Teatavasti olen ma lihtsalt ülemõistuse hea inimene, seetõttu otsustasin ka oma suures armulikkuses kõikidele toredatele blogilogejatele Uusaastakingituse teha. Algul oli plaanis kõigile lillevaas muretseda, aga siis tulin hoopis paremale ideele!
Kingi kättesaamiseks toimi järgnevalt:
1) Külasta lehekülge kriisis.ee
2) Vali vasakult Allahindlus kaubale --> Toidukaubad
3) Klõpsa pudelitele, mille all on kirjutatud Alkohol
4) Vali endale kõige enam mokkamööda olevad kaubad välja ning tõtta vastavasse poodi või poodidesse ja osta ära.
5) Säästetud raha eest osta enale minu poolt pudel-paar lisaks.
6) Joo see ära ja siis täna mind!
Proovi sellega otsida!
Custom Search
Dec 30, 2010
Dec 29, 2010
Suusatamas
Dec 28, 2010
Kallis Taavet
Sinule adresseeritud piparkoogid vedelesid täna ühiselamu alumise korruse põrandal. Tõstsin need ratta pakiraamile (ma arvan, et see on äkki sinule kuuluv jalgratas), ole hea ja mine korja need üles!
Dec 19, 2010
...
Mulle aitab seks aastaks Jõuludest!
Käisin ükspäev jooksmas nagu mul vahva noorsportlasena ikka tavaks on. Jooksin parasjagu põhiliselt mootorsõidukite liiklemiseks ehitatud kõvakattega maantee parempoolse pideva joone ligidal, kui minust möödus Ilmatsalu-Tartu liinil liiklev autobuss. See olukord iseenesest polnudki nii väga eriskummaline, aga sõitnud sadakond meetrit edasi, keeras nimetatud ühistranspordi vahend sealsamas asuvasse bussipeatusesse. Uksed avanesid, aga ühtegi hingelist polnud bussi peale minemas ega maha tulemas. sinisilmne bussijuht lootis, et mina soovin temaga oma meeldivat seltskonda jagada. Mul aga olid teised plaanid ja bussijuht sõitis nukralt üksinduses päikeseloojangusse.
Käisin ükspäev jooksmas nagu mul vahva noorsportlasena ikka tavaks on. Jooksin parasjagu põhiliselt mootorsõidukite liiklemiseks ehitatud kõvakattega maantee parempoolse pideva joone ligidal, kui minust möödus Ilmatsalu-Tartu liinil liiklev autobuss. See olukord iseenesest polnudki nii väga eriskummaline, aga sõitnud sadakond meetrit edasi, keeras nimetatud ühistranspordi vahend sealsamas asuvasse bussipeatusesse. Uksed avanesid, aga ühtegi hingelist polnud bussi peale minemas ega maha tulemas. sinisilmne bussijuht lootis, et mina soovin temaga oma meeldivat seltskonda jagada. Mul aga olid teised plaanid ja bussijuht sõitis nukralt üksinduses päikeseloojangusse.
Dec 12, 2010
Rahva tungival nõudmisel jõulupuhkusele
Võibolla juhtub, et uuel aastal tulevad uued postitused, seni aga on kindel paus siin...
Alternatiiviks pakun näiteks seda vahvat kohta.
Alternatiiviks pakun näiteks seda vahvat kohta.
Nov 26, 2010
Kapten kastani uued seiklused
Tammetõru: "Ahoi, naarimees, kuhu tõttad?"
Kapten kastan:"Poodi!"
Tammetõru:"Hüva on!"
Kapten kastan:"Poodi!"
Tammetõru:"Hüva on!"
Nov 24, 2010
Säravaimate suleseppade autasustamine
Parem Hilja kui Leida! Nüüd lõpuks riputame esseekonkursi võitjad avalikult häbiposti.
Kolmas koht kuulub tegelasele, kes varjab end pseudonüümi Rax taha. Kolmandaks platseerus ta peamiselt seetõttu, et ei suvatsenud õigeks tähtajaks oma tööd esitada.
Tahtsime proovida oma võimed kõrgushüppes. Matid olid olemas. Postid ka, aga latt oli puudu. Läksime siis riistaruumi ja otsisime seda taga. Leidisime siis lati üles ja paigutasime postide peale. Saime juba korralikult hüpatud, kui juurde astus Martin Kutman, kes käskis meil teivashüppe teivas seal posti vahelt maha võtta ja endale ikka kõrgushüppe latt muretseda (kindlasti oleks ta meile hoopis kummi soovitanud, millega lapsed hüppavad).
Hiljem astusin Kutmani kõrgushüppe trenni.
Teise koha teenis oma teismeliste pornot rämedat täis topitud looka Anonüümsus.
Toimunu leidis aset millalgi 80-nendatel koolistaadionil. Oli sügisese spordipäeva lõpp, rahvas juba enamjaolt laiali läinud ja korjati viimast kola kokku. Kaks umbes 13-14 aastast tüdrukut lobisesid omavahel. Mõlemad olid kaksiratsa üle tõkkejooksu tõkke ja nühkisid oma jalgevahet aeglaselt vastu tõkke serva. Jutuajamine oli väga elav ja nad olid unustanud ümbruse täiesti. Sama klassi poisid jälgisid mokad töllakil toimuvat eemalt.
Esimese kohale valis rahva karvane hääl Londi jutukese "Mirjami saladus".
Auväärt võidumees saab oma auhinna kätte minu käest...tead küll kus ma elan!
Mul tuleb meelde lugu Ülikooli sisehallist, kus ma tegin kangiga kükke. Tuli Mirjam Liimask ja küsis, et kas me äkki võiksime kordamööda kangi kasutada. Tegime siis mõlemad soojenduseks seeria 80nega siis 100ga, 120ga, paar seeriat 140ga, siis ladus Mirjam 160 peale.
Vaatasin kella ja ütlesin, et ma pean nüüd kähku loengusse minema.
Kolmas koht kuulub tegelasele, kes varjab end pseudonüümi Rax taha. Kolmandaks platseerus ta peamiselt seetõttu, et ei suvatsenud õigeks tähtajaks oma tööd esitada.
Tahtsime proovida oma võimed kõrgushüppes. Matid olid olemas. Postid ka, aga latt oli puudu. Läksime siis riistaruumi ja otsisime seda taga. Leidisime siis lati üles ja paigutasime postide peale. Saime juba korralikult hüpatud, kui juurde astus Martin Kutman, kes käskis meil teivashüppe teivas seal posti vahelt maha võtta ja endale ikka kõrgushüppe latt muretseda (kindlasti oleks ta meile hoopis kummi soovitanud, millega lapsed hüppavad).
Hiljem astusin Kutmani kõrgushüppe trenni.
Teise koha teenis oma teismeliste pornot rämedat täis topitud looka Anonüümsus.
Toimunu leidis aset millalgi 80-nendatel koolistaadionil. Oli sügisese spordipäeva lõpp, rahvas juba enamjaolt laiali läinud ja korjati viimast kola kokku. Kaks umbes 13-14 aastast tüdrukut lobisesid omavahel. Mõlemad olid kaksiratsa üle tõkkejooksu tõkke ja nühkisid oma jalgevahet aeglaselt vastu tõkke serva. Jutuajamine oli väga elav ja nad olid unustanud ümbruse täiesti. Sama klassi poisid jälgisid mokad töllakil toimuvat eemalt.
Auväärt võidumees saab oma auhinna kätte minu käest...tead küll kus ma elan!
Mul tuleb meelde lugu Ülikooli sisehallist, kus ma tegin kangiga kükke. Tuli Mirjam Liimask ja küsis, et kas me äkki võiksime kordamööda kangi kasutada. Tegime siis mõlemad soojenduseks seeria 80nega siis 100ga, 120ga, paar seeriat 140ga, siis ladus Mirjam 160 peale.
Vaatasin kella ja ütlesin, et ma pean nüüd kähku loengusse minema.
Nov 22, 2010
Korvpalli MM
Kunagi ammustel aegadel valitses merd Võitmatu Armaada, aga siis tulid inglased ja võitsid võitmatuid. Ajalugu kordus taas eelmisel pühapäeval Ülikooli spordihallis, kui Võitmatu LOTE esindusmeeskond kaotas neljast mängust neli.
Alt üles: väravavaht Päärn (ainuke kes kätt valgeks ei saanud), somutaja Egon, mängujuht Tuul, keskmängija Hülge Martin, siivutu Londo, viskav tagamängija Mario(kahjuks viskas enamasti mööda), kapten-peatreener-koristaja-pressiesindaja ehk mina ja lõpuks parim varumees, kes kõige rohkem platsil viibis: Mällar.
Veel pilte
Esimene mäng - Triimtiim LOTE vs. ma ei mäleta kes
Omad saavad palli, aga tekib kerge kaos, sest keegi ei tea kumma korvi poole ründama peab. Segadus selgineb peagi ning keegi söödab kellelegi, kes omakorda annab palli osavalt järgmisele mehele edasi, kes teeb ka sellega miskit ning siis tuleb järgmine keegi ja viskab korvi. Kõik on uskumatult õnnelikud, et suutsime juhtima minna. Olime pikalt seitsmendas taevas, siis kui maa peale tagasi tulime, oli seis 6:12 vastaste kasuks ja mäng läbi.
