ei pääsenud, siis läksime Ümera poodi ja võtsime paar Gunnarit. Vaatasime telekat ja jõime joogid ära, aga eneselegi üllatuseks jäime kergelt purju. Kui juba siis juba, võtsime peale pumba ka kolm liitrit kergelt kääritatud viinamarjamahla kaasa ja suundusime objektile.

Kuna Db ei tahtnud, et ma mainiksin, et tema eile alkoholi tarbis, siis olgu siin öeldud, et see kogu lugu on minu väljamõeldis.

Kummid täis veinivarud poole peal, kutsusime Vussi ka appi ja hakkasime lükkama. Algus läks libedalt, jõudsime insta juurest nooruse tänavale, seal läks raskeks. Alguses ma ei saanudki aru miks, aga kuni lõpuni oli väga raske lükata. Nagu pärast selgus, siis raske oli sellepärast, et need kaks jobu, kes mulle appi tulid ei aidanudki, vaid jalutasid auto taga niisama või mis veel hullem, vahepeal istusid pakasniuku peal ja irvitasid. Mina seda ei näinud, sest pidin lükkama ja rooli keerama ja veel sadat asja täiesti üksi tegema!

 Järgnevat hoiatusteksti võib avalikult levitada!
HOIATUS!!! Tartus on viimasel ajal nähtud tegutsemas kahte pätti/suli/petturit/jobu. Tegu on kahekümnendates meesterahvastega, kes reageerivad nimedele Vallo Varik ja Kristjan Kütaru. Vallo on tugeva kehaehitusega kiilakas, kellel on lõua otsas habemetutt. Seljas võib olla punane jope, aga ei pruugi, tihti kannab veidraid isegi naiselikke riideid. Peas kannab kaabut või baretti või villast mütsi, aga võib ka paljapäi esineda. Kristjan on sama ebameeldiv tegelane. Tegutsevad ja petavad  koos või eraldi. Kui juhtute neid nägema, siis ärge andke kuhugi teada, vaid jookse minema.

Pilt1: Väga ebameeldiv suli, kelle spetsialiteet on rasked tüssamised. Ja vaadake ometi, tal on üks nibu teisest kõvasti allapoole vajunud!
Pilt2. Sitane petis!

Aga kahjuks ei olnud mul muud võimalust, kui nende kriminaalidega õhtut edasi veeretada. Olgu etteruttavalt mainitud, et Zavi ma ennast ei joonudki!

Millalgi lisandus meie väikesesse seltskonda Tuul, kes üritas viina ja Aramise abil meile järgi juua. Aga nagu alati juhtub, nii juhtus ka seekord, Tuul jõi järgi ja kõvasti üle ka. Idee järgi tahtsime Kitzbergi kommuuni inimeste juurde avatud uste päevale minna, aga kohale me kahjuks ei jõudnud. Jõudsime Pitsapoodi, võtsime ühe pitsa ja paar õlut(sealt saab alkot öösel ka) ja tulime tagasi. Kuigi nii lihtne see polnudki kui arvata võiks, Tuul kukkus üsna mitme auto, põõsa, aia või valgusfoori poolt saadud tõukest pikali. See aga ei seganud teda oluliselt ja ta ajas läbi telefoni Musta repsi korraldajatega erinevaid äriasju (tegelikult ühte ja sama asja umbes 10 korda järjest).

Aga Mustale Ropsile ma seeaasta ei läinud!

Kuidas ma viimasel korral maal käisin?

Lühidalt jutustades ütleksin, et käisin üksi ja autoga, eelmisel nädalal samal ajal.

Pikemalt mainiksin seda, et tagasi tulles sattusin mõningatesse huvitavatesse seiklustesse. Auto, millega ma käisin, ei olnud minu oma, aga see-eest oli see punane. Aga viimasest nimetatud faktist veel olulisem oli see,  et bensiiniandur ei olnud just kõige paremas korras. Õnneks ma teadsin kui palju umbkaudu kütust paagis on. Rakkes tahtsin benssu juurde tankida. Seal on vähemalt kaks bensukat, esimesest sõitsin ülbelt mööda, et teises tankida, aga teises ei saanud kaardiga maksta. Mõtlesin, et mis seal ikka, sõidan edasi ja küll ma Jõgeval tangin. Aga Jõgeval oli teeääres asuv bensujaam millegipärast kinni. Sõitsin veel edasi, arvasin, et küll veab Tartusse välja. Aga ei vedanud, raisk. Samal ajal, kui mina nautisin läbi pimeduse maalilist vaadet Pikkjärvele, suri automootor vaikselt välja.

Aga, leidlik nagu ma olen, toimisin järgnevalt: tulin autost välja, panin ukse lukku, andsin lähenevale autole käega märku, et ta seisu jääks. Esimene ei jäänud, aga teine jäi. Mind kutsuti viisakalt sisse ja toimetati Lähte bensiinijaama. Astusin sisse ja küsisin, et kas neil kanistreid ka müüakse. Müüdigi, aga jube kallid olid, ostsin hoopis 5l destileeritud vett ja kastsin sellega väikest murulappi. Siis lasin kanku benssu täis ja läksin tee äärde. Mõtlesin, et hääletan auto juurde tagasi, aga see oli suht lootusetu üritus, sest väljas oli kottpime ja vihma või lörtsi sadas vahet pidamata. Külm hakkas. Et sooja saada, siis hakkasin jooksma, aeg-ajalt jäin seisu ja üritasin auto peale saada. Jooksin päris pikalt, Äksilt jooksin läbi, jõudsin juba Saadjärve äärde, kui vaatasin, et seljatagant läheneb ühe silmaga auto. Kui lähemale jõudsin, siis sain aru, et ei olegi auto, vaid hoopin on mingi mopeed või võrr. Nii rohkem nalja pärast hääletasin ja suureks üllatuseks õnnestuski masin kinni pidada. Nooremas keskeas vanem meesterahvas istus masina seljas ja ütles, et ronigu ma aga lahkesti peale, kahjuks ta katust ei saa pakkuda, aga viib ära kuhu vaja.

Päris tore oli selle raudse ratsu pakiraamil teeservas umbkaudu 40 km/h edasi kulgeda. Vihm jäi ka järgi ja külm läks meelest. Vana rääkis igasugu huvitavaid lugusi. Kas teate, miks on hea Tamme gümnaasiumi öövalvur olla? Ei tea jah? Aga sellepärast, et peale palga saab lastest üle jäänud toidu ära süüa! Või miks tasub endale kahekordne garaaž osta? Sest siis saab teisele korrusele endale eluruumid ehitada ja alla suure sauna!

Vana aitas mul veel benssu paaki sisse toppida ja tõmbas leelet. Mina arvasin, et lõpp hea kõik hea, sõidan Tartusse ära ja olen õnnelik. Aga see ei olnudki lõpp! Selle ajaga kui mina kütust toomas käisin olid ohutuled aku energiast tühjaks pumbanud ja autot ei olnud kuidagi võimalik käima saada.

