Treenimisest

 Eelmise sissekande kommentaariumis küsiti niimoodi:
Nonooh, kalendri järgi on kümnevõistluseks valmistumine edasi lükatud?

Ei ole! Lihtsalt erinevatel põhjustel pole olnud võimalik staadioni ega muid spordirajatisi külastada.

Täna hommikul juhtus veel selline tore lugu ka, et hankisin endale ühe vigastuse. Juhtus see nii, et hommikul (minu hommikul, tegelikult siis lõuna paiku, aga see polegi oluline) ajasin ennast hirmsa kusehäda sunnil voodist püsti ja tatsasin kiirel sammul vootekloseti poole. Olin juba üle poole teekonnast õnnelikult läbinud, kuid siis äkitselt tundsin teravat valu parema jala päka piirkonnas. Järgmisena märkasin põrandal ilusaid punaseid arooniasuuruseid tilgakesi, mida pidevalt juurde sigines. Siis tõmbasin katkise pudelipõhja jala seest välja ning terve A-rühma aja üritasin verejooksu peatada. Lõpuks see õnnestuski, aga nüüd ma lonkan silmnähtavalt.

Samas, kangelaslik nagu ma olen, trenni siiski ära ei jätnud, kuigi pärast seda hakkas uuesti haavast verd immitsema.

Emajärvel: osa3 uppumine

Ma ei tahtnud enne viimast osa seiklusest kirja panna, kui Vuss oma matka ajal märjaks tehtud riided kotist välja võtab ja kuivama paneb. Täna tegi ta selle lõpuks ära, nüüd saan rahuliku südamega kirjutada Emajärvelt pääsemise loost.

Aga enne pääsemist oli veel vaja mitu Bocki ära juua. Ehk mäletate veel, et ma eelmise kirjatüki lõpus kirjeldasin seda, kui perse kõik oli läinud, aga hommik on õhtust targem. Hommikul ärkasin selle peale, et kohv toodi voodisse või tegelikult telki...tegelikult siiski telgi ette, pea pidin ise telgist välja pistma. Linnud sädistasid erinevaid kauneid viisijupikesi, päike säras rõõmsasti meie santlaagri kohal. Kõik oli ilus ja kena ja enam ei olnud mõtteski tagasi sõita.

Samas üks väike tõrvatilk ikkagi oli meepotis. Nimelt paljude vajalike asjade seas oli meil kaasas üllatusmuna, arvasime, et oli sobiv aeg see avada, aga suureks kurvastuseks oli Vuss selle aerutamise käigus pudruks sõtkunud. Sokolaadi meil ei õnnestunudki päästa, aga muna sees peitis ennast kaunis printsess, kes tõsi küll väga kaunis siiski ei olnud. Aga see printsess on mul siiani järgi, kui ta vahepeal ära ei ole kadunud.

Aerud remonditud, asusime vapralt teele. Huvitav oli see, et kuigi sõitsime sama teed pidi, mis eelmiselgi päeval läbitud oli, ei suubunud seekord ühtegi Pede ja mitmes kohas olid heinapallid, mida eelmisel päeval küll ei olnud. Olles vedi sõudnud, jõudsime kohta kust eelmisel päeval otsa ringi olime keeranud. Suur oli meie üllatus, kui päevavalguses oli koht veidi teistsugune. Esiteks jõgi voolas hoopis teises suunas kui pimedas ja mis veel suurem üllatus oli, et sealsamas paarikümne meetri kaugusel oli vana talukoht, majavaremedki veel püsti. Oleks vaid seda pimedas näinud, oleks kogu õhtune nuss ja vaev ära jäänud. Aga mis teha, mõnikord lihtsalt üldse ei vea.

Selle suure ebaõnne tähistamiseks avasime Gabrieli pudeli ja tegime mõned kangemad lonksud. Veel enne edasi sõudmist sai ka Bockid avatud ja neid maitstud natuke ja siis veel natuke. Tõdesime, et külm Bock on ikka hea õlu ja seda ilma naljata. Pealegi on ta odav ja ka kange, nii et külm Bock on nagu vaese mehe Saku Originaal, ainult et maitseb paremini.