Teine mäng - LOTE 1 vs. LOTE 2
Mõni vastasmängija oli isegi pikem kui Yao Ming, kes on umbes sama pikk kui kaks tema kaasmaalast kokku. Vastaste pikim poiss ulatas nii kõrgele, et isegi Londo, kes on väidetavalt Eesti kõige pikem numismaatik, kuigi oma vendadega võrreldes on ta paras jupats, ei pidanud kummardama kui tahtis vastase jalgevahelt läbi jalutada.
Mäng lõppes aga ikkagi kurvalt, vaatamata sellele, et vahepeal õnnestus korraks juhtida.
Kolmas mäng - Triimtiim vs. matemaatikud
Juba enne mängu algust algas vastaste vaimne terror meie õilsa tiimi pihta, kui tervitamise asemel hakkasid vastased nõudma, et me sel korral nende vastu hellad oleksime ja kõik ninaluud terveks jääksid. Eks me siis olime õrnad ja kaotasime 8:36.
Viimane mäng - Triimtiim vs. mingi meeskond, millest poole moodustas naiskond
Kordus sama skeem,äksime juhtima, kuid mängisime äärmise osavusega oma eduseisu maha.
Kohtume 12.12 saalijalka MMil!
Veel pilte
Esimene mäng - Triimtiim LOTE vs. ma ei mäleta kes
Omad saavad palli, aga tekib kerge kaos, sest keegi ei tea kumma korvi poole ründama peab. Segadus selgineb peagi ning keegi söödab kellelegi, kes omakorda annab palli osavalt järgmisele mehele edasi, kes teeb ka sellega miskit ning siis tuleb järgmine keegi ja viskab korvi. Kõik on uskumatult õnnelikud, et suutsime juhtima minna. Olime pikalt seitsmendas taevas, siis kui maa peale tagasi tulime, oli seis 6:12 vastaste kasuks ja mäng läbi.
Teine mäng - LOTE 1 vs. LOTE 2
Mõni vastasmängija oli isegi pikem kui Yao Ming, kes on umbes sama pikk kui kaks tema kaasmaalast kokku. Vastaste pikim poiss ulatas nii kõrgele, et isegi Londo, kes on väidetavalt Eesti kõige pikem numismaatik, kuigi oma vendadega võrreldes on ta paras jupats, ei pidanud kummardama kui tahtis vastase jalgevahelt läbi jalutada.
Mäng lõppes aga ikkagi kurvalt, vaatamata sellele, et vahepeal õnnestus korraks juhtida.
Kolmas mäng - Triimtiim vs. matemaatikud
Juba enne mängu algust algas vastaste vaimne terror meie õilsa tiimi pihta, kui tervitamise asemel hakkasid vastased nõudma, et me sel korral nende vastu hellad oleksime ja kõik ninaluud terveks jääksid. Eks me siis olime õrnad ja kaotasime 8:36.
Viimane mäng - Triimtiim vs. mingi meeskond, millest poole moodustas naiskond
Kordus sama skeem,äksime juhtima, kuid mängisime äärmise osavusega oma eduseisu maha.
Kohtume 12.12 saalijalka MMil!
Nov 18, 2010
...
Eile(või üleeile vist ikka) õhtupoolikul tegin ettevalmistusi jooksma minekuks, jooksupüksid olid juba jalga tõmmatud, arvuti tagant ei olnud veel püsti tõusnud, kui äkitsi kõlas ukselt lühike kui jõuline koputus. Kutsusin võõra sisse, see oli Gaša, kes hiljuti meie hubase kortei naaberkorterisse sisse kolis.
Tahtis panni, ma heauskselt andsin ka, aga siis tahtis veel pannilabidat ka. Sai ka selle, aga kuna süües kasvab isu, siis küsis veel nuga... ja lõikelauda. Lõpuks andsin peaaegu kõik olemasolevad toidu valmistamiseks või tarbimiseks kasutatavad riistad talle. Arvasin, et poiss on suure isuga, aga kui jooksmast tagasi tulin, siis oli koridor erinevaid karvaseid ja sulelisi täis ja ma taipasin, et kuskil midagi toimub. Toimuski!
Hiljem, kui kõik toimunu ära oli toimunud, siis jäi järgi õnnetu seltskond koosseisus: Tuul, Vuss, Gaša ja mina. Üks viinapudel oli ka õnnetult seltskonna keskel püsti. Talitasime kellegi kavala idee järgi ning valasime pudeli sisu pitsidesse ja sealt edasi ühte teise kohta. Viin sai otsa, siis libistasime veel paar pitsi piirituse-pihlaka napsu (ise tegin,väga maitsev!). Selleks hetkeks oli tuju juba päris ümmargune ja kuigi kell tikusus juba neljandat öötundi, otsustasime siiski Vussi ja Tuulega Zavi minna.
Tekkis probleem, meid oli kolm, aga jalgrattaid ainult üks.Aga kui janu kõige suurem, sel igale probleemile lahendus olemas:
Tahtis panni, ma heauskselt andsin ka, aga siis tahtis veel pannilabidat ka. Sai ka selle, aga kuna süües kasvab isu, siis küsis veel nuga... ja lõikelauda. Lõpuks andsin peaaegu kõik olemasolevad toidu valmistamiseks või tarbimiseks kasutatavad riistad talle. Arvasin, et poiss on suure isuga, aga kui jooksmast tagasi tulin, siis oli koridor erinevaid karvaseid ja sulelisi täis ja ma taipasin, et kuskil midagi toimub. Toimuski!
Hiljem, kui kõik toimunu ära oli toimunud, siis jäi järgi õnnetu seltskond koosseisus: Tuul, Vuss, Gaša ja mina. Üks viinapudel oli ka õnnetult seltskonna keskel püsti. Talitasime kellegi kavala idee järgi ning valasime pudeli sisu pitsidesse ja sealt edasi ühte teise kohta. Viin sai otsa, siis libistasime veel paar pitsi piirituse-pihlaka napsu (ise tegin,väga maitsev!). Selleks hetkeks oli tuju juba päris ümmargune ja kuigi kell tikusus juba neljandat öötundi, otsustasime siiski Vussi ja Tuulega Zavi minna.
Tekkis probleem, meid oli kolm, aga jalgrattaid ainult üks.Aga kui janu kõige suurem, sel igale probleemile lahendus olemas:
Härra president võõralt laenatud jalgrattaga.
Nov 12, 2010
Mitu pikamaajooksu on kümnevõistluses?
Eelmise teema kommentaariruumis tekkis tuline vaidlus teemal, et millised jooksud kümnevõistlusest on pikamaajooksud ja millised ei ole.Siinkohal oleks paslik moment see vaidlus maha rahustada, enne kui keegi veel pahaseks saab.
Läheneme asjale teaduslikust küljest.
Vaatasin wikisse, seal kirjutatakse sedasi:
Long-distance track event races require runners to balance their energy. Because these types of races are very energy-consuming, one requires mental determination and aerobic conditioning, since stamina is a bigger factor than speed.
Maakeeli võib siis nii öelda, et pikamaajooksud on taktikajooksud. Kümnevõistluse aladest siis: 1500, 400, 100, 110t ja kaugushüppe hoojooks.
Ühes teises kohas oli selline lause kirjas:
Competitors do not use starting blocks.
See välistab 100 ja 110t. Järelikult on kümnevõistluses kolm pikamaajooksuala: 1500, 400 ja kaugushüpe.
M.O.T.T.
Läheneme asjale teaduslikust küljest.
Vaatasin wikisse, seal kirjutatakse sedasi:
Long-distance track event races require runners to balance their energy. Because these types of races are very energy-consuming, one requires mental determination and aerobic conditioning, since stamina is a bigger factor than speed.
Maakeeli võib siis nii öelda, et pikamaajooksud on taktikajooksud. Kümnevõistluse aladest siis: 1500, 400, 100, 110t ja kaugushüppe hoojooks.
Ühes teises kohas oli selline lause kirjas:
Competitors do not use starting blocks.
See välistab 100 ja 110t. Järelikult on kümnevõistluses kolm pikamaajooksuala: 1500, 400 ja kaugushüpe.
M.O.T.T.
Nov 9, 2010
...
Esimene üliedukas esseekonkurss on nüüd edukalt läbinud. Konkursile laekus ühtekokku koguni kaks tööd. Zürii kaalus ja mõõtis töid igast otsast, aga kuna liikmeid oli 1, siis jagunesid hääled kahe parima töö vahel täpselt võrdselt. Kuna aga auhindu on poole vähem, siis peab rahvas otsustama, et kelle essee kõige kaunim ja korrektsem oli. Paremal on küsitlus, kus saab oma hääle anda. Olgu veel mainitud, et musta hobusena sisenes võistlusesse ka kolmas osapool.