Ega´s midagi, ronisin jälle teeäärde ja näitasin mööduvatele autodele, et tõmmake teeäärde ja tulge appi. Keegi ei tulnud, vihma hakkas sadama, mõtlesin juba et keeran autosse magama ja homme vaatan, mis edasi saab. Õnneks tulid mingid tüübid ja jäid minu lähedale seisu, nagu selgus siis nad olid varem minust mööda sõitnud ning omavahel arutades jõudnud järeldusele, et tulevad ikka appi.

Kahjuks neil krokodille ei olnud. Aga ma olin ka sellega nõus, et nad viivad mind Tartusse ära. Poolel teel ütles aga autojuht, et tegelikult on tal vist vastav aparatuur olemas, millega akule veidi surakat anda. Nii me sõitsimegi jälle Lähtele ja võtsime vajaliku kohvri ühe maja keldrist kaasa. Kõik töötas nagu õlitatult, üks kaks kolm ja auto läkski käima. Ongi kõik, siis sõitsin Tartusse ja läksin magama.

Lool on isegi kaks moraali. Esiteks,  maailmas on veel mõned head inimesed. Teiseks, pikk autosõit ei pruugi alati igav olla!

Raske nädal

Elu õpetab, et mina ja Peeter I oleme täiesti erinevad inimesed. Kui Peeter Esimene tavatses juua vähe, aga see-eest harva, siis mul kipub see asi täpselt vastupidi olema.

Üleeile oli Genitalistide klubis Inju KEKi kontsert, kus meie soojenduseks mängis Aapo Ilves. Eile hommikul olin täiesti veendunud, et tuleb alkoholivaba õhtu. Kuigi Db võttis sadu kordi erinevate kommunikatsiooniaparaatide abil ühendust ja kutsus vägijooki tarbima, aga ma ütlesin talle, et ma ei tarbi. Ise veel siiralt uskusin ka seda. Aga õhtul tuli Vuss instasse, tal oli paar väikest Gunnarit kaasas... need olid lihtsalt liiga ahvatlevad. Ja nii ma jõudsingi Maailma Sugarcane´ile.

Pikemalt ei hakka eilsetest ja üleeilsetest seiklustest jutustama, lihtsalt mainin kahte huvitavat seika.

Seik1: Tüübid istuvad kesklinnas pingi peal ja joovad pläskust tulivett, möödub tähtis akadeemik ja küsib:"Noh, poisid, kas täna tuleb siis teile see strippar?"

Seik2:Vanasti tavatses Vuss voodis vedeledes telekat vaadata, aga nüüd peab ta teleka vaatamiseks voodis püsti tõusma, sest ta on toa erinevaid hiigelsuuri liiklusmärke täis tassinud.

Täna helistas Laura ja teatas, et Lodjakojas on pajatäis sooja meeõlut üle ja mina peaksin oma abikäe või pigem abisuu ulatama, muidu läheb hea kraam raisku ja valatakse jõkke. Õnneks hakkasin hoopis laboris katset tegema!

Homme lähen jooksma, raisk!

Võsapets käis külas

Eile hommikul peale hispaania keelt läksime Vussiga poodi süüa ostma. Selveris olid laadapäevad ja sealt sai igasugu odavat rämpsu kokku ostetud, toidu unustasime muidugi ära. Kõige kauem aega kulus alkoholileti ääres. Erinevad kvaliteetveinid olid õige odavaks hinnatud. Sellised tuntud ja head Hispaania veinid nagu Kinsmarauli ja Castillo Lagomar olid koguni 25! krooni pudel, võtsime neid kohe suurema portsu. Väga stiilses pudelis Moldova muskaatvein oli küll poole kallim, aga ka neid sai mõned pudelid võetud. Muidugi kui juba siis juba, võtsime ka mõne ilusa pildiga kolmeliitrises pakendis kääritatud viinamarjamahla. Idee kohaselt olid need mõnujoogid tulevikus tarbimiseks mõeldud.

Üks punapea kunagi laulis, et tulevik on tunni aja pärast. Ja enamvähem nii läkski. Kui ma peale kerget lõunauinakut ärkasin, siis teatas Vuss, et tartus on üks kole ja paks kolmekümnendates naine. Ausalt õeldes ei olnud ma väga üllatunud, aga jutt läks edasi ja üllatus oli alles tulemas. See naine tahtis kuulsaks saada ja selleks oli ta nõus rahvariides striptiisi tegema. Peeter Võsa oli nõus seda komejanti filmima ja kommenteerima ja saates näitama. Kuna taustaks oli vaja natuke teistsugust kohta kui tavaline igav nelja tühja seinaga ruum, siis taheti materjal meie mitte nii tagasihoidlikus elukohas üles filmida. Ja taustapunti oli ka vaja! Helistasime kõik vähegi mittenormaalsed tuttavad läbi, et tulge esinema. Ainuke jobu, kes end läbi vihma linna teisest otsast kohale vedas, oli Detsibell. Kiiruga jõime mõned liitrid veini, mekkisime natuke kangemat napsu ja moodustasime rahvakunstiansambli "Peaesineja". Kui kellelgi on pulmad või matused või mõni muu lõbus üritus tulemas, siis võib meid sinna esinema kutsuda.

Olime ennast juba lõbusaks joonud, kui selgus, et Võsapets ei tulegi, sest nad ei leidnud stripparit üles. Hakkasime Dbga süüa tegema, Vuss jäi magama. Eksivad nüüd need, kes arvasid, et sellega saigi õhtu läbi. Toit sisse topitud, läksime linna Inju keki proovi. Proov toimus mingil imelikul põhjusel Zavoodis. Võib nii õelda, et jõin ennast eile Inju kekki ja lubasin täna nendega Genitalistide klubis õliüpilasteatri sünnipäeval üles astuda. Eks õhtul vaatab...

Vara üles, vara voodi. Ehk kuna me jõudsin juba enne üheksat puppi, siis jõudsin ka enne kolme koju tagasi. Jõudsin veel burgeritega äritsevast asutusest läbi käia, tegin sellest ka luuletuse, pealkiri on napsumehe seiklused õises Tartus.

Kes õhtul mäkis käib,
see on maani täis!

Tervis on parem kui varem, homme hakkan jälle vist trenni tegema. Joostud on juba piisav põhi alla, olen tugevam ja vastupidavam kui varem. Nüüd hakkan peale jooksmise ka jõuharjutusi ja staadionil kergejõustiku harjutusi tegema. Täpsemalt kuidas ja kui palju seda veel ei ole otsustanud.

Tunne oma riista!