Ei tea küll miks, aga peale väikeseid lonksutamisi muutus kõik veel kümme korda ilusamaks, kui ta enne oli olnud. Päikesejänkud keksisid kelmikalt suurel veteväljal ja Vuss ütles: "No türa, küll on ikka ilus!"

Veidi edasi sõudnud tuli Pede. Ei tulnud lihtsalt, tuli suure hooga. Sõudsime vooluvette, sidusime paadid kokku, tõmbasime aerud paati, rüüpasime kesvamärjukest ja lasime vooluveel end kanda. Ilusa idülli katkestas kange sitahäda, aga sellest saime väikese peatusega lathi ja idüll kestis edasi. Vahepeal eksisime küll korraks ära, aga see ei rikkunud meeleolu.

Mingil hetkel kuulsime pilliroo keskelt hirmsat rabistamist, järgmisel hetkel sööstis sealt hirmsa hooga välja roheline kanuulaadne toode, mille päras istus Laura, kes teatas, et varsti saab Palupõhjas sauna. Tegelikult oli meil küll plaan edasi sõita, sest päev oli alles poisike, aga kuna keel ja meel olid juba parajalt pehmed ning lõbus seltskond tundus äärmiselt ahvatlev olevat, siis eelistasimegi pesemist sõudmisele. Eks andsime siis Lauralegi veidi Bocki ning fotoaparaadi, et ta meid pildistaks. Bocki jõi ära ja siis kaotas fotoka ka ära.

Kaldal ootas meid tõesti meeldiv seltskond, aga see ei kestnud kaua, osad viidi Lodjaga minema, teised kadusid lihtsalt kuhugi mujale. Lõpuks olime ikka kolmekesi ja tühjendasime suuremas koguses alkoholi sisaldavaid jooke. Võiks vist väita et isegi liiga palju, sest lõpuks meid sauna ei lastud, majja magama ka ei lasutd. Ja ühest kohast aeti meid lihtsalt ära, kuna seal pidavat lastelaager olema ning me polevat just kõige paremad eeskujud neile.

Sel õhtul saime ühele huvitavale tõsiasjale jälile, et ükskõik kuhu me ka ei läheks, ikka satume me opositsiooni. Huvitav miks see nii on?

Aga ega me ei lasknud väikestel äpardustel end morjendada, hommikul kütsime uue hooga edasi. Algul oli küll olemine veidi halb ja kaardi lugemine läks läbi raskuste, paar korda juhtus nii, et avastasime end heinamaalt, aga üldiselt läks kõik hästi. Pärast seda kui esimesed tropid jooki sisse sai kummutatud läks asi aina paremaks ja meeldivamaks. Kõige ilusama koha peal tuli muidugi jälle sitahäda peale. Huvitav kas see on mingi enesehävituslik mehhanism, et kui sittumine on raskendatud, siis tuleb häda 6-7 korda päeva jooksul piinama? Õnneks leidsime ühe väikese, paatidest veidi suurema kuiva mätta, mis asus küll umbes kümnekonna meetri kaugusel ühest elumajast. Aga häda ei anna ju häbeneda!?

Ühel mõnusal lebohetkel, kui olin parajasti ballooni suule asetamas, kostis läöhedusesest susisev-vilisev hääl. Esimese hetkega ei saanud arugi, mis toimub, vaatasime üksteisele otsa, et mis juhtus. Siis taipasin, et olin mugavamat asendit otsides ventiili lahti tõmmanud. Mõne aja pärast õnnestus ventiili asukoht lokaliseerida ning õhuleke likvideerida. Kahjuks oli jõudnud suur hulk õhku plehku pista ning bontoon oli veidi tõss.

Enne pidime mitu head kilomeetrit aerutama, kui leidsime tükikese kuiva maad. Kuiv maa on selle kohta muidugi palju üteldud, ühes otsas oli koprapesa, mille kõrval umbes 2x3 meetri suurune mudane maalapike. Maabusime seal, et mu paat täis pumbata. Olgu etteruttavalt öeldud, et see ei õnnestunud, sest ma oskasin vastu kopra näritud toikast oma paadi ära lõhkuda. Nii saigi see armetu saareke meie ajutiseks elupaigaks. Vussil oli muidugi vaja saare kõige ilusam nurgake täis sittuda, nii et me saime ainult poolt saart kasutada. Õnneks sellest jätkus, lükkasime sinna telgi püsti ja hakkasime turakat mängima.