Nov 2, 2010
Esseekonkurss
Hiljutises intervjuus esitati mõnedele Eesti mitmevõistlejatele muude küsimuste hulgas ka selline: Kõige kummalisem staadionil juhtunud lugu Sinu spordikarjääri jooksul?
Ei tea mille alusel täpselt intervjueeritavaid valiti, aga kahtlastel põhjustel mind sinna valimi sisse ei arvatud. Samas on mul siiski soov antud küsimusele enda vastus esitada. Siin see on:
Oi, aitäh küsimast! Ega nüüd nii äkki paugu pealt ei tulegi kohe kõige paremad palad meelde. Meenub ükskord Ülenurme staadionil paar aastat tagasi, olin kaugushüppes sooritanud kaks ideaalset katset, mille mõlema pikkus küündis julgelt üle kolme meetri (vist). Kahjuks olid kohtunikud minu vastast vimma täis ning nad lehvitasid peale iga sooritust punaseid lipukesi. Pinge oli laes! Ma polnud ju kunagi varem ühelgi alal nulli saanud, kui mõlemad kümnevõistluse sees läbitavad pikamaajooksud välja arvata. Keskendunult alustasin hoojooksu, kiirus oli päris hea ja et seda mitte raisku lasta, tõukasin juba paar sammu enne pakku. Muidugi mõista maandusin ka paar sammu enne kasti tagumik ees tartaanile. Maandumisel tekkinud heliefekt oli võimas nagu tümps rullnoka bemmi tagumises vasakus kõlaris. Valus oli ka! Kuigi kastist välja hüppeid muidu ei mõõdeta, siis seekord kohtunikud heldisin ning ma sain oma tulemuse ausalt kirja.
Nii ja nüüd igaüks kirjutab kommentaariumisse oma kõige kummalisema loo staadionilt! Peaauhinnaks on kilo kartuleid või pakk nuudleid pluss tasuta reis koos minuga sooja Zavoodi (hommikusöök pole hinna sees).
Oi, aitäh küsimast! Ega nüüd nii äkki paugu pealt ei tulegi kohe kõige paremad palad meelde. Meenub ükskord Ülenurme staadionil paar aastat tagasi, olin kaugushüppes sooritanud kaks ideaalset katset, mille mõlema pikkus küündis julgelt üle kolme meetri (vist). Kahjuks olid kohtunikud minu vastast vimma täis ning nad lehvitasid peale iga sooritust punaseid lipukesi. Pinge oli laes! Ma polnud ju kunagi varem ühelgi alal nulli saanud, kui mõlemad kümnevõistluse sees läbitavad pikamaajooksud välja arvata. Keskendunult alustasin hoojooksu, kiirus oli päris hea ja et seda mitte raisku lasta, tõukasin juba paar sammu enne pakku. Muidugi mõista maandusin ka paar sammu enne kasti tagumik ees tartaanile. Maandumisel tekkinud heliefekt oli võimas nagu tümps rullnoka bemmi tagumises vasakus kõlaris. Valus oli ka! Kuigi kastist välja hüppeid muidu ei mõõdeta, siis seekord kohtunikud heldisin ning ma sain oma tulemuse ausalt kirja.
Nii ja nüüd igaüks kirjutab kommentaariumisse oma kõige kummalisema loo staadionilt! Peaauhinnaks on kilo kartuleid või pakk nuudleid pluss tasuta reis koos minuga sooja Zavoodi (hommikusöök pole hinna sees).
Oct 29, 2010
Oct 23, 2010
Üht ja teist
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa,
kaks väikest hanepoega nüüd välja ei saa...
Aga mina pole hani! Käisin täna jooksmas. Kuna rahvas oli lumel trampinud, siis oli maa laiguline just nagu kabelaud. Üks laik köitis mu tähelepanu teistest enam, sest ta oli täiesti ideaalse ristküliku kujuga. Tänu oma teravale mõistusele taipasin, et see on kuidagi kahtlane ja uurisin seda laiku veidi lähemalt ning selgus, et see oli magnetkaart, mis erinevaid uksi avab. Veel lähemal vaatlusel selgus, et see kaart oli minu oma. Nii et pimedas võib kana ka tera leida.
Ükspäev oli keegi mu blogisse sattunud sedaviisi, et otsis guuglist fraasi "pildid vittudest". Vaatasin huvi pärast ka, mis tulemuse selline otsing annab. Ja, oh üllatust, kui pilte otsida, siis esimene pilt oli selline:
Jauram, mis sa selle peale kostad?
kaks väikest hanepoega nüüd välja ei saa...
Aga mina pole hani! Käisin täna jooksmas. Kuna rahvas oli lumel trampinud, siis oli maa laiguline just nagu kabelaud. Üks laik köitis mu tähelepanu teistest enam, sest ta oli täiesti ideaalse ristküliku kujuga. Tänu oma teravale mõistusele taipasin, et see on kuidagi kahtlane ja uurisin seda laiku veidi lähemalt ning selgus, et see oli magnetkaart, mis erinevaid uksi avab. Veel lähemal vaatlusel selgus, et see kaart oli minu oma. Nii et pimedas võib kana ka tera leida.
Ükspäev oli keegi mu blogisse sattunud sedaviisi, et otsis guuglist fraasi "pildid vittudest". Vaatasin huvi pärast ka, mis tulemuse selline otsing annab. Ja, oh üllatust, kui pilte otsida, siis esimene pilt oli selline:
Oct 18, 2010
Vigastus läbi
Täna ärgates avastasin, et selg on uksepiidalt kukkumise vigastusest terveks saanud. Samas, kuna olin eile teatud põhjustel aktiivselt põlvele toetunud, siis see andis rohkem tunda kui varem. Sellele vaatamata otsustasin, et ma pole enam vigastatud ja läksin jooksma. Algul jooksin küll nii aeglaselt, et kaks hilises keskeas suhteliselt korpulentset daami puhkisid nagu auruvedurid minust mööda. Üsna pea nende tempo aga langes ningsiis oli minu kord möödajooks sooritada. Täna oli nii meeldiv joosta, et peale kavas olnud 5km läbimist jooksin veel poodi ja poest tagasi, ühes käes hapukoorepakk ja teises hakklihakarp.
Oct 17, 2010
Küsitlus
Seni olin miskipärast arvamusel, et mu blogilugejad on suhteliselt arukad inimesed, aga küsitluse vastuseid vaadates saan aru, et seekord olen oma hinnangutega rängalt puusse sõitnud. 1/4 vastajatest usub, et ma olen hobune!? Kabistan värskelt rautatud kapjatel edasi mööda klaviatuuri...
Tõsiselt võetavaks sportlaseks peavad mind väga vähesed. Huvitav, miks?
Sattusin ükspäev sellise asja otsa: Use the letters in the word DECATHLON to fill in the cells
Kõige kiirem lahendaja saab auhinnaks ühe õlle, kui keegi seda vahepeal ära ei joo!
Tõsiselt võetavaks sportlaseks peavad mind väga vähesed. Huvitav, miks?
Sattusin ükspäev sellise asja otsa: Use the letters in the word DECATHLON to fill in the cells
Kõige kiirem lahendaja saab auhinnaks ühe õlle, kui keegi seda vahepeal ära ei joo!
Oct 14, 2010
Sillerdav suvi
Oct 13, 2010
Tippsportlase raske elu
Tahtsin täna enne ooksma minemist paar lõuatõmmet teha. Kuna paremat kohta mul pole, siis olen seda harjunud uksepiida külejes rippudes tegema. Täna oli aga eriline päev. Olin mṍned tõmbed rahulikult ära teinud, kui äkki, täpselt siis kui olin ennast maksimaalselt üles vinnanud, käis väike raksatus. Hetk hiljem, enne kui ma midagi arugi olin saanud, olid mu põlved põrandaga valusasti kontakti leidnud. Veidi veel hiljem olid ka küünarnukid põrandal ja poolik jupp uksepiita ikka veel kramplikult peos. Tunne oli nagu oleks selgroog kolm korda endisest lühemaks surutud.
Lõpuks jooksma ei läinudki ja alaselg on siiani veidi hell.
Lõpuks jooksma ei läinudki ja alaselg on siiani veidi hell.
Oct 11, 2010
Huumor
Lugesin täna ajalehte elu24, leidsin üpris huvitava artikli. Veidi huumorit ka tõsiste sporditeemade vahele.
Kuigi 10-kuuline ja Houdini-nimeline tuvi oli saanud eriväljaõppe sihi peale lendamises, läks linnu esimene võistlus aia taha, mis viis ka peremehe vahetuseni.
Viis nädalat tagasi korraldasid Inglismaa tuvikasvatajad võistluse, kus tuvidel tuli umbes kuue tunniga lennata Guernseyst Dudleysse. Tuvi Houdini aga ei saanud asjast aru ja finišisse ei ilmunud. Tuvi peremees Darren Cubberly (45) mõtles juba, et oma lindu ta enam ei näe, kirjutab telegraph.co.uk.