Muidu olen oma riista näppinud küll, aga täna tegin seda juhendi järgi ja tulemus oli kohe märgatavalt parem. Jutt käib siis pulsikellast. Muidu olen enamvähem kõike sellega teha osanud, aga ainuke asi millega ma oma mõistusega hakkama ei saanud oli kellaaja ja kuupäeva õigeks sättimine. Õnneks leidsin manualiga CD üles ja selle abiga õnnestus asi õigeks pusida, nüüd saan kella ka aja määramiseks kasutada.

Muidu trenniga on lood sitad tervisehädade pärast...
Aga leidsin internetiavarustest pildi elavmalest.

http://muumitroll.pri.ee/EML/index.php?a=03&p=100003

Lobaloba

Viimasel ajal olen saanud arvukaid... tegelikult küll ühe ainult... kaebusi, et miks nii harva uusi postitusi ilmub. Kuigi ega mul midagi sisukat õelda ei ole, siis kirjutan lihtsalt lugejate meeleheaks.

Mõned päevad ei ole nüüd trenni teinud. See ei tulene mitte laiskusest vaid asjaolust, et mul on mandlid perses, õnneks mitte otseses mõttes, vaid selles mõttes, et keegi paha bakter on sinna endale maja ehitanud ja oma prügi loobib minu sisse laiali. Hetkel läbustab ta seal eriti hoolikalt ehk teisisõnu olen veits tõbine. Olgu etteruttavalt õeldud, et oktoobrilõpus lähen haiglasse, kus kohalik löökbrigaad bakterite maja maha lammutab ja nende krundi soolaga üle puistab, et seal enam midagi ei kasvaks. 

Nii haige ma õnneks ei ole, et poleks neljapäeval peol saanud käia. Mingi GT pidu oli, kui ma õigesti aru sain, siis rebaste retsimine.

Noorus on hukas! Ma ei tea küll mis kursus seda korraldas, aga igatahes enamik korraldajatest olid täiesti mõttetud tegelased. Ma ei saa sellest aru, et kuidas inimene üldse elada saab, kui ta tilkagi huumorit ei mõista. Kavas oli võistlus, kes kõige kauem õllekasti kätel jaksab hoida. Vuss võttis ka üritusest osa, aga kuna ta oli ennast lõbusaks joonud, siis ei suutnud ta lihtsalt kast kätel seista, vaid tegi paar kükki ja nalja. Korraldajatele see ei meeldinud! Ja nad korrutasid mitmekesi läbisegi, et ole paigal, ära lollita jne. Võib-olla on üldine arusaam veidi teistsugune, kui minu isiklik seisukoht on, et lõbausa peo ajal ei tohiks valitseda  matusemeeleolu. Teine ebameeldiv vahejuhtum oli järgmine, mõtlesin baarist ühe õlle osta, läksin sinna, kus SKIs tavaliselt müügilett on, aga, oh üllatust, seekord ei saanud sealt midagi osta. Aga sõimata sai küll, et mis sa jobu ronid siia, kus sinu koht ei ole. Ja mitte nii viisakalt ja ilusasti, kui mina just kirjutasin. Sõimajaks oli vist üks korraldaja, igatahes üks eriti kole naisterahvas. Antud vahejuhtum kinnitab, et väide, mida rõvedam eit, seda rõvedam eit, vastab tõele. Lahtiseletatult tähendab see seda, et kui neiu näeb eemaletõukavalt halb välja, siis on ta sita iseloomga ka. Inetu lõusta taga ei saa peidus olla soe ja armas tüdruk! Ühesõnaga, ma olen pettunud, et GT noored nii igavad ja mittetolerantsed inimesed on.

Samas ei saa väita, et mul oleks peol igav olnud. Selles mõttes ongi mul natuke lihtsam kui teistel inimestel, sest parim seltskond on just see, kus mina olen. Erinevalt teist liigun mina alati parimas seltskonnas, isegi siis kui üksi olen.

Pärast seda, kui meid oli kultuuriinstituudist välja aetud, suundusime otse loomulikult lemmiköölokaali Zavood.
Mingi hetk aeti meid sealt ka minema, sest kell oli 5 saanud ja baaridaamid soovisid unne heita. Zavist väljudes märkasin Vussi, kes oli vahepeal kiiret toitu söömas ja kodus magamas käinud, aga siis otsustanud tagasi linna tulla. Mõtlesime, et saadame Zenja ära ja siis lähme ise ka koju magama. Aga meil ei õnnestunud see! Raatuse ühika ees tegi üks poolakas suitsu ja hakkas meiega juttu puhuma. Ma ei tea miks, aga juhtus nii, et väitsime talle, et oleme venelased Ida-Virumaalt ja ajasime veel igast vahtu suust välja. poolakas kutsus meid tuppa ja kuna väljas oli suht külm, siis me läksimegi. Me vist olime veidi lärmakad. Igatahes inimesed kes meist möödusid ei olnud eriti sõbralikud. Ja kui poolakas ühelt tüübilt väga viisakalt küsis:"Did we wake you uP?". Siis see tüüp küsis vastu oma pahameelt varjamata:"Are you fuckin´with me?". Igatahes kui viimane pilsner otsa sai, siis läksime koju ära. Normaalsetel inimestel oli sel ajal lõunapaus.

Keeled suhu!

Eile õhtul käisin jooksmas. Jooksin kiiremini kui tavaliselt, aga üks Bulgaaria kastiautojuht julges mind ikkagi tülitada. Juht ronis kabiinist tee peale, hüppas mulle ette ning hakkas vene keeles rääkima:"Здравствуйте! знаете где ндустриальная зона?" Ma mõtlesin 2-3 sekundit, aga ei suutnud ühtegi tööstupiirkonda silme ette manada ja vastasin talle oma perfektselt vigases vene keeles: "Откуда я знаю, нада бежать!" Lippasin edasi.

Täna tuli ühe teise võõrkeele tundmine mulle kasuks. Nimelt istusin instas arvuti taga ja mängisin poolakate vastu kanalas malet või doominot. Samal ajal samas kohas rääkisid üks eestlane ja teine välismaalane (vist Ukrainast, kui ma ei eksi, aga kui eksin, siis kuskilt mujalt) Tartu ööelu meelispaikadest. Eesti noormes ütles sedasi: "If you want to experience somethind very different... something disastrous... then go to place called Zavood." Välismaa neiu hakkas suht kõva häälega karjuma: "Oh, NO, no, never-ever!"

Rohkem ei kirjuta hetkel, lähen jooksma!

Mina olengi malekunn!

Eile oli see öö, mil teadlased linna peale lahti lasti. Mina, kes ma olen uue põlvkonna säravamaid tähti antud valdkonnas, võtsin ka üritusest osa.

Päeval olin malekunn, seda otseses mõttes. Nimelt toimus elav male, kus mina esinesin musta kuningana. Päris hästi sain vist oma rolliga hakkama, sest rahvusringhäälingu kaamerapoisid palusid pidevalt oma zeste või poose korrata. Aga eks ta nii olegi, et kõik mis teen, teen hästi.