Kolmandal päeval olime läbinud kaks korda pikema tee kui kahel esimesel päeval kokku. Oleks esimestel päevadel ka samaedukalt aerutanud, siis oleksime selle ajaga juba Tartusse jõudnud. Aga näe ei jõudnud!

Hommikul sai selgeks, et mu paat ei ole kohapeal remonditav ning kuna toit oli juba eelmisel päeval otsa saanud ja tühi kõht hakkas vaikselt piinama, siis otsustasime maksumaksja kulul end Tartusse lasta transportida. Mõeldud, tehtud, tunni pärast istusime juba päästjate paadis ning sõitsime allavoolu. Igaks juhuks valetasime päästjatele, et meil olid päästevestid olemas, aga õnnetul kombel pääsesid need meie käest põgenema. Poolikud Bockid panime vett täis ning saatsime ujuma, järgi jäänud õllevinkud peitsime hoolikalt kotipõhja ära.

Nii kui olime Tartusse jõudnud, kohtasime Detsibelli, kes meid lahkesti kuhugi jooma kutsus. Mina eeskujuliku sportlasena ütlesin ära, aga Vuss vana valvejoodik oli kohe minemas.

Emajärvel: osa2 Ekslemine

Kaardil on kahel esimesel päeval läbitud teekonnad.
Rohelisega - esimese päeva teekond
Punasega - teise päeva teekond
Sinisega - Emajärve piirjooned
Punktid 1-10 on lähemalt all asuvas tekstis lahti seletatud
Mõõtkava - Umbes selline, et punkti 9 ja 10 vahemaa mööda jõge on 1,6-1,7 km.

Punkt 1
Laadisime kola autost välja, vaatasime ringi ning avastasime, et vett on kuradima palju. Veel enne paatide pumpamist käisime sital ja avasime esimese Bocki. Siis pumpasime paate, sõime kerge eine, pumpasime veel, jõime Bocki ja lõpuks pumpasime paadid õhku täis. Enne paatide vette laskmist kontrollisime varustust, olime päris üllatunud, kui palju kasulikke asju olime kaasa suutnud tassida. Kõige tarvlikum riistapuu oli muidugi batareijõuallikal töötav raadio, mille patareid juba Tartus tühjaks said. Suurimat puudust tundsime mittealkohoolsest joogipoolisest, mis ka juba Tartus tee ääres otsa sai, kuna meid vaevas kerge pohmellipoiss.


Punkt 2
Kell lõi kuuendat pärastlõunast tundi, idee järgi pidime juba vähemalt viis tundi sõudnud olema. Tähistasime retke algust mõne kangema napsuga ning lasime paadid pidulikult vette. Mul õnnestus korraks tasakaal kaotada ja palju ei puudunud, et oleksin pea ees jõkke sukeldunud, aga kogenud liigutusega likvideerisin ohu ja haarasin sillapostist kinni. Kuna meie laevukeste kandevõime oli piiratud ja ruumi oli veelgi vähem, siis selle tarvis sidusime Bockid paadipärasse nööride otsa.
Oligi kõik valmis, asusime pühalikult teele. Vussi esimesed paarsada meetrit kulgesid mitte pikki- vaid ristijõge. Aga elu õpetab õigesti aerutama ja peatselt hakkas ka Vussi Nataša minu Tamara kiiluvees pikki jõge allavoolu lendlema.

Mõnikümmend meetrid autosillast edasi istusid saunatrepil parmulaadsed tegeleased, kes hakkasid meid mõnitama, et me Bocki joome, aga kui kuulsid, et me kavatseme nendel kilekottidel Tartusse sõita, siis ainult mömisesid heakskiitvalt.

Punkt 3
Esimene tõsisem eksimiskoht. Vuss oli juba silla alt välja tulles valele poole kihutama tahtnud hakata, aga siis ma õnneks vaatasin kaardilt kuhu poole minna. Kuna meie kaart oli samas mõõtkavas mis siinne ja jõe peal pole just eriti palju orientiire ja suurvesi varjab need vähesedki olemasolevad, siis ei saanud me enam aru, kuhu edasi peab minema. Elu õpetas meile sellise veematkatarkuse: "Kui jõgi kuhugi edasi ei voola, siis ta voolab nurga taha."