Siis aga nädalaid hiljem tuli härra Cubberlyle kõne Aafrika loodeossa jääva Panama kanali lähistelt Panama Cityst. Kohalik elanik Gustavo Ortiz teatas, et tuvi Houdini maandus tema katusele ja et lind on «suurepärses vormis». Tuvil oli küljes rõngas omaniku kontaktnumbriga. Lennuvõistluse sihtkohast Dudleyst on Panama Citysse 8320 kilomeetrit.
«Pidin istuli kukkuma. Ma isegi ei teadnud, kus Panama on,» kirjeldas härra Cubberly oma esimest reaktsiooni.
«Mul pole õrna aimugi, kuidas Houdini sinna sai, võin vaid oletada, et ta seadis end sisse mõnele laevale, mis sõitis ümber Euroopa Vahemerre ja sealt Panamasse,» ütles härra Cubberly.
Ja see pole veel kõik: kuna tuvi transport Panamast Inglismaale oleks hirmkallis, pakkus härra Cubberly härra Ortizele, kas see ei tahaks Houdinit endale jätta. Härra Ortiz oligi nõus, vastates, et tema perekond on enam kui õnnelik, et neil on nüüd tuvi.
Inglismaa Tuvide Lennuühingu peasekretär Sid Berkel nentis, et antud juhtum on «väga ebatavaline».
Oct 8, 2010
Uus küsitlus
Kuna Db siin väitis, et keegi ei usu enam, et ma olen tõsiseltvõetav sportlane. Ise pean ennast siiski tavaliseks tippsportlaseks. Kasutaks Maire Aunaste tsitaati ja küsiks, mis teie arvate. Kõik arvamused on oodatud!
Oct 7, 2010
Must Rops
Olin juba mõttes otsustanud, et ei viitsigi minna, aga siis see Vuss helistas ja teatas, et peab ikka minema. Ega ei hakanud ka siis vastu vaidlema. Läksimegi. Kell oli juba pimedusse tiksunud, kui magamiskoti, mõned napsud ja kahvli kotti viskasin ning matkasaapad jalga toppisin. Telefon helises, Kont helistas ja teatas, et bussi väljalend on varsti toimumas. Arvasime, et Kont teeb meile midagi tünga-laadset, sest varasematel aastatel on sel ajal juba ammu Laeval oldud. Veidi hiljem helistas Tormi ja rääkis sarnast juttu. Jäime juba peaaegu uskuma, et buss ongi Tartus, aga siis helistas Tuul koeraga ja ka tema jutu seest võis välja lugeda, et buss on veel Tartus. Nüüd küll enam ei saanud uskuda, et see jutt tõsi oleks.
Marssisime Opeli ringile, istusime maha ning asusime usinalt Poola kvaliteetpeeti degusteerima. Sel hetkel, kui olime liitrikese nimetatud märjukest ära maitsnud ning üritasime järgnevate napsude kallale asuda, peatus meie kõrval auto. Oh üllatust, saime autos olevad neiud olid bioloogid ja nende asimuut oli täpselt sama mis meiegi oma. Võis järjekordselt heameelt tunda, et joodikutel läheb elus hästi. Mitte et mina joodik oleksin, aga nendega koos olles läheb ka mul hästi.
Ropsi vaieldamatu tipphetk oli see, kuidas Taavet piiritust manustas. Mainitud alkoholi kontsentraat oli villitud misksesse värvilisesse limonaadipudelisse. Naljamees, nagu ma olen, mõtlesin rebaseneiudele väikese vända visata ja pakkusin neile limpsi. Neiud aga ei olnudki nii rohelised nagu vanuse järgi otsustada oleks võinud, nad ulatasid anuma lahkesti Taavetile testimiseks. Viimane suhtus ka millegipärast limpsijuttu väga kahtlevalt, nuusutas sisu ja tõi naeratuse näole ning teatas, et limpsi sees on veel midagi. Vaatamata sellele võttis pudelist kaks klõmakat, miimikaga andis selgelt mõista, et seda veel midagist oli pudelis üsna suures kontsentratsioonis. Hetk hiljem nõjatus vastu kuuseoksi ning tegi morskade mörina sarnaseid häälitsusi. Hiljem siiski ta toibus ja lällas lõbusasti edasi.
Peale Taaveti tahaks veel kiita kahte lõbusat matkaselli. Esiteks Konti, kes oli üle pika-pika aja oma urust välja rahva sekka roninud ja värbas usinasti Inju KEKile uusi liikmeid, ainukeseks tingimuseks seadis selle, et kandideeriv ei tohi vastavat instrumenti vallata ja üldse eelistas ta võimalikult ebamusikaalseid inimesi. Teise plussi sai Kont selle eest, et tassis metsa erinevaid kangeid ja magusaid napse ja seda palju suuremas koguses, kui tema jaoks tarvis oli. Teiseks kiidan valitsevat Presidenti, kes käis rahva seas ringi ja jagas oma kesvamärjukest, milleks oli tudish piip viin. Sinna juurde käis ka muidugi pikk loeng, et antud vein on üks parimaid saadaolevaid, et see on valmistatud Gabernet Sauvignon viinamarjadest,mis on küpsenud õrna Tšiili päikese all ja korjatud varakevadel Armeenias kohalike noorte poolt ja tegemist on põlise Prantsuse veiniga, mis on kohapeal kasvatatud ja pakendatud. Hiljem sai Gabernet Sauvignonist Riisling ja riikide nimed vahetusid samuti, aga jutt oli alati üks ja seesama.
Ega midagi erakordset rohkem vist ei juhtunudki, kui välja arvata see, et Metsatöll endale pähe oksendas ja osa habemest lõkke ääres magades ära põletas.
Järgmisel päeva lõunapaiku avastasin ühtäkki, et kõik normaalsed inimesed on lahkunud ning minuga oli sinna tolknema jäänud ainult Vuss. Aga ega ei lasknud sel oma meeleolu rikkuda, sest päike paistis ja ilm oli ilus. Hakkasime tee poole sammuma, rüüpasime samal ajal Lõunamaist, mille olime napilt päästnud äraviskamisest. Aga tee peale me ei saanudki kõndida, sest metsavahel korjas tore vanapaar meid auto peale ja tõi koju ära.
Marssisime Opeli ringile, istusime maha ning asusime usinalt Poola kvaliteetpeeti degusteerima. Sel hetkel, kui olime liitrikese nimetatud märjukest ära maitsnud ning üritasime järgnevate napsude kallale asuda, peatus meie kõrval auto. Oh üllatust, saime autos olevad neiud olid bioloogid ja nende asimuut oli täpselt sama mis meiegi oma. Võis järjekordselt heameelt tunda, et joodikutel läheb elus hästi. Mitte et mina joodik oleksin, aga nendega koos olles läheb ka mul hästi.
Ropsi vaieldamatu tipphetk oli see, kuidas Taavet piiritust manustas. Mainitud alkoholi kontsentraat oli villitud misksesse värvilisesse limonaadipudelisse. Naljamees, nagu ma olen, mõtlesin rebaseneiudele väikese vända visata ja pakkusin neile limpsi. Neiud aga ei olnudki nii rohelised nagu vanuse järgi otsustada oleks võinud, nad ulatasid anuma lahkesti Taavetile testimiseks. Viimane suhtus ka millegipärast limpsijuttu väga kahtlevalt, nuusutas sisu ja tõi naeratuse näole ning teatas, et limpsi sees on veel midagi. Vaatamata sellele võttis pudelist kaks klõmakat, miimikaga andis selgelt mõista, et seda veel midagist oli pudelis üsna suures kontsentratsioonis. Hetk hiljem nõjatus vastu kuuseoksi ning tegi morskade mörina sarnaseid häälitsusi. Hiljem siiski ta toibus ja lällas lõbusasti edasi.
Peale Taaveti tahaks veel kiita kahte lõbusat matkaselli. Esiteks Konti, kes oli üle pika-pika aja oma urust välja rahva sekka roninud ja värbas usinasti Inju KEKile uusi liikmeid, ainukeseks tingimuseks seadis selle, et kandideeriv ei tohi vastavat instrumenti vallata ja üldse eelistas ta võimalikult ebamusikaalseid inimesi. Teise plussi sai Kont selle eest, et tassis metsa erinevaid kangeid ja magusaid napse ja seda palju suuremas koguses, kui tema jaoks tarvis oli. Teiseks kiidan valitsevat Presidenti, kes käis rahva seas ringi ja jagas oma kesvamärjukest, milleks oli tudish piip viin. Sinna juurde käis ka muidugi pikk loeng, et antud vein on üks parimaid saadaolevaid, et see on valmistatud Gabernet Sauvignon viinamarjadest,mis on küpsenud õrna Tšiili päikese all ja korjatud varakevadel Armeenias kohalike noorte poolt ja tegemist on põlise Prantsuse veiniga, mis on kohapeal kasvatatud ja pakendatud. Hiljem sai Gabernet Sauvignonist Riisling ja riikide nimed vahetusid samuti, aga jutt oli alati üks ja seesama.
Ega midagi erakordset rohkem vist ei juhtunudki, kui välja arvata see, et Metsatöll endale pähe oksendas ja osa habemest lõkke ääres magades ära põletas.