Õhtul toimus lustipidu kutsutud külalistele Aura veekeskuse basseinides ja mullivannides. Lauad olid toidust lookas ja õlut voolas ojadena. Vaesemad teadlased, nimesid nimetamata, kasutasid seda, et tasuta õlut jagati, julmalt ära ja toppisid kastijagu purke endale kotti mustade päevade tarvis.

Kuna üritus toimus Auras, siis otseloomulikult sai ka erinevaid sauna- ja veeatraktsioone proovitud. Ühe peal tegin katse-eksituse meetodil kindlaks, et kui sa torust alla sööstad ja loodad, et käes olev õllepurk ei lähe ümber ja sinna sisse kloorivett ei satu, siis sa eksid. Seal oli ka võimalus vesikirpu proovida, aga kahjuks jäi sellega hüppamine mul katsetamata, sest Vuss suutis selle pooleks ratsutada.

Mitteametlik ahvterpaarti oli Zavoodis. Tee peal sinna jagasime ära taldrikutäie Gruusia palle. ma täpselt ei tea, millest need koosnesid, aga nägid välja nagu paasteedikuulikesed oleks milleski ära paneeritud. Paljud inimesed ei olnud nõus neid pallikesi sööma, sest arvasid, et need on kanepit täis. Huvitav-huvitav, miks peaks keegi mõistusega või isegi ilma selleta inimene küpsetama kanepit sisaldavad junnid ja siis need tänaval võõrastele ära jagama? Mina ei suuda ühtegi põhjust leida igatahes.

Nagu arvata võib, siis täna jooksmas ei käinud. Aga äkki homme...

Palju maksab rongipilet Tapalt Tartusse?

Mitte midagi ei maksa!
Ronisin Tapal rongile, sättisin end mugavalt istuma, imetlesin aknast Eestimaad, ootasin piletimüüjat. Piletimüüja tuli, aga ei jäänud minu juures seisu, vaid marssis väärikal sammul järgmiste reisijateni. Ja see juhtus juba kolmandat korda, kokku olen umbes 5 korda mööda raudteed Tapalt Tartusse tulnud. Mõnikord on hea, kui oled nii tavaline, et keegi sind ei märkagi.

Ongi käes! Üks pahe jälle juures

Veiks hoiatas, et nii läheb. Vaidlesin küll vastu, et minuga nii ei juhtu, aga tundub, et isegi mina olen võimeline mõnikord eksima. Täna see siis juhtuski. Peale jooksu tegin Nooruse ühikate vahel kahe paju, tegelikult küll remmelga, aga paju kõlab paremini, all venitusharjutusi, kui äkki mõistsin, et peale Tõnn3000 projekti edukat või edutut lõppu ei suuda ma enam endise elu juurde tagasi minna. Ehk maakeeli, ilmselt jooksen elu lõpuni. Lihtsalt enda lõbuks paar korda nädalas.

Küsitlusest ja pedekohtingutest

Küsitlus sai läbi. Teema oli selline: Ma olen peaaegu kolm kuud trenni teinud. Vahepeal on küll väikesed pausid sisse vupsanud, aga kas mingit progressi on märgata?

Pole midagi ütelda, mu blogilugejad on suures osas kas väga vaimuvaesed või jube tagasihoidlikud. Ligi pooled vastajatest arvasid, et õige vastus on Ei kommentaari. Nojah, ega ma ka siis pikemalt ei kommenteeri siin.

Kõik järgnevad variandid kogusid igaüks täpselt ühe hääle.

Ei!

Hakka jooma, sport ei sobi sulle

No kuule, mu vanaema saab ka rohkem punkte Enne hakkab siga lendama kui sina 3000 punkti saad Vau! Sa oled nii tugev, kiire ja osav Aga eelnev ei ole oluline! Oluline on, et  Ära punnita, see ei õnnestu sul   sai täpselt null häält, samas Suudad, sa suudad seda! Mina usun kogus koguni kaks poolthäält. Nii et suurte rahvamasside toel jätkan oma üllast ettevõtmist. Teine asi, mida tahaks teiaga jagada on see, et keegi prantslane külastas  täna mu blogi. Tegelikult ma ei tea, kas ta ikka oli prantslane, aga igatahes  asus ta Pariisis. Ta tuli mu blogisse selle lehe kaudu. Üritasin järgi  uurida, et kes ja kuidas sinna kymnevoistluse lingi oli lisanud, aga kuna ilma sisse logimata seal ringi hullata ei lastud, siis ma ei saanudki teada

Haigused

Hommikul silmade avamisega samal hetkel tundsin kerget kripeldust kurgus. See tunne kestab siiani, kardan, et hakkan haigeks jääma. Tahaks loota, et nii ei juhtu. Haigusehirmu tõttu jätsin täna jooksmas käimata.

Aga mul on üks haigus veel. See on selline, et kui toimub mingi pidu, nagu kolmapäeval juhtus, siis sa suhtled seal pool õhtut mõne inimesega, küsid mitu korda, et mis ta nimi on, aga lõpuks ikka ei mäleta. Kõik muu võib meelde jääda aga nimi mitte. See ei juhtunud esimest korda, vastupidi suht sageli juhtub nii. Järgmisel korral võtan ma väikese märkmiku kaasa ja täheldan mõne nime sinna üles, kui seda ära ei kaota, siis tean edaspidi mõnda nime rohkem. Ei tea kas sellest maailmale või mulle mingit kasu ka tõuseb, aga ma proovin...

Tegelikult on mul veel mitmeid haigusi ja sündroome küljes, aga kui need kõik ära mainida, siis läheks postitus liiga pikaks.

Vaadake parem pilti, pealkirjaga vapper kütt ja saakloom.

Kirjutan jooksmisest ka vahelduseks

Täna astusin, peale nädalast pausi jooksmisest veidi kõhklevalt, oma jooksusussidesse ja suundusin õue. Ei saanud veel esimest jooksusammu tehagi, kui silmasin autode vahel kährikut. Olen teda ühe korra varem ka jooksmise ajal linnas luusimas näinud, aga siis ma ei uskunud oma silmi. Nüüd põrnitsesin teda pikemalt,
 vaatamata sellele et oli suhteliselt pime. Suht närune nägi välja, ilmselt paksult parasiite täis ja metsaeluks liiga nõrk otsustas äärelinnas leiduvast prügist elama hakata. Minu vastu ta erilist huvi ei tundnud, jooksis suht lähedalt mööda.

Ise jooksin teisele poole. Hea oli joosta! Mulle on tegelikult jooksmine meeldima hakanud. See on natuke probleem ka, sest kipun üle oma võimete kiiresti jooksma, aga see ei ole trenni mõttes hea. Aga ma püüan hakkama saada.