Punkt 4
Kuiv maa! Maabusime, sõime ja sittusime.
Leidsime, et matkal peavad reeglid ka olema, võtsime vastu kaks reeglit, mille vastu eksimine oli keelatud.
1.Olulisi asju antkse käest kätte paadi kohal, mitte kahe paadi vahel.
2.Seda kahjuks ei mäleta.
Kolmas reegel kinnitati hiljem, aga täiuslikkuse mõttes mainin selle siin ära.
3. Ära mõlise, et voolu ei ole, enne kui pole ülesvoolu sõudnud.

Samas peab mainima, et mässumeelsed nagu me olime, siis aeg-ajalt (eriti siis kui joobeaste suurenes) leidsime, et reeglid on rikkumiseks.

Punkt 5
Möödusime esimest korda lodjast. Pigem oleks õelda, et lodi möödus meist, kuigi tegelikult sõitsime me erinevates suundades. Lodi oli tuttavaid täis. Vuss kurtis, et ükskõik kuhu me ka ei läheks, siis ikka on seal samad lõustad, keda tavaliselt Zavoodis kohtab. Nii kui ta oli selle filosoofilise kokakunsti pärliga maha saanud, muutus tal tuju nii heaks, et hakkas täie hooga edasi sügama. Kahjuks küttis ta oma katla lõhki. Seda siis ülekantud tähenduses, sest meie laevukesed ei liikunud mitte sõe vaid kondiauru jõul. Tegelikult oli see mis katki läks aer. Siis ei jäänud midagi üle, kulgesime vooluga ja rüüpasime vaikselt Bokci. Mitte et me sõudmise vahe peal ka rüübanud, aga tol hetkel rüüpasime veel intensiivsemalt.

Punkt 6
Üks minu osavasti sõlmitud meremeheumbsõlm oli lahti harunenud ning üks Bock hulpis vaikselt Peipsi poole. Vuss ei saanud lasta sel juhtuda ja manööverdas ühe aeruga osavasti pudeli juurde ning päästis merehädalise. Küll sattus ta seda tehes veidi hoogu ning murdis teise aeru. Paarisaja meetrisel lõigul oli ta suutnud kahest tervest aerust neli mittetöötavat teha.

Punkt 7
Lähenes mootorpaat. Kartsime selle päralaineid. Siin ja edaspidi, kui mõne motoriseeritud sõiduriistaga kohtusime, põkkusime külgepidi kokku ning õõtsusime paadid koos. Paadis olnud seltskond muidugi naeris meie ambitsioonide üle.


Punkt 8
Kuiv maa! Maabusime, sõime ja sittusime ning avastasime, et sitapaber oli otsa saamas. Samas võtsime paar parajat kopra näritud palki ning parandasime Vussi aerud ära.

Avastasime, et oleme muutunud väikestviisi paadipededeks. Mõlemad meist kiitsid oma paadi häid omadusi.

Punkt 9
Viimane kuiv maa,
kerge sitalkäik
ja kohe edasisõit.

Punkt 10
Meeleolu hakkas veidikese langema.
Põhjuseid oli mitu. Esiteks see, et kätte oli jõudnud täielik pimedus. Varasemad arvamused, et kui palju pimedamaks ikka saab minna, leidsid nüüd kurva vastuse - kottpimedaks. Kaarti ei olnud juba tükk aega näinud, puudus igasunu arusaam, et kui kaugel me võiksime asuda. Imelik oli see, et iga paarisaja meetri tagant tundus, et justseal on Pede. Siinkohal ei otsinud me sellist pede, kes suurima hea meelega teisele mehele persenussi teeb, vaid hoopis Emajõe lisajõge, mis pidi kusagil siin suubuma.

