Geenitest

Sellist asja saab teha!

Üht ja teist

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, 
kaks väikest hanepoega nüüd välja ei saa...
Aga mina pole hani! Käisin täna jooksmas. Kuna rahvas oli lumel trampinud, siis oli maa laiguline just nagu kabelaud. Üks laik köitis mu tähelepanu teistest enam, sest ta oli täiesti ideaalse ristküliku kujuga. Tänu oma teravale mõistusele taipasin, et see on kuidagi kahtlane ja uurisin seda laiku veidi lähemalt ning selgus, et see oli magnetkaart, mis erinevaid uksi avab. Veel lähemal vaatlusel selgus, et see kaart oli minu oma. Nii et pimedas võib kana ka tera leida.





Ükspäev oli keegi mu blogisse sattunud sedaviisi, et otsis guuglist fraasi "pildid vittudest". Vaatasin huvi pärast ka, mis tulemuse selline otsing annab. Ja, oh üllatust, kui pilte otsida, siis esimene pilt oli selline:

Jauram, mis sa selle peale kostad?

Vigastus läbi

Täna ärgates avastasin, et selg on uksepiidalt kukkumise vigastusest terveks saanud. Samas, kuna olin eile teatud põhjustel aktiivselt põlvele toetunud, siis see andis rohkem tunda kui varem. Sellele vaatamata otsustasin, et ma pole enam vigastatud ja läksin jooksma. Algul jooksin küll nii aeglaselt, et kaks hilises keskeas suhteliselt korpulentset daami puhkisid nagu auruvedurid minust mööda. Üsna pea nende tempo aga langes ningsiis oli minu kord möödajooks sooritada. Täna oli nii meeldiv joosta, et peale kavas olnud 5km läbimist jooksin veel poodi ja poest tagasi, ühes käes hapukoorepakk ja teises hakklihakarp.

Küsitlus

Seni olin miskipärast arvamusel, et mu blogilugejad on suhteliselt arukad inimesed, aga küsitluse vastuseid vaadates saan aru, et seekord olen oma hinnangutega rängalt puusse sõitnud. 1/4 vastajatest usub, et ma olen hobune!? Kabistan värskelt rautatud kapjatel edasi mööda klaviatuuri...

Tõsiselt võetavaks sportlaseks peavad mind väga vähesed. Huvitav, miks?

Sattusin ükspäev sellise asja otsa: Use the letters in the word DECATHLON to fill in the cells

Kõige kiirem lahendaja saab auhinnaks ühe õlle, kui keegi seda vahepeal ära ei joo!

Sillerdav suvi

Kuna üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis järelikult kaks pilti räägib rohkem kui kakstuhat sõna. No ja nendel piltidel on veel veidi teksti ka peal, ehk siis need kaks pilti on väärt peaaegu kolmtuhat sõna. Nii et ega ei olegi midagi juurde lisada, kui vaid ehk seda et ma enne nende piltide nägemist ei olnud selle fotoseeria tegemisest üldse teadlik.

Tippsportlase raske elu

Tahtsin täna enne ooksma minemist paar lõuatõmmet teha. Kuna paremat kohta mul pole, siis olen seda harjunud uksepiida külejes rippudes tegema. Täna oli aga eriline päev. Olin mṍned tõmbed rahulikult ära teinud, kui äkki, täpselt siis kui olin ennast maksimaalselt üles vinnanud, käis väike raksatus. Hetk hiljem, enne kui ma midagi arugi olin saanud, olid mu põlved põrandaga valusasti kontakti leidnud. Veidi veel hiljem olid ka küünarnukid põrandal ja poolik jupp uksepiita ikka veel kramplikult peos. Tunne oli nagu oleks selgroog kolm korda endisest lühemaks surutud.

Lõpuks jooksma ei läinudki ja alaselg on siiani veidi hell.

Huumor

Lugesin täna ajalehte elu24, leidsin üpris huvitava artikli. Veidi huumorit ka tõsiste sporditeemade vahele.

Kuigi 10-kuuline ja Houdini-nimeline tuvi oli saanud eriväljaõppe sihi peale lendamises, läks linnu esimene võistlus aia taha, mis viis ka peremehe vahetuseni.

Viis nädalat tagasi korraldasid Inglismaa tuvikasvatajad võistluse, kus tuvidel tuli umbes kuue tunniga lennata Guernseyst Dudleysse. Tuvi Houdini aga ei saanud asjast aru ja finišisse ei ilmunud. Tuvi peremees Darren Cubberly (45) mõtles juba, et oma lindu ta enam ei näe, kirjutab telegraph.co.uk.

Siis aga nädalaid hiljem tuli härra Cubberlyle kõne Aafrika loodeossa jääva Panama kanali lähistelt Panama Cityst. Kohalik elanik Gustavo Ortiz teatas, et tuvi Houdini maandus tema katusele ja et lind on «suurepärses vormis». Tuvil oli küljes rõngas omaniku kontaktnumbriga. Lennuvõistluse sihtkohast Dudleyst on Panama Citysse 8320 kilomeetrit.