Avamatk vol. 2

Kui mina magamiskotist välja ronisin, oli enamik normaalsed inimesi juba ammu koju ära läinud. Ausalt öeldes mind see väga ei seganud. Mind segas hoopis üks tunne, see oli tühja kõhu tunne. Mul nimelt on selline probleem, et ma ei saa teisel päeval edasi juua, enne kui midagi tahket pole manustanud. probleem oli aga selles, et miskit söödavat ei paistnud läheduses leiduvat. Juba vanarahvas teadis rääkida, et sõpra tuntakse hädas. Nii ongi, minu murest kuulnud, tuli Vuss ühelt poolt poolekilone sibul käes ja suu naeratusest lõhki minemas ja ütles, et söö seda. Mis seal ikka, haarasin juurvilja pihku ja hakkasin seda närima ning lohistasin ennast lõkke juurde.

See vist oli kokkusattumus, et kui mina lõkke äärde saabusin, siis lahkusid viimased vähegi normaalsed matkasellid nagu rotid uppuvalt laevalt. Istusin veidi aega üksi tulesoojas ja nautisin kvalideetseltskonda, aga siis otsustasin peotelki suunduda. Morn rahvas istus ümber laual seisva Agnese. Agnes on selline jook, mida ma kunagi vastiku maitse ja põhimõtte pärast ei joo. Aga kuna põhimõtte on veel halvem jook, siis seekord võtsin pudeli kätte ja lasin joogil hea maitsta. Siis tegin veel paar head nalja ka ja mornist seltskonnast polnud enam haisugi. Nalja tehti nii palju ja nii hästi, et see teeks isegi Arnold Rüütlile silmad ette.

 Keset suurt naljahoogu astus telki Tauno, Kaarel pakkus talle Agnest, aga kuna Tauno ei joo tilkagi alkoholi, siis põrkas ta koheselt telgist välja. Avaldasin oma arvamust, et Tauno on tegelikult tore poiss. Teised olid selle väitega kõik nõus. Ilma irooniata!

Peotelgis oli igati mugav ja mõnus olemine, aga kahjuks loodusseaduste vastu ei saa. Üks loodusseadus on, et kõik hea saab ükskord otsa. Juhtus meilgi nii, et kõik kääritatud joogid lõppesid. Vinnasime kotid selga ja startisime ligi 5 kilomeetrisele rännakule Ahja poe juurde. Sel retkel sain aru, kes ütlevad, et tark ei torma. Need on need väetimad, kes grupist maha pudenevad ja siis üksi või paarikaupa hääletades mõne auto peatuma suudavad meelitada. Mina muidugi nii mannetu ei olnud, et oleksin juhtgrupist maha jäänud ja jõudsin ausalt jala koos kolme kaaslasega poe juurde.

Käisime poes, ostsime leiba, kalakonservi mõned liitrised duubelbokid ja taurused ning hõivasime kohalike parmude meelispaiga poeesisel trepil. Mingi hetk tulid kuskiltpoolt ka külajoodikud ise kohale, need kelle koha me ära olime võtnud. Peale lühikest jutuajamist põlgasid isegi nemad meie seltskonna ja läksid ühe härra juurde pidu pidama. Neid oli kokku kolm, kaks meest ja veel üks mees, kelle nad ise väitsid kena neiu olevat.

Meie läheduses möllasid paar noort poissi ja meil oli jube hea meel, et noorsoole nii head eeskujud suudame olla. Lõpeta ikka ilusasti kool ära ja mine ülikooli, siis saad 15 aasta pärast kohaliku poe ees plastpudelist õlut luristada nagu su algklassides koolist langenud klassikaaslased.

Elu on ikka ilus küll, mis?

Üks pilt selle aasta avamatkalt ka! Tauno tehtud.
Käimas on traditsiooniline igaaastane käbiviske võistlus, mida ma kunagi ei võida, kuigi pingutan.

"Meeldiv" jalutuskäik presidendiga

 Järgnev on kuulsa õpetlase ja muidu sümpaatse härrasmehe Relviku Tõnise sisukas reisikiri meeleolukast retkest Põlvamail.

Möödunud nädalavahetusel toimus marsruudil Taevaskoda-Kiidjärve-Akste 52. Ringi Avamatk. Minagi olin üks neid väheseid, kes ennast sinna kohale viitsis vedada, isegi Jauramit, kes käib igal Ringi üritusel, ei olnud. Täpseid andmeid ei tea, aga silma järgi hinnates oli inimesi 34 +/-19.

Kuna see matk pole eriti lühike, siis on selline traditsioon, et see hakkab väga varakult pihta, seekord oli algus täpselt kell 12. Aga selleks, et kell 12 Taevaskojas olla, tuleb 10:24 rongi peal olla ja selleks omakorda peab väga vara tõusma. Läbi häda õnnestus ennast vara üles ajada. Aga takistused ei hüüa tulles, koti pakkimisele kulus oodatust rohkem aega, kuigi ma pakkisin sinna ainult magamiskoti, sooja kampsuni, vahetussokid ja ohtralt alkoholi. Asjad koos pistsime punuma, aga tee peal adusime, et nii ei jõua me kuhugi, aga kus häda kõige suurem, seal peldik kõige lähemal. Võtsime purksi putka eest takso, mis meid vaksali ukse ette sõidutas. See oli esimene kord taksoga matkale minna, pole midagi öelda, päris meeldiv oli.

Rongis oli see sama vastik seltskond, kellega ma igalpool kokku satun. Tegelikult oli 1-2 meeldivat inimest ka! Kuna rongiga on igav sõita, seltskond oli masendav ja kott jube raske, siis juhtus nii, et hakkasime tipsutama. Pealegi on see ju ikkagi Avamatk, siis juba viisakusest ajaloo vastu ei saanud me avamata jätta. Kui jutt juba viisakusele läks, siis olgu mainitud, et me ei joonud ennast niisama metslase kombel täis, vaid tegime seda härrasrahva kombe kohaselt, mängides mängu nimega, kes kaine peaga metsa jõuab on jobu. Ma ei hakka neid reegleid siin täpselt kirjeldama, aga olgu öeldud, et kuna mängisime viinaga, siis leppisime viiki.

Rongisõit kulges üllatavalt kiirelt. Aga eksivad need, kes arvavad, et rongilt maha tulles sai matkama hakata. Enne tuli veel 2-3 kilomeetrit matka starti kõmpida. Kõlab uskumatult, et matkale eelneb matk, aga nii see on. Eelmatk õnnelikult ja kadudeta läbitud jõudsime Suure Taevaskoja vastas asuvale muruplatsile, seal istusime ringi, tõsi küll, üks ringi ots oli varjus ja seal oli märg ning seetõttu osad inimesed eelistasid istumisele seismist. Ringi keskel oli junn. Kes ei tea, siis Junn on president. Muide, see ringis istumine ja seal toimuv riitus on traditsioon, mille käigus kõik inimesed järgemööda kiidavad ennast 1-2 lausega. Me Vussiga vist kasutasime natuke rohkem lauseid kui lubatud, sest mingi hetk palus Kuldar, et me teistel ka natuke rääkida laseksime.