Teiseks painas kohutav kusehäda, tunne oli selline, nagu põies oleks samapalju uriini kui jões vett. Selletarvis oli meil olemas kaval insenertehniline lahendus, millele me panime nimeks pissuaar. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kas see sai kaldal valmis tehtud või meisterdas Vuss selle paadis valmis. Igatahes siin on õpetus, kuidas seda teha:
Tarvis läheb:
üks 2l Bock pudel (sobib ka mõni muu)
nuga (võib ka muud terariista kasutada, näiteks hekikääre või mootorsaage)
Meisterdamine:
joo pudel tühjaks
lõika kael maha (mitte liiga kõrgelt, sest siis on raske riista sinna sisse toppida, samuti mitte liiga madalalt, sest siis muutub anuma ruumala liiga väikeseks)
NB! Naistele vist ei sobi!
Pissuaar oli küll tore asi, aga sinna kusemine polnudki nii lihtne, kui see tundub olevat. Kõige pealt sellepärast, et paadis istudes on asend urineerimiseks mittesobiv. Tegin väikese joonise:

Proovi niimoodi kusta! Arvestama pead veel sellega, et on täiesti pime, väga palju liigutada ei saa, sest siis võib paat ümber minna, sõrmed on külmast veidi kanged. Kui hakkama saad, siis võid järgmisele matkale kaasa tulla.

Kusemisega saime küll hakkama, kuid meeleolu ei kippunud tõusma. Valitses ikkagi kottpimedus. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis avastasime oma suureks hirmuks jõe pealt üpris mitu jäätükki. Ja me teadsime, et meie paadid on veidi kergemini purunevad kui Titanic ja filmi olime ka näinud, siis ei suutnud me ka kõige lõbusamat tuju säilitada.

Kõige suurem häda oli aga hoopis see, et me olime eksinud ja ei saanud enam aru, kus jõgi on. Kujuta nüüd ennast kottpimedasse keset suurt vetevälja, kus on hulk ohtlike võsatukki ja veel ohtlikumaid jäätükke. Pealegi on pime ja sa ei tea, kuhu edasi minna.

Nii ei jäänudki muud üle, kui tegin ettepaneku viimase kuiva maa poole tagasi sõuda. Ettepanek kiideti ühehäälselt heaks. Ainuke probleem oli, et Vussi üks aer oli jälle ära lagunenud. Selle probleemi lahendasime nii, et sidusime paadid üksteise taha ja sõudsime kordamööda. Enne ei olnud voolu üldse, aga vastuvoolu sõudmine nõudis üleloomulikku pingutust. Pingutus oli nii suur, et Bocki ei puutunudki.

Kuigi olin terve päeva Vussile selgitanud, et mu aerud on ribistruktuuriga ja välimise liidesega, milletõttu nad on purunematud, siis ühe tõmbasin ikkagi katki.

Punkt 9
Kunagi varem ega hiljem pole mul kuiva maatüki leidmise üle nii hea meel olnud!
Kui lõke ja telk püsti olid aetud hakkas ka meeleolu taas tõusma.

Jätkub...

Treeningutest

Ilmselt oli asjas süüdi see paadimatk, millest ma napilt eluga pääsesin, igatahes viimased nädal aega on kopsud korrast ära olnud. Muud nagu polegi viga, aga kui natuke liigutada, siis tuleb vastik köhahoog. Ega ma rohkem ei oskagi kommenteerida, kui et praegu on küll õige aeg haige olla.

Täna käisin natuke jooksmas ja loodan nüüd treeningplaani täitmist jätkata.

P.S Millalgi võiks oda lennutama minna. Nuki, millal sul aega on?

Emajärvel: osa1 Meeskonna komplekteerimine

Eelmise nädala lõpus tuli kange soov sooritada väike puhkuseretk looduserüppe. Ma polnud ainuke, kes linnakorterist minema ihales, ka mu truu, olenevalt olekust tihti ka neljajalgne kaaslane Vuss, soovis ürgses looduses veidi ringi nuuskida. Asjaolud olid sellised, et ma olin eelnevalt ajalehte lugenud ning teadsin, et Emajõgi ja selle lähem ümbrus on hetkel rekordiliselt vett täis. Siis on ju igati loogiline otsus, et kõrget vett tuleb oma silmaga kaema minna. Nii me ka otsustasime teha!