Järgmisel päeva lõunapaiku avastasin ühtäkki, et kõik normaalsed inimesed on lahkunud ning minuga oli sinna tolknema jäänud ainult Vuss. Aga ega ei lasknud sel oma meeleolu rikkuda, sest päike paistis ja ilm oli ilus. Hakkasime tee poole sammuma, rüüpasime samal ajal Lõunamaist, mille olime napilt päästnud äraviskamisest. Aga tee peale me ei saanudki kõndida, sest metsavahel korjas tore vanapaar meid auto peale ja tõi koju ära.
Oct 6, 2010
Jooksurada
Oh üllatust, suuri tõuse ega langusi ei olegi. Kuigi rada hakkab ja lõppeb samas kohas, siis tõusu on kokku 19 meetrit ja langust 21 meetrit.
Siiani olen koguaeg üritanud välja nuputada,miks lõpus on raskem kui alguses, aga nüüd on selge, lõpp on lihtsalt pidevalt ülesmäge.
Läksin hoogu ja tegin Terviseraja kohta ka sarnase profiili ära.
Oct 5, 2010
Db, see lugu on sulle!
Ma eile pesin oma spordidressid ära, aga tippspordist ei saa märgade dresside tõttu trenni ära jätta. Nii otsisingi kapipõhjast mingid teised püksid, mis näevad muidu samasugused välja, aga neil pole uhket väikest Nike märki küljes, sellepärast on mul piinlik nendega trenni teha ja enamasti hoian neid peidus. Redus olemise ajal oli pükstega juhtunud selline veider lugu, et võõkohal olev pael oli välja roninud. Haakisin paela külge inglisnõela asusin paela tema pessa tagasi toppima. Jõudnud oma tegevusega poole peale, juhtus äkitsi õnnetus. Vedrunõel kargas lahti ja ma ei saanud enam oma tegevust jätkata. Lõikasin noaga pükstesse avause ja ja jätkasin tegevust. Viimaks kui lõpuni jõudsin, siis tundsin suurt kergendust. Aga see muutus koheselt pettumuseks, kui avastasin, et olin poole pealt sama teed pidi tagasi tulnud, mida ma sinna minemiseks olin kasutanud. Olin väga kurb! Aga lugu ise oli ju lõbus ja õpetlik - üheksa korda mõõda, ükskord lõika.
Kell kadunud
Kuna iga päev külastab seda lehekülge nii umbes 20 pealine rahvamass (huvitav küll miks?), kellest mõned on viimasel ajal rahulolematut nurinat tõstnud, et miks uusi postitusi siia ei ilmu. Olgem nüüd kõik koos õnnelikud, sest üks on just antud hetkel ilmumas. Mõningad päevad tagasi käisin maal. Ega see tegelikult nii suur seiklus ei olnudki, aga hiljem kui Tartusse tagasi jõudsin, siis avastasin, et mu pulsikell on kuhugi ära kadunud. Veider värk, aga ma ei suuda ette kujutada, kuhu see kaduda võis. Tegelikult polegi eriti sellist kohta, kust ma seda üles poleks leidnud. Muidugi on võimalik, et viimane autojuht, kelle auto peale ma hääletasin oli osav pikanäpumees ja pätsas kella minu randmelt nii, et ma ise tähelegi ei pannud. Välimuse järgi otsustades tundus küll pigem, et härra oli äsja Patareist välja lastud, siis mingi autojuhi maha koksanud ning tolle auto ära varastanud. Kipun arvama, et kui ta mu kella oleks tahtnud, siis poleks ta hakanud sea elegantselt ja märkamatult eemaldama, vaid pigem oleks kasutanud abivahendina vasarat, kirvest või midagi muud sarnast.
Nüüd on veidi ebamugav joosta, kuna kipun ilma pulssi pidevalt kontrollimata liigselt kiirustama. Teine probleem on selles, et kuna mul on antiikne telefon, millel kella ei ole, siis olen sellises veidras olukorras, et päev läbi ei tea palju kell on.
P.S Kui väga hästi läheb, siis kirjutan Mustast Ropsist ka millalgi midagi.
Nüüd on veidi ebamugav joosta, kuna kipun ilma pulssi pidevalt kontrollimata liigselt kiirustama. Teine probleem on selles, et kuna mul on antiikne telefon, millel kella ei ole, siis olen sellises veidras olukorras, et päev läbi ei tea palju kell on.
P.S Kui väga hästi läheb, siis kirjutan Mustast Ropsist ka millalgi midagi.
Oct 4, 2010
- kuule, sa pole pool kuud kirjutanud blogisse... võtan bookmarkist maha vä? Viimasel ajal pole tõesti viitsinud midagi kirjutada... motivatsioonikriis või midagi sellist. Kui kellelgi on mõni mõjuv põhjus, miks ma peaks tihemini kirjutama, siis võib seda vabalt minuga jagada... Aga lähitulevikus (ehk isegi homme) riputan kaks kena pilti siia.
Sep 16, 2010
Uus poiss
Hiljuti kolis meie õdusa pesa naabertuppa uus poiss. Erinevalt eelmisest uuest poisist, kelle nime peale kolmeaastast kooselu pole veel õnnestunud teada saada, sain uuema uue poisiga inimese kombel suheldud. Tutvustas end enne kui küsidagi jõudsin. Nimi on Egon ja ta on kusagilt maalt. Nii maalt, et on ühe korra Tallinnas käinud ja enam sinna tagasi ei taha. Aga prioriteedid on noormehel igati õigel kohal. Nimelt ta küsis, et kes teil seal vahel kitarri tinistab... siis kurtis, et võiks teisi lugusi ka peale bemmi kummide mõnikord kuulda. Kõige lõpuks lisas veel, et ta on ka mõtelnud kidramängimist õppida, kuigi ega ta suur muusikasõber ei olegi, aga tüdrukutele meeldib... Igati õige suhtumine minu meelest!
Sep 15, 2010
Disko ja järelmatk
Teatavasti lõppeb iga õige matk suure tantsulkaga kusagil looduskaunis asupaigas. Nii ka seekord. Diskoriks oli valitud üks jube lahe tüüp, see olin muidugimõista mina. Kuna ma olen sügavalt veendunud, et purjus peaga hea muusika kuulamine on sama hea kui hobustele suhkru söötmine ja tantsimiseks on ainult üks õige muusika - disko, siis olin end eelnevalt varustanud suure hulga diskomuusikaga. Ega see varustamine ka just väga meeldiv tegevus ei olnud. Kaks päeva pidin neid lugusi kuulama ja valima, nii et kõrvad sitavett jooksid. Õnneks ei pidanud üksi kannatama, sest Vuss passis ka enamiku aega kõrval.
Aga suuremale osale rahvast oli tantsupidu väga meeltmööda. Rahvast oli tantsupõrandal samapalju kui Atlantises enne peo algust. Nii mõnigi palus eelmist lugu uuesti mängida, sest see oli lihtsalt liiga hea tantsupala. Tormi ütles umbes kolm kora järjest, et väga hea dj on siia orgunnitud. Ütleme ausalt,mulle ka meeldis!
Mõni arvas ka teisiti, peale kolmandat-neljandat lugu küsis Auli, et kas nüüd poleks aeg muusikat vahetada. Kui ma teatasin, et mul ainult sellist paska ongi kaasa võetud, siis tundus neiu väga pettunud olevat. Ja keegi, ma täesti ei mäleta kes, teatas, et oleks ta seda oodata osanud, siis ta poleks matkale tulnudki. Kõige halveni arvas asjast muidugi hr. Kukk, kes algul tantsis nagu Jauram, aga mingi hetk sammus vihaselt diskopuldi juurde ja lõi läppari nii suure pauguga kinni, et osad klahvid põrandale lendasid, see juures teatas ta, et talle aitab. Hommikul veel imestas, et mis need joodikud tema arvutiga teinud on, see ei pidanud enam end üles buutima.
Huvitaval kombel jäin peale peo lõppu T-särgi väel pingile magama kampsun pea all. Ilmselt ei ole see kokkusattumus, et nädala alguses haigeks jäin.
Hommikul tiksus kogu rahvas vaikselt minema. Lõpuks jäid peale minu ainult Vuss, Jauram ja Ave. Kuskilt ilmusid välja Poola kvaliteetveinipõhi,veidi kanget gini, jõime need ära. Siis oli juba hammas verel ja edasi tarbisime piiritust. Hea piiritus pidi olema, sest ma pole kunagi hiljem enam nii palju naernud kui tol päeval. Ja põhiline nali oli see, et keegi jälle avastas, et mida me naerame, viimane nali, mille keegi tegi, oli kas hommikul või eelmisel õhtul.
Õhtupoolikuks jõudsime Ahjale, aga enam edasi ei osanud eriti midagi teha. Ja kui midagi teha ei oska, siis tuleb tanklast napsu osta ja sinna kõrvale murule visata ja nautida ilusat ilma ja kohalike asotsiaalsusele kalduvaid härrasmeeste jutukesi. Kui pimedus maad katmas oli, siis sai Ave aru, et ta on mingite viimaste luuserite seltskonnas ja hääletas Tartusse ära. Veidi hiljem sain ka mina sellest aru, aga hea ja nõrgemates hooliv nagu ma olen, siis võtsin need kaks luuserit endaga te äärde kaasa. Pimedas ja vihmaga tee ääres lebotaes peale ei saanud. Vuss lahendas olukorra nii, et jooksis tanklasse, tõi paar gunnarit juurde, helistas Paelussile, kes meid lahkesti Zavi ukse ette sõidutas.