Kõned peetud, bokitud* peet otsas, hakkas rahvas Kiidjärve poole valguma. Varasematel aastatel on kiire algus mulle kätte maksnud ja ma otsustasin senist taktikat, millega sai esimeste seas alustatud ja viimaste seas kohale jõutud, vahetada. Uus plaan oli selline, et viimaste seas asun teele ja viimaste seas jõuan kohale ka. Olgu etteruttavalt öeldud, et vabalt õnnestus.

vaevalt olime kilomeetri matkanud, kui jõudsime Saesaare veehoidla juurde, kus mingi seltskond paljaid inimesi vees sulistas. Ega's midagi, hüppasin ka sisse. Kuivasime, jõime, kõmpisime veel kilomeetrikese edasi, seal passis suurem grupp(2-4) inimesi, kes kõik oma näpuotstega vette näitasid ja midagi arusaamtut pobisesid. Kuna ma olen maalt, siis toetudes oma elukogemusele väitsin enesekindlalt kinnisilmi, et need on kalad. Et seda teistelegi tõestada hüppasin plärtsti vette. Kahjuks ühtegi kala ei õnnestunud kätte saada, aga see eest rebisin üles ronides oma käe küünarnukist randmeni veriseks.

Kuivasin, jõime ja kõmpisime kilomeetri veel edasi, sinna kus asub Ahja jõe kõrgeim kallas peale Taevaskodasi. Iga aasta olen mõtelnud sealt alla ronida, aga kunagi varem pole veel ennast nii lolliks joonud. See aasta oli eriline, tegin oma unistuseteoks. Kutsusin lahkelt rahvast kaasa, aga keegi peale Vussi ei söandanud. Alla ronides vigastasin oma parema jala kanda, nii et see enda olemasolu siiamaani meelde tuletab. Aga alla ma sealt sain ja sealt edasi viis tee vette. kuna Vuss pani otse joones üle jõe, siis ei leidnud minagi ühtegi põhjust, miks ma ei peaks üle ujuma. Aga tagasi saamisega oli raskusi, sest Ahja jõe parvlaev "Lonni" lõikas meil tee ära. midagi polnud teha, haarasin pontoonist kõvasti kinni ja lohisesin laevaga paarkend meetrit kaasa. Korraks tekkis mõte ka pardale ronida, aga kuna pardal olid enamasti lapsed, siis ma arvasin, et selline vetevana võiks neid liigselt šokeerida ja ma ujusin kaldale tagasi. Sama osavusega, millega orav pähklei toomas käib, ronisin ma kaldast üles. Vussil läks mäkke tõusmine vaevalisemalt, ilmselt sellepärast et tal oli selleks hetkeks veel suurem joobeaste saavutatud. Jõudsin üleval ühe õlle ära juua enne kui Vuss Kaarli abiga üles sai. Siis nad läksid kõik millegipärast minema, mina jäin presidendiga kahekesi loodust nautima.

Ühel hetkel hakkasime minema, sest looduse ilu muutus igavaks või tegelikult hakkas alkohol otsa saama ja Kiidjärve poe sulgemisaeg lähenes nagu kiirrong. Saime järjekordse kilomeetriga hakkama, kui põkkusime suurema seltskonnaga, õigemini nii paljude inimestega, et seal oli lausa kaks seltskonda. Suurest heameelest arvasin, et nüüd on õige aeg üks õlu juua, aga see polnud tavaline õlu, selle nimi oli Maximator. Madli oli selle kunagi Amsterdamist toonud ja kunagi oli meil plaan see koos ära juua, aga kui realiseerimistähtaeg paar kuud üle oli lastud, siis ta arvas, et ma võiks selle pigem üksi ära juua. Aga ei joonud üksi, jagasin seda lahkelt teistega, aga peale Vussi ja Junni keegi eriti huvitatud sellest ei olnud. Siis oli paras aeg veel korra ujumas käia. Mõeldud, tehtud. Sisse hüpates õnnestus väike varvas pikkupidi pooleks tõmmata, aga ehk kasvab kokku. Kuivasime, jõime ja kõmpisime edasi, seekord rohkem kui kilomeetri. Aga kuna kell oli palju ja juba hakkas hämarduma, siis sellest teelõigust on mälestused suht ähmased. Võib-olla tegime veel peatusi ja käisime ujumas, aga mida ei mäleta, seda pole olnud.

Igatahes Kiidjärvele jõudsime siis, kui pood oli juba tunnikese suletud olnud. Vastupidiselt meie ootustele, sest Detsibell oli korduvalt helistanud ja lubanud, et pood on niikaua lahti kuni seltskond kohale jõuab. Tutkitki.
Edasi ootas meid pikk seiklus mööda kergkattega kohalikke teid, seltskond oli purjus ja jook otsakorral. Polnud just meeldiv vaade tulevikku, seepärast otsustasin kaineks grupijuhiks hakata ja meid sellest hädast päästa. Helistasin Tuulele, helistasin uuesti ja siis veel korra. Peale kümnendat korda ütles ta, et ei viitsi enam minuga rääkida ja saadab Pireti järgi. Läbi raskuste pressisime kõik end ühte autosse ja sõit algas, aga me sõitsime aeglaselt nagu Viinamäe tigu, sest otsisime tee ääres püsti olevaid susse, nende küljes pidi magama õpetaja Rüütel. Rüütlit ei leidnud, kuigi kurjad keeled räägivad, et  hiljem olla leitud.

Sihtpunktis käis võimas tehnopidu DJ Taavet Kuke vedamisel. Millegipärast keegi ei tantsinud, vaid istusid või seisid ümber erinevate tulekollete. Üritasin seda viga parandada, aga peale mõningast üritust ma adusin, et ei jõua kõikide neidudega tantsu lüüa, sest neid oli seal isegi minu jaoks liiga palju, siis et mitte solvata, neid keda ma tantsitada ei jõua, ma loobusin. Nii et erilist tantsulkat ei olnud, aga nalja jätkus hommikuni. Mingi hetk ronisin magamiskotti ja jäin keset lava valju muusika ja eemalt kostuva Vussi räuskamise saatel magama.

Hommikul äratas mind Triinu, kes väitis, et kuna ta ei tahtnud lõkke ääres inimesi suitsetamisega häirida, siis otsustas ta mind üles ajada. Kõlarid olid vahepeal ära varastatud, aga Vussi räuskamist oli eemalt ikka kuulda, uue helina oli häälitsuste kompotti lisandunud kitarr.

Teine päev oli ka paras seiklus, aga sellest kirjutan homme,. täna enam ei viitsi. Lõpetuseks ei jäägi üle muud kui lisada, et elu on ilus, raisk!