Marsruudi valimisel probleeme ei tekkinud. Kui õigeks üliõpilaseks saab ainult siis, kui kolm tingimust on täidetud: esiteks peab olema roninud üle Ülikooli raamatukogu, teiseks peab olema kaarsillalt alla kukkunud ja kolmandaks peab olema eksami ajal seksinud. Ma küll proovisin, aga siiani pole ühegagi neist hakkama saanud.. Mõtlesin siis, et hakkan parem õigeks tartlaseks, selleks tuleb ainult üks tegu sooritada, milleks on Võrtsjärvest Tartusse aerutamine.

Mul oli paat juba varasemast ajast olemas ja Vuss ostis õhtu enne väljalendu endale sarnase.
Minu oma:

Tehnilised andmed:
nimi:  Explorer 200, hiljem tuntud ristinime Tamara all
Made in CHINA
võib kasutada ainult lastele sobivas sügavuses vees pideva järelvalve all
ei tohi kasutada avatud veekogudel
hind: 199 EEK, Maximast

Vussi oma:

Tehnilised andmed:
hind: 349 EEK, Koduekstrast
nimi: Bestway (nimi on sama õhku täis kui peremees), hilisem ristinimi Nataša
välimus: kole
omanik: saamatu
aerud ja pump oluliselt kehvemad minu paadiga võrreldes

Neljapäeval tegime kõik ettevalmistused ära: ostsime sööki, matkavarustust ja päästevestid, pakkisime kõik asjad hoolikalt ja veekindlalt, käisime proffide parvetajate juures koolitusel, panime paika marsruudi koos ööbimiskohtadega.

Keegi jäi eelmist lõiku uskuma ka? Siis oled lihtsalt loll või võõras!

Tegelikult oli hoopiski sedaviisi, et ostsime suuremas koguses kaheseid Bock-tüüp Bocke, paar Gabrieli , veidi näksimist, varastasime koristajatädidelt mõned kilekotid ja printisime paar kaarti, mille vajalikkuses Vuss sügavalt kahtles. Jõe peal pidi ta muidugi järjekordselt tunnistama, et ta eksis ja minul oli õigeus.

Kui päris aus olla, siis 3/4 eelmises lõigus kirjeldatudtoimingutest sooritasime minemise hommikul, aga ma ei saa ju kõigest täiesti ausalt kirjutada, sest siis ei tunduks mu jutt enam usutav. Selleks et natuke tõepärasust säilitada, siis ma üritan valetada veidi.

Õhtul võtsime ette teekonna Tartu meremeeste lemmikkogunemispunkti. Ühtegi madrust kahjuks värvata ei õnnestunud, küll aga õnnestus endale suuremas koguses kanget merevett sisse kallata, nii et vara hommikul startimisest ei tulnud kedagi välja.

Pärastlõunaks olime jõudnud niikaugele, et vaatamata sellele, et pea käis ringi ja enesetunne polnud kiita, olid asjad pakitud ja olime igati valmis tee äärde suunduma. Ainukeseks probleemiks oli asjade liigsus. Me nimelt ei tahtnud väärtuslike seljakottide kadumisega riskida ning pakkisime kõik asjad kilekottidesse. Kuigi midagi nagu kaasa ei võtnudki, siis oli neid ometi rohkem kui kaks meest kanda saavad. Ei jäänudki muud üle kui viisin meid autoga tee äärde hääletama.

Tee ääres avastasime, et paar olulist asja, nagu tugevdatud vinüülist õhukott (paat) ja sidevahendid (mobiiltelefon), olid maha ununenud. Samuti selgus, et kaasa võetud teibist on järel ainult tühi rull. Mõne osava liigutusega ajasin asjalood sirgeks ning panin meid auto peale, mis meid lahkesti Võrtsu liivasele põhjakaldale toimetas.

Vanad asjad

 Vahepeal on üpris mitu huvitavat asja juhtunud, millest oleks võinud pikemalt kirjutada, aga mul polnud ei aega ega viitsimist. Nüüd kirjutan mõnest lühidalt, panen numbrid ette, et paremini aru saada oleks, kus on ühe jutu ots ja teise teine ots.