Aga suuremale osale rahvast oli tantsupidu väga meeltmööda. Rahvast oli tantsupõrandal samapalju kui Atlantises enne peo algust. Nii mõnigi palus eelmist lugu uuesti mängida, sest see oli lihtsalt liiga hea tantsupala. Tormi ütles umbes kolm kora järjest, et väga hea dj on siia orgunnitud. Ütleme ausalt,mulle ka meeldis!
Mõni arvas ka teisiti, peale kolmandat-neljandat lugu küsis Auli, et kas nüüd poleks aeg muusikat vahetada. Kui ma teatasin, et mul ainult sellist paska ongi kaasa võetud, siis tundus neiu väga pettunud olevat. Ja keegi, ma täesti ei mäleta kes, teatas, et oleks ta seda oodata osanud, siis ta poleks matkale tulnudki. Kõige halveni arvas asjast muidugi hr. Kukk, kes algul tantsis nagu Jauram, aga mingi hetk sammus vihaselt diskopuldi juurde ja lõi läppari nii suure pauguga kinni, et osad klahvid põrandale lendasid, see juures teatas ta, et talle aitab. Hommikul veel imestas, et mis need joodikud tema arvutiga teinud on, see ei pidanud enam end üles buutima.
Huvitaval kombel jäin peale peo lõppu T-särgi väel pingile magama kampsun pea all. Ilmselt ei ole see kokkusattumus, et nädala alguses haigeks jäin.
Hommikul tiksus kogu rahvas vaikselt minema. Lõpuks jäid peale minu ainult Vuss, Jauram ja Ave. Kuskilt ilmusid välja Poola kvaliteetveinipõhi,veidi kanget gini, jõime need ära. Siis oli juba hammas verel ja edasi tarbisime piiritust. Hea piiritus pidi olema, sest ma pole kunagi hiljem enam nii palju naernud kui tol päeval. Ja põhiline nali oli see, et keegi jälle avastas, et mida me naerame, viimane nali, mille keegi tegi, oli kas hommikul või eelmisel õhtul.
Õhtupoolikuks jõudsime Ahjale, aga enam edasi ei osanud eriti midagi teha. Ja kui midagi teha ei oska, siis tuleb tanklast napsu osta ja sinna kõrvale murule visata ja nautida ilusat ilma ja kohalike asotsiaalsusele kalduvaid härrasmeeste jutukesi. Kui pimedus maad katmas oli, siis sai Ave aru, et ta on mingite viimaste luuserite seltskonnas ja hääletas Tartusse ära. Veidi hiljem sain ka mina sellest aru, aga hea ja nõrgemates hooliv nagu ma olen, siis võtsin need kaks luuserit endaga te äärde kaasa. Pimedas ja vihmaga tee ääres lebotaes peale ei saanud. Vuss lahendas olukorra nii, et jooksis tanklasse, tõi paar gunnarit juurde, helistas Paelussile, kes meid lahkesti Zavi ukse ette sõidutas.
Avamatk, esimene osa
Nagu viimasel ajal võib-olla märganud olete, siis ma ei ole eriti aktiivselt blogi tarvis klaviatuuri nühkinud. Kuna väga-väga paljud minu suurepäraste kirjatükkide andunud fännitarid on minu mittekirjutamist mulle pahaks pannud, siis ma üritan teieni tuua mõned paremad palad Looduskaitseringi avamatkast.
Rongi peal oli vaja olla juba paar tundi enne päikesetõusu, sest Edelaraudtee reisirongiliikluse plaanide kohaselt oli väljasõit kell 10:24. Et nii vara kuidagi rongile saada, selleks mõtlesime Vussiga välja plaani, et kui meelelahutustehas kinni pannakse, siis suundume vaksali kõrvale telkima. Plaan oli hea, kuid tegelikkus kujunes teistsuguseks. Nimelt kujunesid asjalood sedasi, et mul tuli öö jooksul muid meeldivaid asju teha ja magada ei õnnestunudki. Hommikul ostsin poest saia ja gunnarit ning Vussile ühe Bocki, sest ta pidi öö üksi mööda saatma. Siis ma veel ei teadnud, et ka tema ei jõudnud telkimispaika ja ta vana ludri jäi isegi rongist maha.
Rongis toimus kõik nagu ikka, meeldiv seltskond, mõned naljad ja erinevad napsud. Võib koguni väita, et ma jäin purju nagu põdrapull, kes puu alt käärinud õunu näppab. Ei tasu nüüd arvata, et mul sellepärast piinlik oleks. Ei ole, ma olen purjus peaga ka väga tore, heasüdamlik, hooliv, austusväärne ja kena meeskodanik.
Mõni hetk peale peale istumist tuli juba maha ronida, sest olime sihtpunkti jõudnud. Olin otsustanud, et sel korral mõttetust käbiviskevõistlusest osa ei võta. Mõttetu on see juba ainuüksi sellepärast, et ma ei ole seal kunagi mingit kohta saavutanud. Mingi hetk mõtlesin ümber (jauram ja Bock olid ka asjaga kuidagi seotud) ja jooksin üles. Kairi veel üleval imestas, et ka ma tegelikult ka joostes tulin, sest temal olnud ilma jooksmatagi raskusi üles ronimisega. Sellest järeldasin, et olen heas vormis ja tahtmine oli suur käbi kaugele visata. Aga käbid olid vist ka suured, sest kaks kolmest suutsin vastu kuuske visata ja kolmandaga läks ka midagi nihu. Järgmine kord enam seda lollust kaasa ei tee.
Edasi on plaanis mõningane molutamine. Kuna ma olin sel aastal õhtuse ürituse ametlik DJ, siis proovisin kõigil võimalikel viisidel vältida kõikide eelnevate kordade tsenaariumi, et jõuan koos kõige vastikumate joodikutega lõppu, siis kui korralikud matkasellid juba magavad. Seega jätsin molutamise osa vahele ja hakkasin kohe matkama. Veidral kombel liitusid minu seltskonnaga kaks toredat neiut:
Kõndisime suhteliselt kiirel tempol, pause praktiliselt ei teinud, ainult siis kui oli vaja tühi taara kotti toppida ja täis pudel asemele haarata. Tõsi, vahepeal korjasime veidi seeni ka, aga selliseid tavapäraseid "istume siin kännu otsas ja naudime vaadet ning õlut" peatusi ei teinud. Kogu teekonna jooksul tegime ainult kaks üle minuti pikkust pausi. Esimese et saia ja konservi süüa ja teise sest see oli ilus koht ja Vuss oli sinna vastu matkanud. Aga Kiidjärvel oli siiski suurem osa inimesi enne meid kohal, pea kõik olid seekord matkanud jõe valel kaldal.
Rongi peal oli vaja olla juba paar tundi enne päikesetõusu, sest Edelaraudtee reisirongiliikluse plaanide kohaselt oli väljasõit kell 10:24. Et nii vara kuidagi rongile saada, selleks mõtlesime Vussiga välja plaani, et kui meelelahutustehas kinni pannakse, siis suundume vaksali kõrvale telkima. Plaan oli hea, kuid tegelikkus kujunes teistsuguseks. Nimelt kujunesid asjalood sedasi, et mul tuli öö jooksul muid meeldivaid asju teha ja magada ei õnnestunudki. Hommikul ostsin poest saia ja gunnarit ning Vussile ühe Bocki, sest ta pidi öö üksi mööda saatma. Siis ma veel ei teadnud, et ka tema ei jõudnud telkimispaika ja ta vana ludri jäi isegi rongist maha.
Väike lembehetk Detsibelli ja koeraga.
Rongis toimus kõik nagu ikka, meeldiv seltskond, mõned naljad ja erinevad napsud. Võib koguni väita, et ma jäin purju nagu põdrapull, kes puu alt käärinud õunu näppab. Ei tasu nüüd arvata, et mul sellepärast piinlik oleks. Ei ole, ma olen purjus peaga ka väga tore, heasüdamlik, hooliv, austusväärne ja kena meeskodanik.
Mõni hetk peale peale istumist tuli juba maha ronida, sest olime sihtpunkti jõudnud. Olin otsustanud, et sel korral mõttetust käbiviskevõistlusest osa ei võta. Mõttetu on see juba ainuüksi sellepärast, et ma ei ole seal kunagi mingit kohta saavutanud. Mingi hetk mõtlesin ümber (jauram ja Bock olid ka asjaga kuidagi seotud) ja jooksin üles. Kairi veel üleval imestas, et ka ma tegelikult ka joostes tulin, sest temal olnud ilma jooksmatagi raskusi üles ronimisega. Sellest järeldasin, et olen heas vormis ja tahtmine oli suur käbi kaugele visata. Aga käbid olid vist ka suured, sest kaks kolmest suutsin vastu kuuske visata ja kolmandaga läks ka midagi nihu. Järgmine kord enam seda lollust kaasa ei tee.