Kuna selleaastaseid fotosi pole veel kuskilt saada, siis panen ühe umbes 4-5 aastat vana foto avamatkalt.
Vasakult: Kätu, esimesel hetkel identifitseerimatu tütarlaps, Vuss, mina vasara ja juustega, siis kui ma veel noor olin, tagaplaani kaunistab Londo.
_______________________
Bokkima - erudeeritud slängis, mingit lahjat alkoholi(mõnikord ka mittealkohoolset jooki) kangema kraamiga tõhusamaks muutma, näiteks veini viina või Gabrieliga.

3000 punkti on mulle köki-möki

Vaagisin pikalt, et kas joosta või mitte, lõpuks jätsin täna ikka trenni vahele. Selle asemel lugesin hoopis sellist  uudist.

Päris hea ju!? Tegin siis ka väikesed arvutused ja nagu selgus siis naistega võisteldes oleks mu eelmise aasta punktisumma olnud 2015. 1000 punkti kuskilt juurde võluda on kõvasti kergem kui 1700, nii et mu selge mõistus ütleb mulle, et peab ajutiselt nime ära vahetama. Trenni pole vast ka väga vaja enam teha, natuke tehnikat õppida ja tulemus ongi käes:) Lihtne!

Korraks supsas pähe ka mõte, et äkki võiks siis juba ala ka vahetada, kui nii kui nii naiste arvestusse üleminek on. Mõtlesin, et äkki maadlus...vaatasin pilte, kas naismaadlejad on ka kenad ja leidsin sellise fotokese:

 

Ei, mulle ikka meeldib kümnevõistlus rohkem!

Külm dušš

Kõigepealt, tahaks kiiresti mainida, et eile tegime me kõik koos uue rekordi. Nimelt külastasite te mu blogi eile 59 erineva arvuti vahendusel.

Täna käisin jooksmas ja mitte üksi vaid koos Vussiga. Jooksu ajal midagi erilist ei juhtunudki, aga pärast jooksu üritasin kergeid veeprotseduure läbida, aga oh õnnetust, sooja vett ei olnud. Vesi oli jääkülm. Kaua neid veemõnusi seekord ei nautinud. Nagu hiljem selgus, siis majas oli sooja vee avarii-allegrii.

Globaliseerumine

Hea meel teatada, et nüüd ei pea mu blogi enam ainult eesti keeles lugema. Vasakul asuvast tulbast saab valida endale sobiva keele ja sellele klikkides läheb paar sekundit aega ning ongi valitud keeles võimalik mu blogi edasi sirvida. Nii võib huumorit ka saada, sest tõlkemootor ei ole päris perfektne! Soovitan proovida!

Üks asi, millest veel jutustama pean on see, et täna juhtus nii nagu selles laulus siin:
Elektrik külas käis, ta oli maani täis.

Nimelt juba mõnda aega on suure toa laelamp korrast ära, mainisin seda tänases telefonivestluses detsibellile. Kes lubas kohe läbi astuda ja asja korda teha, sest siis kui tema veel seal elas, siis olla ta seda mitmeid kordi parandanud. Nojah, see tegelikult ei ole ju hea märk, kui ühte asja peab mitu korda parandama?

Aga Db tuli kohale, nagu lubatud, tassis veel peeti ja siidrit ka meile... ja siis jõi need ise ära. Jutu sees tuli välja, et tema on maailma esimene show-elektrik. Showd oli küll jah, aga elektrikut mitte. Enne tema tulekut oli olukrd selline, et lamp ei töötanud, pärast lamp ikka ei töötanud ja pirn oli ka veel katki.

Inimesed on õelad

Esiteks, ei ole ju normaalne, et kell seitse öösel peab üles ärkama. Just oled jõudnud magamist nautima hakata, kui äkki hakkab kell kõrva karjuma. Miks on selline asi välja mõeldud? Normaalne oleks, kui päev algab nii umbes kaheteistkümnest. Aga ei, elu tuleb ikka võimalikult keeruliseks ja ebameeldivaks teha!

OK, kuidagi õnnestus hommikul üles saada ja hispaania keele loengusse ronida. Kui loeng läbi sai, siis tuli kuskilt teisest reast mingi naisüliõpilane minu ja Vussi juurde ja küsis: "Kas te olete vennad, jah?" Aru ma ei saa, mida halba ma talle teinud olen, et niimoodi mõnitama peab. Lisan Vussi pildi, et te ikka mõistaksite, miks ma nii nõrdinud olen.

 

Vussile oli see muidugi kompliment, siiamani särab.

Jooksmise kohta niipalju, et täna on vaba päev.

Heia Sverige!

Minu blogilugejate meeldivasse seltskonda on lisandunud esimene välismaine regulaarne lugeja, kes blogi külastades asub Hallstavikis Stockholmi läänis Rootsimail.


Minu teada, mul ühtegi lähedast tuttavat Rootsis hetkel ei viibi. Või ma eksin? Äkki sa rootslane tutvustad ennast, kes sa oled ja kuidas sa tee siia leidsid? Äkki sina oledki see tüüp või neiu, kes googlit selleks kasutab, et suured munnid üles leida?

Ja üldse kommentaarige natuke rohkem, muidu hakkab mul siin igav !

Juhtus nii, et ärritusin

Miks ma siis ärritusin?
Läksin jooksma ja siis see kuradi pulsikell hakkas aiateibaid näitama, näitas nagu oleks pulss enne jooksu 162 olnud. Ja siis näitas mitu minutit järjest ühte ja sama numbrit. Nii ma ärritusingi!
Tagantjärgi tarkus oli muidugi see, et viga polnud mitte kellas vaid pigem pulsivöös või selle vales paigalduses.

Muide, käisin täna Otepää ja Rõngu vahel seenel. Sain männi- ja kuuseriisikaid ning kukeseeni.

Ja uus küsitlus on ka, vastake mõnuga.

Hoiatus!

Järgmise nädala keskpaiku toimub järgmine ühestreenimine, täpne kuupäev ja kellaaeg on veel lahtised. Õpime 100 meetrit jooksma.

 Kolm sammast, millele keskendume:
i)Õige jooksutehnika.
ii)Kuidas ennast kiiremaks treenida?
iii)Jooksu taktika.

Kõik on oodatud, ronige kohale!

Täiendus: See nädal jääb ikka vahele!

Ma ei tunne ennast

Täna, nagu nüüd juba kümnetel kordadel varem juhtunud on, käisin jooksmas. Enne jooksu ei olnud enesetunne just kiita. Olin juba 5 min. vaikselt sörkinud, kui avastasin, et pulss on jube madal. Esimese hooga ei teadnudki, mida edasi teha. Aga kuna ma olen suht taiplik, siis adusin, et gaasi võib juurde keerata. Mõeldud, tehtud. Tempo tõusis, pulss jäi peaaegu samaks, aga enesetunne läks aina paremaks ja paremaks. Läks nii heaks, et kepsutasin tee peal nagu kevadine vasikas aasal. Poole kepsutamise pealt avastasin järsku, et kui parasjagu õhus oleva jalaga ma teepinnale tagasi ei jõua, sest suur konn passib ees. Üritasin kõigest väest konnale mitte lagipähe lajatada ja ebainimliku pingutuse läbi suutsin paremat jalga veidi ette vasakule lükata. Konna suutsin päästa, aga oma põlvele tegin sellega veidi viga, igatahes kerge valu on nüüd põlves.