I
Kõigepealt alustan sellega, et eelmisele teemale tuli oodatust vähem vastukaja (kui välja arvata Detsibelli suutmatus oma masinat kontrollida). Mina olen endiselt seda meelt, et naised võiksid/peaksid ka kümnel alal osalema. Riputasin selleteemalise küsitluse ka üles. Samuti panin teemale külge sildi nimega "10 vs 7 naised", nii et kui keegi ümber mõtleb ja tahab veel teemat kommenteerida, siis on seda kõige lihtsam teha vastavale sildikesele klikkides, see asub kusagil ülemises vasakus nurgas.

II
See lugu juhtus ühel ilusal hommikul, kui ma ärkasin oma mõnusas pehmes pesas. Vuss oli juba ärganud ja Paelussi külla kutsunud. Nüüd arvate, et tuleb mingi lugu rämedast joomisest? Aga ei tule! Juttu tuleb hoopis kõrvaltoa Alekseist. Too on selline mees, kes ei usu gravitatsiooni ja arvab, et geenide asemel on meil veregrupid.
Tol kenal hommikul oli meil esikus juba teist päeva järjest suur veeloik, sest ma sulatasin külmkappi. Eelmisel päeval see vesi Alekseid ei seganud, aga tol hommikul ta avastas, et külmkapp on katki. Vuss küll näitas talle, et stepsel on seinast väljas. Kuna Aleksei on tark poiss, siis ta ei uskunud nii lihtsasse lahendusse ja teatas, et asi pole selles, et stepsel seinast väljas on, vaadaku parem kui palju freooni põrandal on. Ka peale seletamist ei uskunud ta, et põrandal on vesi mitte freoon.
Mõne minuti pärast lendas meile küll grupeering töömehi, kes tulid freoonihäire peale kiirustades kohale. Neile oli õnneks võimalik selgeks teha, et põrandal on vesi ja freeonil on üldse selline omadus, et ta kipubtoatemperatuuril aurustuma.
See ei ole muidu esimene kord, kui meil Alekseiga probleeme on. Tänu temale on meil selline olukord, et peldikus on meeldiv käia, aga vannitoas haiseb hullemini kui kalakombinaadis ja prügimäel kokku. Olen mõtelnud, et peaks peldikupotis pead pesema hakkama, siis saab pesemise ajal hingata ka. Arvatavasti on asi selles, et Aleksei ei kuse mitte WCs vaid vannitoas ja ma ausalt ei imesta, kui ta ka situb vanni.
Vot selline tore naabripoiss on meil!

III
Järgnevat lugu ei soovita nõrganärvilistel koduperenaistel lugeda.
See juhtus peale presidendidebatti. Või no täpsemalt peale debatti ja mitut toredat peokohta kesklinna kandis. Kell oli hommik. Istusin köögis ja jõin vett, kui Vuss koju jõudis. Esimese asjana sõi ta ära kõik mingigisugust toiteväärtust sisaldavad produktid. Viimasena neelas alla kalakonservi, õnnetuseks on kala sees luud, need jäid talle kurku kinni. Selle tulemusel läks miskne refleks tööle ja Vuss sattus peldikuse öökima. Toimetas seal päris pikalt, tuli siis väsinult tuppa tagasi ja
teatas: "Mulle aitab, ma oksendan siiasamma!"
Vastasin, et võta siis vähemalt ämber või midagi..
"Ei aitäh!"
"Ma võin ise ämbri tuua..."
"Pole vaja, ma saan hakkama"
 Siis keerasin mina magama ära ja kuna ma olen hea inimene ja kellelegi halba ei taha, siis ma ei ütle, kas peale jutuajamist oli keegi kuhugi maosisu paotanud.

IV
Eelmisel nädalal kui käisin spermakultuuriloengut kuulamas, siis sain inimeste tõelist julmust tunda. Enam ei ole miski püha!
Kuna oli kiire, siis ühendasin kasuliku meeldivaga ja võtsin taarakilekotid seminari kaasa. Jätsin need ilusasti ukse taha. Aga alatud akadeemikud varastasid mu taara ära. Kui madalale saab veel laskuda? Õnneks õnnetus linna peal haarang korraldada ja sain kõik pudelid ilusasti ja tervelt tagasi, hiljem leidsin veel ühe juurdegi.