Edasi on plaanis mõningane molutamine. Kuna ma olin sel aastal õhtuse ürituse ametlik DJ, siis proovisin kõigil võimalikel viisidel vältida kõikide eelnevate kordade tsenaariumi, et jõuan koos kõige vastikumate joodikutega lõppu, siis kui korralikud matkasellid juba magavad. Seega jätsin molutamise osa vahele ja hakkasin kohe matkama. Veidral kombel liitusid minu seltskonnaga kaks toredat neiut:
Kõndisime suhteliselt kiirel tempol, pause praktiliselt ei teinud, ainult siis kui oli vaja tühi taara kotti toppida ja täis pudel asemele haarata. Tõsi, vahepeal korjasime veidi seeni ka, aga selliseid tavapäraseid "istume siin kännu otsas ja naudime vaadet ning õlut" peatusi ei teinud. Kogu teekonna jooksul tegime ainult kaks üle minuti pikkust pausi. Esimese et saia ja konservi süüa ja teise sest see oli ilus koht ja Vuss oli sinna vastu matkanud. Aga Kiidjärvel oli siiski suurem osa inimesi enne meid kohal, pea kõik olid seekord matkanud jõe valel kaldal.
Aug 24, 2010
Joosta on vahva
Käisin täna jooksmas, nagu mul juba heaks tavaks on saanud. Olin parasjagu ametis ühe jala teise ette toimetamisega, kui silmasin paari sammu kaugusel ees suitsupakki vedelemas. Otsustasin, et teen ühiskonnale teene ja lükkan prügi tsiviliseeritud asfaldilt metsiku looduse rüppe tee kõrval. Alateadlikult arvutasin paki kaalu ja andsin sellele suure varbaga vastava obaduse. Suureks üllatuseks ei lennanud suitsupakk mitte tee kõrvale, vaid libises vaevaliselt kümmekond sentimeetrit. Uudishimu sai jooksulustist võitu ning ma asusin kahtlast pakikest uurima. Pakk sisaldas suuremal hulgal sente ning ühte kirjakest, millele oli suurelt kirjutatid "Avaldus". Väiksemas kirjas seisis: "Mind Mihkel Mumpsi hoitakse vastu minu enda tahtmist Raja 37 kinnipidamisasutuses..." Vahva värk! Jätsin paki tee peale ja jooksin edasi.
Aug 13, 2010
Natuke suvalist jura
Käisin täna jooksmas. Muidu oli kõik nagu ikka, aga psühhiaatriakliinikust möödudes pistsid sealsed kohalikud elanikud mu peale karjuma. Algul ei saanudki aru, et kas mina tegin midagi halba või mis häda oli, siis aga taipasin, et neil oli pall üle aia lennanud ja nad soovisid, et ma selle neile tagasi lennutaksin. Hea ja abivalmis nagu ma olen, otsustasin nende soovi täita. Üks hüüdis, et löö jalaga. Esmapilgul tundus korvpall olevat ja ma tahtsin vastu ütelda:"Hull oled või?" Õnneks taipasin, et antud olukorras poleks see vist kõige sobilikum lause olnud.
Võtsin palli kätte, et see üle aia visata. Palli käes hoides taipasin, et see pole üldse mitte tavaline pall. Tegemist oli osavasti korvpalli palliks maskeeritud jalgpalliga. Tulin kohalike soovidele vastu ning virutasin sellele jalaga. Muidugi ei õnnestunud mul seda üle aia toimetada, tabasin kliiniku seina kahe akna vahele. Selle eest sain noomida, sest nii võib aken katki minna. Ühiselt otsustasim, et peaksin siiski viskama mitte lööma. Viskasingi, aga kahjuks põrkas see paar korda aia peal ja siis kukkus ikka väljapoole tagasi. Kolmanda korraga õnnestus pall siiski üle aia toimetada.
Hakkasin edasi sörkima, üks kohalik teadustas, et sporti peab tegema. Nõustusin sellega. Teine aga lisas:"Sa peaksid rohkem sporti tegema, siis saad palli viskamisega paremini hakkama." Mul ei jäänud muud üle kui ka selle väitega nõustuda.
Eile, päev enne seda, kui ülalmainitud palliloopimine aset leidis, juhtus üks teine lõbus lugu. Tulin õhtul koju ja avastasin, et maja ees on tee sisse kraav kaevatud. Olin õnnelik, et ma polnud rattaga ega varem koju ei tulnud, sest pimedas oleksin võinud vabalt sinna sisse kukkuda.
Hommikul lehvitas Vuss mulle oma värsket kipskätt.
Võtsin palli kätte, et see üle aia visata. Palli käes hoides taipasin, et see pole üldse mitte tavaline pall. Tegemist oli osavasti korvpalli palliks maskeeritud jalgpalliga. Tulin kohalike soovidele vastu ning virutasin sellele jalaga. Muidugi ei õnnestunud mul seda üle aia toimetada, tabasin kliiniku seina kahe akna vahele. Selle eest sain noomida, sest nii võib aken katki minna. Ühiselt otsustasim, et peaksin siiski viskama mitte lööma. Viskasingi, aga kahjuks põrkas see paar korda aia peal ja siis kukkus ikka väljapoole tagasi. Kolmanda korraga õnnestus pall siiski üle aia toimetada.
Hakkasin edasi sörkima, üks kohalik teadustas, et sporti peab tegema. Nõustusin sellega. Teine aga lisas:"Sa peaksid rohkem sporti tegema, siis saad palli viskamisega paremini hakkama." Mul ei jäänud muud üle kui ka selle väitega nõustuda.
Eile, päev enne seda, kui ülalmainitud palliloopimine aset leidis, juhtus üks teine lõbus lugu. Tulin õhtul koju ja avastasin, et maja ees on tee sisse kraav kaevatud. Olin õnnelik, et ma polnud rattaga ega varem koju ei tulnud, sest pimedas oleksin võinud vabalt sinna sisse kukkuda.
Hommikul lehvitas Vuss mulle oma värsket kipskätt.
Aug 8, 2010
Aug 4, 2010
Otsin abi
Äkki kellelgi vedeleb kusagil kuuri all, sauna taga või koerakuudis mõni üleliigne jupp vanametalli. Juhtus nii, et jõusaalist varastati ainukesed suured kettad ära ja nüüd on probleem selles, et mul pole piisavalt raskusi, et tugevaks saada. Eriti tore oleks, kui kuskil vedeleksid tõelised kangikettad(kas nii neid jullasid kutsutaksegi või? Päris perversselt kõlab igatahes!). Võtan vastu ka hantleid, juhul kui on pakkuda kaks ühesuurust. Samuti olen huvitatud ühest 16sest sangpommist.
Nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on mingisugust informatsiooni, kust nimetatud esemeid leida võiks, siis võiks võtta ühendust minuga või kellegagi, kes mind teab!
Nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on mingisugust informatsiooni, kust nimetatud esemeid leida võiks, siis võiks võtta ühendust minuga või kellegagi, kes mind teab!
Jul 28, 2010
Kohtumine sangpommiga
Jõusaal on ohtlik paik! Tavaliselt juhtub nii, et esimene rebimiskatse on piinarikkalt valus. Mitte sellepärast, et kang oleks liiga raske ja ma rebestaks mingeid lihaseid, vaid sellepärast et mul ripub kaelas hõbedast, tinast või mõnest muust väärismetallist rõngasrist ehk päikeseratas. Kui kangi rinnale vinnan, siis surub see kogu jõuga rõngasristi ülemisele osale. See ei ole just väga meeldiv tunne. Ma olen avastanud, et seda tunnet saab ühe lihtsa nipi abil vältida. Tuleb lihtsalt ripats selja taha lükata. Aga sellega on natuke jama, sest hiljem kui kükke teen, siis kordub sama jama teiselpool rindkere.
Täna olin eelmistest kordadest õppust võtnud ja sellist jama ei olnud. Ometi ei pääsenud ma seekord vigastusteta. Nimelt kahe jõuharjutuse vahel tahtsin veidi venitada. Et seda teha oli aga vaja kuidagi vertikaalasendist horisontaali heita. Lasin ennast kükki ning üritasin üle selja pikali rulluda. Üle poole teest edukalt läbitud, kuulsin äkitsi kõva kõmakat. Algul ei saanudki aru, et mis toimub, aga siis tundis tervat valu kukla piirkonnas. Lähemal vaatlusel selgus, et olin põrganud vastu keset põrandat vedelevat sangpommi.
Küsisin endalt, milline idioot jätab sangpommi keset põrandat vedelema. Hiljem muidugi meenus, et see enne vedeles ühes teises kohas ja jäi mulle jalgu ning ma viskasin selle veidi eemale.
Edaspidi luban ohutustehnikale rohkem tähelepanu pöörata!