Lisan mõned näitajad ka tänase jooksu kohta:
distants: ~6,3km
aeg: 42min
keskmine pulss: 139lööki/min
max pulss: 157lööki/min
energia kulu: 897kcal
keskmine kiirus: ~9km/h
kilomeetri läbimise aeg: ~6min 45sek

Olukord on selline

Ega mul midagi sisukat öelda ei ole!

Eile  oli üritus,
täna ei jookse,
homme jooksen.

Micheal Jackson elab!

Micheal ei ole surnud, elus on! pealegi on eesti keele ära õppinud ja oli aktusel õhtu- või pigem päevajuht. Pärast aktuse lõppu tuli meid tänama, et me show elavaks tegime.

Detsibelli jaoks oli see aktus eriline, sest ta astus juba umbes viiendat korda ülikooli, seekord astus siis LOTEsse arvutiehitajaks. Viisime Vussiga talle suure-suure sülemitäie Kanada Kuldvitsu. Db pole kunagi varem nii õnnelik olnud! Pärast muutus ta muidugi kurvaks, kui kuulis, et ma olin ühe pudeli Ti Amo eest maksnud 37.50, tema ostis oma pudeli 69 eegu eest.

Peale aktust ei läinud koju, vaid sai erinevates kohtades linnapeal ringi käidud ja pokaalist veini rüübatud. Væikese vahemärkusena olgu õeldud, et nagu karta oli, siis õhtu lõpuks oli mu viimane pokaal katki. Vuss jäi purju ja tahtis naistele meeldida ning läks Vanemuise purskaevu ujuma. Mis näeb välja umbes selline:

Mingi hetk olime Hurda kuju juures geenitehnoloogia rebaste üritusel. Meile anti pehmest materjalist koer kätte ja siis me pidime ennast selle elukaga võrdlema. Ma tegin seal mitu päris head nalja, kahju et ühtegi meeles ei ole.

Õhtuks jõin ennast bioloogide lõkke äärde. Kairi tutvustas mind ühe rebaseneiuga, kes kohe pärast seda kui ma olin talle tere ütelnud läks millegipärast koju ära.

Mingi hetk hüppas Laura jõest välja ja tiris valitud seltskonna paati, et üle jõe lõket tegevatele geoloogidele külla minna. Kuidagi sattusin ka selle valitud seltskonna sisse. Paat oli purjus inimesi puupüsti täis, ma siiamaani imestan, et kuidas seda ümber ei õnnestunud ajada.
Arvates, et oleme õigesse kohta jõudnud, hüppas Saaremaa Jorss keset jõge vette ja hakkas paati kaldale oksarisu sisse vedama. Pärast pikka pingutust saime enam-vähem kõik kuivalt kaldale ja ronisime läbi vaarikavõsa geoloogide lõkke äärde, kust meid ootas täpselt 0 geoloogi. Need ampelmannid olid juba öölokaali Zavood ära läinud. Tegime pilti ja tulime ära. Ära tulemine ei läinud nii lihtsalt kui arvata võinuks, sest mõni neiu (ma ei hakka igaks juhuks nimesi nimetama) oli oma tasakaalu kuhugi ära kaotanud.

Selline see elu on! Homme lähen kell 8:00 hispaania keelde ja lõuna paiku käin jooksmas ja õhtul on geeniloogide lõkkeüritus...

Tere, kool!

Arvamused kooliaasta algusest ja rebastest>

Nuki - Tore, et tulevad uued rebasetüdrukud, äkki leiab nende seast tulevaste laste ema.
Vuss - Mõnus, tuleb hunnik värskeid vitte.

Mina arvan, et homme tuleb intensiivne päev. Seda mitte nii väga trenni mõttes, kui joomise mõttes. Ilmselt jääb kaks trennipäeva vahele. Ongi juba liiga palju joostud viimasel ajal.

Eile jooksin kiiresti

Eile käisin Veiksiga koos jooksmas. Just siis kui me jooksma tahtsime hakata tülitas Veiksi mingi vanamees, kes küsis talt, et kus see antibiootikum asub. Tegelikult tahtis ta Biomeedikumis oleva surnukuuri asukohta teada.

Veiks on kiire poiss. Kuna ma ei tahtnud maha jääda, siis jooksin ka kiiresti, raja läbisin nii umbes 5-6 minutit kiiremini kui muidu. Pulss oli ka kõvasti kõrgemal kui tavaliselt, päris lõpus tõusis juba üle 170ne, aga keskmine jäi natuke alla 160ne. Enne arvasin, et pärast nii suure pulsiga jooksu on pärast väsimus suurem kui madalama pulsiga joostes. Aga tutkit, kõik oli sama hea kui muidu!

Õhtul sai erinevaid alkohoolseid jooke maitstud, sest Meelis sõidab Nui Orki ära ja ta palus abi baarikapi tühjendamisel. Nii et täna on trennivaba päev.

Db küsib, mina vastan

Detsibell siin küsis ükspäev sellist asja: mis asjaga seoses saa soos ja rabas 50 kilo meetrit jooksid 12 juulil???

Lühidalt õeldes, ega ikka ei jooksnud küll! Vaid hoopis kõndisin/roomasin/ujusin.

Kuna Nuki on mingi vana skaudipealik või juht ja õpetaja või hoopis kindral, igatahes mingi asjapulk seal. Samas on ta ainukesena nii loll, et viitsib vabatahtlikult päev läbi metsas mingeid kujutletavaid kontrollpunkte otsida, siis saadetakse ta iga aasta Erna matkarada testima. Ise ka ei tea miks, aga ma olin nõus temaga kaasa minema.

Nii me sumpasime soodest ja rabadest läbi, ujusime üle laugaste, kraavide ja jõgede...Nuki siiamaani imestab, et ma lõpuni jaksasin käia.

Seal sai mulle ka sulgeks, et kaardi mittetundmine võib teinekord eluohtlik olla. Teadupärast on rabavesi puhas ja selle joomine ei tekita ebameeldivaid tagajärgi. Mitte rabast saadud vesi tuleks enne tarvitamist ikka läbi keeta. Lõuna paike tegime ühe kraavi pervel peatuse ja  kuna kraav tuli otse rabast ja vesi selles oli mõnusalt pruunikas, siis jõin nii umbes liitrikese kraaviveest tehtud morssi. Hiljem muidugi selgus, et olin kaarti valesti lugenud ja see oli mingi suvaline solgikraav. Aga õnneks jäin ellu ja tüsistusi ka ei tekkinud.