«Pidin istuli kukkuma. Ma isegi ei teadnud, kus Panama on,» kirjeldas härra Cubberly oma esimest reaktsiooni.

«Mul pole õrna aimugi, kuidas Houdini sinna sai, võin vaid oletada, et ta seadis end sisse mõnele laevale, mis sõitis ümber Euroopa Vahemerre ja sealt Panamasse,» ütles härra Cubberly.

Ja see pole veel kõik: kuna tuvi transport Panamast Inglismaale oleks hirmkallis, pakkus härra Cubberly härra Ortizele, kas see ei tahaks Houdinit endale jätta. Härra Ortiz oligi nõus, vastates, et tema perekond on enam kui õnnelik, et neil on nüüd tuvi.

Inglismaa Tuvide Lennuühingu peasekretär Sid Berkel nentis, et antud juhtum on «väga ebatavaline».

Toimetas Tõnu Lilleorg

Uus küsitlus

Kuna Db siin väitis, et keegi ei usu enam, et ma olen tõsiseltvõetav sportlane. Ise pean ennast siiski tavaliseks tippsportlaseks. Kasutaks Maire Aunaste tsitaati ja küsiks, mis teie arvate. Kõik arvamused on oodatud!

Must Rops

Olin juba mõttes otsustanud, et ei viitsigi minna, aga siis see Vuss helistas ja teatas, et peab ikka minema. Ega ei hakanud ka siis vastu vaidlema. Läksimegi. Kell oli juba pimedusse tiksunud, kui magamiskoti, mõned napsud ja kahvli kotti viskasin ning matkasaapad jalga toppisin. Telefon helises, Kont helistas ja teatas, et bussi väljalend on varsti toimumas. Arvasime, et Kont teeb meile midagi tünga-laadset, sest varasematel aastatel on sel ajal juba ammu Laeval oldud. Veidi hiljem helistas Tormi ja rääkis sarnast juttu. Jäime juba peaaegu uskuma, et buss ongi Tartus, aga siis helistas Tuul koeraga ja ka tema jutu seest võis välja lugeda, et buss on veel Tartus. Nüüd küll enam ei saanud uskuda, et see jutt tõsi oleks.

Marssisime Opeli ringile, istusime maha ning asusime usinalt Poola kvaliteetpeeti degusteerima. Sel hetkel, kui olime liitrikese nimetatud märjukest ära maitsnud ning üritasime järgnevate napsude kallale asuda, peatus meie kõrval auto. Oh üllatust, saime autos olevad neiud olid bioloogid ja nende asimuut oli täpselt sama mis meiegi oma. Võis järjekordselt heameelt tunda, et joodikutel läheb elus hästi. Mitte et mina joodik oleksin, aga nendega koos olles läheb ka mul hästi.

Ropsi vaieldamatu tipphetk oli see, kuidas Taavet piiritust manustas. Mainitud alkoholi kontsentraat oli villitud misksesse värvilisesse limonaadipudelisse. Naljamees, nagu ma olen, mõtlesin rebaseneiudele väikese vända visata ja pakkusin neile limpsi. Neiud aga ei olnudki nii rohelised nagu vanuse järgi otsustada oleks võinud, nad ulatasid anuma lahkesti Taavetile testimiseks. Viimane suhtus ka millegipärast limpsijuttu väga kahtlevalt, nuusutas sisu ja tõi naeratuse näole ning teatas, et limpsi sees on veel midagi. Vaatamata sellele võttis pudelist kaks klõmakat, miimikaga andis selgelt mõista, et seda veel midagist oli pudelis üsna suures kontsentratsioonis. Hetk hiljem nõjatus vastu kuuseoksi ning tegi morskade mörina sarnaseid häälitsusi. Hiljem siiski ta toibus ja lällas lõbusasti edasi.

Peale Taaveti tahaks veel kiita kahte lõbusat matkaselli. Esiteks Konti, kes oli üle pika-pika aja oma urust välja rahva sekka roninud ja värbas usinasti Inju KEKile uusi liikmeid, ainukeseks tingimuseks seadis selle, et kandideeriv ei tohi vastavat instrumenti vallata ja üldse eelistas ta võimalikult ebamusikaalseid inimesi. Teise plussi sai Kont selle eest, et tassis metsa erinevaid kangeid ja magusaid napse ja seda palju suuremas koguses, kui tema jaoks tarvis oli. Teiseks kiidan valitsevat Presidenti, kes käis rahva seas ringi ja jagas oma kesvamärjukest, milleks oli tudish piip viin. Sinna juurde käis ka muidugi pikk loeng, et antud vein on üks parimaid saadaolevaid, et see on valmistatud Gabernet Sauvignon viinamarjadest,mis on küpsenud õrna Tšiili päikese all ja korjatud varakevadel Armeenias kohalike noorte poolt ja tegemist on põlise Prantsuse veiniga, mis on kohapeal kasvatatud ja pakendatud. Hiljem sai Gabernet Sauvignonist Riisling ja riikide nimed vahetusid samuti, aga jutt oli alati üks ja seesama.

