Minu päev

Oli jõulukuu üheksateistkümnes päev, väljas valitses raksuv pakane.

Ärkasin vara, poolüksteist on vara minu jaoks...aga ma tõusin veel enne seda. Tõusin sellepärast, et minna võistlema Eesti meistrivõistlustele. Mitte küll kümnevõistluses, selleks pole vorm veel piisavalt heaks lihvitud.

Võistlus oli selline, et kõigepealt vinnasime kõige jämedama palgi, mis me leida suutsime, puki otsa. Siis krabasime Gašaga kahemehesae ja hakkasime sellega vehkima, nii et saepuru lendas. Üks ahv, kes ka meie tiimis oli, vibutas kirvest ja tegi meie saetud palgijupid katki. Tiina EPAst ladus halud riita. Endalegi suureks üllatuseks suutsime kõige suurema puuriidaga maha saada, aga kohtunik teatas, et kahjuks meil finaali asja pole, sest meie vastaseks oli nende suursponsor linnavalitsus.

Pärast sellist ebaausat kaotust suundusime Genitalistide klubisse, seal nägime Allanit. Allan on see mees, kes korraldab maleturniiri, millest ma ka osa võtan. Jõudsin isegi 16 parima hulka ja sain loosi tahtel järgmiseks vastaseks Vussvillemi. Turniiri korraldus on selline, et saad mingi tähtaja ja siis enne seda peab vaenlane alistatud olema. Aga mängimise asemel tegin hoopis väikese krutski. Saatsin Allanile kirja, et mängisime Vussiga 7 korda järjest viiki ja enne uut aastat pole meil kuidagi võimalik üksteisega kokku saada. Nojah, ja kohe järgmisel päeval marssisime koos Genkluppi sisse ning koperdasime Allani otsa, aga ta vist ei tahtnud meid näha, sest ta isegi ei reageerinud meie peale kuidagi.

Veetnud paar meeleolukat tunnikest mainitud asutuses hakkas näljatunne magu pitsitama. Sai otsustatud toidukaupu tarbima hakata. Mis võiks selleks veel paremini sobida kui uus baar Möku. Sobib just selle pärast, et sealt ei saa mitte midagi süüa. Aga noh, vaatasime sisse, pakuti tasuta tervitusnapsu, kõik oli veel ilus. Siis võtsime ühe õlle ka. Ja siis veel teise. Kõht ikka veel korises. Lahke baarman andis meile sushit, mille ta endale Selverist ostnud oli. Siis võtsime veel õlut, meile toodi juustusaia ja vorsti. Kõht enam tühi ei olnud, võtsime klaasikese õlut.

Baarimees Veiko õpetas meile ühe toreda mängu, mida saab kaartide ja õllega mängida. Nagu arvata on, siis võtsime õlut ka juurde vahepeal. Ja siis avanes uks, sisse astus Karlsoni vanune härrasmees. Ma ei osanud midagi halba aimata. Aga mees hakkas rääkima ja tema jutt oli valus tõde. Ta teatas, et 98% inimesi on debiilikud ja tema on Ameerikas elanud. Ma julgesin küsida, et ilmselt on hetkel baaris viibijatest tema üksi selle 2% hulka pääsenud, vastus oli muidugi jah. Vanamees teatas, et kõik kes Mick Jaggeri muusikast aru ei saa on debiilikud, aga keegi ei saagi sellest aru saada, sest kõik on debiilikud. Vuss väitis selle peale, et tema lemmikpoprokkar on Jörpa. Vana muidugi kuulutas, et eks debiilikud nii arvavadki, sest nad on ju debiilikud. Debiiliku-Vana tegi veel mitu head debiiliku nalja, aga ma ei saa neid kõiki ära rääkida.

Veidi hilhem sattusime Valduri ja tema sõbraga just õpitud mängu mängima. Kahjuks olid nad sohki teinud. Valdur toetas kohe lauale ja jäi karvamüts peas magama, vahepeal ärkas üles ja mõmises ning naeratas ja prantsatas peaga lauale tagasi. Tema sõber pidas veidi kauem vastu. Mingi aja pärast tegi ta tervele baarile joogid välja ja ise viskas ennast selili laua alla magama. Tal oli ka karvamüts peas.

Vahepeal, ma ei mäleta nüüd kas enne või pärast Valduri tulekut, tahtsid ühed korporandid kaklema hakata. Korporantidega on selline imelik probleem, et nad on natuke sarnased kunagiste Loksa venelastega. Paljud neist on üksikuna täiesti toredad inimesed, aga karjakesi koos linna peal ringi hulkudes tulevad neil ainult halvad iseloomu omadused esile. Probleemiks on see et nad ei saa üldse teistmoodi mõtlevatest inimestest aru. Minul ei ole üldse probleemi selle inimesega, kellele Tartu ülikool, Ring või Zavood ei meeldi. Kui mulle meeldib, siis me võime selle inimesega ilusti-kenasti läbi saada. Aga kui ühes ruumis on mitu korporanti ja mõni inimene, kes korpidest eluvaimustuses ei ole ja julgeb seda välja ütelda, siis seal on probleem.

Igatahes veel hiljem juhtusin ma strippokkerit mängima. Ega pikalt ei saanud mängida. Asusin mängu algul kohe julgelt bluffima ja jäin kõikidest riietest ilma. Sündsuse mõttes jätsin aluspüksid ikka jalga. Tegelikult ma kartsin, et kui ma need ära võtan, et siis visatakse mind välja, aga väljas oli jube pakane, sinna kohe kuidagi ei tahtnud minna. Üldiselt väike soovitus neile, kes nimetatud mänguga tulevikus tegelema mõtleb hakata, siis naiste vastu pole mitte mingit mõtet üritada. Neil on lihtsalt liiga palju riideid, siis kui mina riietest lage olin, siis neil olid veel sokid jalas.

Vot selline tore ja tegus päevake oli mul.

Kahjuks, tkärises treeningutesse kolmepäevane auk sisse, aga tibusi loetakse ju sügisel, aga nüüd on juba talv.