Ega midagi erakordset rohkem vist ei juhtunudki, kui välja arvata see, et Metsatöll endale pähe oksendas ja osa habemest lõkke ääres magades ära põletas.

Järgmisel päeva lõunapaiku avastasin ühtäkki, et kõik normaalsed inimesed on lahkunud ning minuga oli sinna tolknema jäänud ainult Vuss. Aga ega ei lasknud sel oma meeleolu rikkuda, sest päike paistis ja ilm oli ilus. Hakkasime tee poole sammuma, rüüpasime samal ajal Lõunamaist, mille olime napilt päästnud äraviskamisest. Aga tee peale me ei saanudki kõndida, sest metsavahel korjas tore vanapaar meid auto peale ja tõi koju ära.

Jooksurada

Veiksi süül hakkas mind huvitama mu tavalise jooksuringi profiil. Leidsin internetisügavustest sellise koha, kus seda teha saab.

Oh üllatust, suuri tõuse ega langusi ei olegi. Kuigi rada hakkab ja lõppeb samas kohas, siis tõusu on kokku 19 meetrit ja langust 21 meetrit.

Siiani olen koguaeg üritanud välja nuputada,miks lõpus on raskem kui alguses, aga nüüd on selge, lõpp on lihtsalt pidevalt ülesmäge.

Läksin hoogu ja tegin Terviseraja kohta ka sarnase profiili ära.

Db, see lugu on sulle!

Ma eile pesin oma spordidressid ära, aga tippspordist ei saa märgade dresside tõttu trenni ära jätta. Nii otsisingi kapipõhjast mingid teised püksid, mis näevad muidu samasugused välja, aga neil pole uhket väikest Nike märki küljes, sellepärast on mul piinlik nendega trenni teha ja enamasti hoian neid peidus. Redus olemise ajal oli pükstega juhtunud selline veider lugu, et võõkohal olev pael oli välja roninud. Haakisin paela külge inglisnõela asusin paela tema pessa tagasi toppima. Jõudnud oma tegevusega poole peale, juhtus äkitsi õnnetus. Vedrunõel kargas lahti ja ma ei saanud enam oma tegevust jätkata. Lõikasin noaga pükstesse avause ja ja jätkasin tegevust. Viimaks kui lõpuni jõudsin, siis tundsin suurt kergendust. Aga see muutus koheselt pettumuseks, kui avastasin, et olin poole pealt sama teed pidi tagasi tulnud, mida ma sinna minemiseks olin kasutanud. Olin väga kurb! Aga lugu ise oli ju lõbus ja õpetlik - üheksa korda mõõda, ükskord lõika.

Kell kadunud

Kuna iga päev külastab seda lehekülge nii umbes 20 pealine rahvamass (huvitav küll miks?), kellest mõned on viimasel ajal rahulolematut nurinat tõstnud, et miks uusi postitusi siia ei ilmu. Olgem nüüd kõik koos õnnelikud, sest üks on just antud hetkel ilmumas. Mõningad päevad tagasi käisin maal. Ega see tegelikult nii suur seiklus ei olnudki, aga hiljem kui Tartusse tagasi jõudsin, siis avastasin, et mu pulsikell on kuhugi ära kadunud. Veider värk, aga ma ei suuda ette kujutada, kuhu see kaduda võis. Tegelikult polegi eriti sellist kohta, kust ma seda üles poleks leidnud. Muidugi on võimalik, et viimane autojuht, kelle auto peale ma hääletasin oli osav pikanäpumees ja pätsas kella minu randmelt nii, et ma ise tähelegi ei pannud. Välimuse järgi otsustades tundus küll pigem, et härra oli äsja Patareist välja lastud, siis mingi autojuhi maha koksanud ning tolle auto ära varastanud. Kipun arvama, et kui ta mu kella oleks tahtnud, siis poleks ta hakanud sea elegantselt ja märkamatult eemaldama, vaid pigem oleks kasutanud abivahendina vasarat, kirvest või midagi muud sarnast.

 Nüüd on veidi ebamugav joosta, kuna kipun ilma pulssi pidevalt kontrollimata liigselt kiirustama. Teine probleem on selles, et kuna mul on antiikne telefon, millel kella ei ole, siis olen sellises veidras olukorras, et päev läbi ei tea palju kell on.

P.S Kui väga hästi läheb, siis kirjutan Mustast Ropsist ka millalgi midagi.

kusti85 said...

kuule, sa pole pool kuud kirjutanud blogisse... võtan bookmarkist maha vä?  Viimasel ajal pole tõesti viitsinud midagi kirjutada... motivatsioonikriis või midagi sellist. Kui kellelgi on mõni mõjuv põhjus, miks ma peaks tihemini kirjutama, siis võib seda vabalt minuga jagada... Aga lähitulevikus (ehk isegi homme) riputan kaks kena pilti siia.