Täna olin eelmistest kordadest õppust võtnud ja sellist jama ei olnud. Ometi ei pääsenud ma seekord vigastusteta. Nimelt kahe jõuharjutuse vahel tahtsin veidi venitada. Et seda teha oli aga vaja kuidagi vertikaalasendist horisontaali heita. Lasin ennast kükki ning üritasin üle selja pikali rulluda. Üle poole teest edukalt läbitud, kuulsin äkitsi kõva kõmakat. Algul ei saanudki aru, et mis toimub, aga siis tundis tervat valu kukla piirkonnas. Lähemal vaatlusel selgus, et olin põrganud vastu keset põrandat vedelevat sangpommi.
Küsisin endalt, milline idioot jätab sangpommi keset põrandat vedelema. Hiljem muidugi meenus, et see enne vedeles ühes teises kohas ja jäi mulle jalgu ning ma viskasin selle veidi eemale.
Edaspidi luban ohutustehnikale rohkem tähelepanu pöörata!
Jul 20, 2010
db ütles:
Kusjuures Vuss jumala tõsikindlalt väitis, et temal ja Tõnnil on nüüd mingi kainem periood käsil, kus nad sporti teevad.
Kas sa ka seda Tõnni tead, kellest Vuss rääkis?
Kahjuks küll. Elan siin vaikselt igava inimese tavalist või siis tavalise inimese igavat elu. Ma juba enne kahtlustasin, aga nüüd tean kindlalt, et selline elu ongi surmigav. Või tegelikult veel igavam kui surm, sest kui tihti me ikka ära sureme, et suremist võiks igavaks nimetada.
Kaine olen ka, raisk...pikalt juba ja see on tüütu!
Ükspäev esilinastus 4D film, kus mul oli kandev roll (kandsin redelit). Sellepärast olin ka kutsutud suurele avagalale. Seal pakuti lahkesti ka õlut, aga ma jõin hoopis vett. Oli küll mulli ja veel mingite lisanditega, aga maitse oli siiski vastik.Inimesed ka imestasid, et ma olen vist hulluks läinud. Ilmselt on neil õigus.
Folgile ma ka seeaasta ei lähe. Kahetsen juba ette sinna mitteminemist, see on ilmselt mu kõige lollim tegu viimaste aastate jooksul. Aga mis teha, ma elan igavalt!
Sellepärast pole viimasel ajal midagi kirjutanud. Ja ega suurt lisa lähitulevikus oodata ei ole ka, kui mul just ei õnnestu selga paigast ära tõmmata või kangi varvastele pillata.
Juhuu!
Elagu mõttetu elu alamine.
PS See sitt mõjub hävitavalt mu vaimsele tervisele.
PPS Kõige huvitavam asi oli viimase ajani see, et jooksmas käies noppis ühe aia tagant natuke kirsse ja teise aia juurest vaarikaid, aga tobe omanik korjas vaarikad ära ja kirsid said ka millegipärast otsa. Nüüd ootan, kui pählid ja pirnid valmis saavad.
Kusjuures Vuss jumala tõsikindlalt väitis, et temal ja Tõnnil on nüüd mingi kainem periood käsil, kus nad sporti teevad.
Kas sa ka seda Tõnni tead, kellest Vuss rääkis?
Kahjuks küll. Elan siin vaikselt igava inimese tavalist või siis tavalise inimese igavat elu. Ma juba enne kahtlustasin, aga nüüd tean kindlalt, et selline elu ongi surmigav. Või tegelikult veel igavam kui surm, sest kui tihti me ikka ära sureme, et suremist võiks igavaks nimetada.
Kaine olen ka, raisk...pikalt juba ja see on tüütu!
Ükspäev esilinastus 4D film, kus mul oli kandev roll (kandsin redelit). Sellepärast olin ka kutsutud suurele avagalale. Seal pakuti lahkesti ka õlut, aga ma jõin hoopis vett. Oli küll mulli ja veel mingite lisanditega, aga maitse oli siiski vastik.Inimesed ka imestasid, et ma olen vist hulluks läinud. Ilmselt on neil õigus.
Folgile ma ka seeaasta ei lähe. Kahetsen juba ette sinna mitteminemist, see on ilmselt mu kõige lollim tegu viimaste aastate jooksul. Aga mis teha, ma elan igavalt!
Sellepärast pole viimasel ajal midagi kirjutanud. Ja ega suurt lisa lähitulevikus oodata ei ole ka, kui mul just ei õnnestu selga paigast ära tõmmata või kangi varvastele pillata.
Juhuu!
Elagu mõttetu elu alamine.
PS See sitt mõjub hävitavalt mu vaimsele tervisele.
PPS Kõige huvitavam asi oli viimase ajani see, et jooksmas käies noppis ühe aia tagant natuke kirsse ja teise aia juurest vaarikaid, aga tobe omanik korjas vaarikad ära ja kirsid said ka millegipärast otsa. Nüüd ootan, kui pählid ja pirnid valmis saavad.
Jul 12, 2010
Investeerimisnõuandenurk
Antud hetkel, siin ja praegu maksab Ümera supermarketis kolmeliitrine Eestis toodetud jõhvikapeet ainult 82 eeku. Julgen soovitada, sinna võiks investeerida! Tuntud teooria kohaselt läheb ju hea vein ajaga üha paremaks. Tegelikkus on küll selline, et kui jook ikka hea on, siis ta ei säili ka kuigi kaua, aga investeerida võib sellegipoolest.
Jul 10, 2010
Farmi Gabriel
Just nüüdsama leiutasin poolkogemata muude toimetuste käigus uue peene kokteili.
Koostis
1/2 l Farmi petti
1/2 l likööri Gabriel
Valmistamine
Võta koostisosad külmkapist välja, sega kokku ja hakka jooma.
Koostis
1/2 l Farmi petti
1/2 l likööri Gabriel
Valmistamine
Võta koostisosad külmkapist välja, sega kokku ja hakka jooma.
Jul 7, 2010
Avalik kiri Eesti Politseile
Austatud politseiametnikud Lõuna politseiprefektuuris ning mujal Eestis.
Seni elatud aastate jooksul olen sattunud üsna mitmel korral politseiga koostööd tegema. Mõnel korral on koostöö olnud minu poolt initseeritud, teinekord jällegi olen üritanud seda igati vältida.Vahel on koostöö kulgenud väga meeldivalt, vahel mitte.
Huvitaval kombel on meeldivad kogemused pärit just nendest kordadest, kui olen ise juhtunud täiesti kogemata seadustega pahuksisse minema. Aastaid tagasi noore ja rumalana juhtusin vahel peale väikest napsutamist ratta selga istuma. Tubli politsei nabis mind muidugi peatselt kinni ja kutsus oma ametiautosse sooja. Hiljem lubati mul ka mõnda aega mikrobussis viibida. Kui vajalikud seletuskirjad kirjutatud said, siis lubasid härrased politseitöötajad mind koos rattaga koju, kuigi nad teadsid, et ma kuhugi hoopis mujale suundun.. Kogu suhtlus oli äärmiselt viisakas ning meeldiv, vaatamata sellele et ma olin ühiskonnale potentsiaalselt ohtlik lenksujoodik.
Mõni aeg peale eelkirjeldatud juhtumit, olin nõrdinud, kuna pidin kogu oma maise vara eest trahvi maksma. Olles jällegi veidikese napsutanud jalutasime meeldiva seltskonnaga kesklinna poole. Toredate inimeste ja tarbitud jookide tõttu ülevasse meeleollu sattudes, avaldasin esimest ja viimast korda elus kõvahäälselt mõningaid ebatsensuurseid väljendeid kasutades oma arvamust politseiasutuse kohta. Juhuslikult oli ainuke mööda sõitev auto tsiviilvärvides korrakaitsemasin (Opel, kui ma ei eksi). Loomulikult kutsuti mind sellesse masinasse väikesele vestlusele. Vestlus oli igati õiglane ja mitte väga ebameeldiv ning mul pole selle koha pealt mingeid pretensioone.
Antud ja veel mõningate siin mittekirjeldatud näidete põhjal olen veendunud, et vandaale, kriminaale, huligaane ja muid eeskujuliku ühiskonna häbiplekke koheldakse suure austusega, nendega suheldes ollakse ehk isegi ülemäära viisakad.
Kahjuks ei jätku seda viisakust ausate inimestega suhtlemiseks. Mõnda aega tagasi varastati mult jalgratas. Järgmisel päeval tahtsin politseimajas ratta kadumise kohta avaldust kirjutada. Kohapeal selgus, et avalduse võin kirjutada küll, aga terves majas pole ühtegi vaba pastakat. Uurisin, et äkki kuskilt ikka saab, aga sain vastuseks, et ei saa. Õnneks sain koera kaotanud vanaproua käest selle laenata. Kirjutasin avalduse täis, aga siis tuli veel paar fakti meelde, küsisin, et äkki oleks võimalik lisapaberit saada. Selle peale sain vastuseks, et paberite kokkuklammerdamine on tüütu ja ebamugav, et las avaldus jääb nii nagu ta on.
Hiljuti varastati mult teine jalgratas. Kohe, kui olin avastanud ratta kadumise, helistasin politseisse. Kirjeldasin olukorda, üritasin ka ratast kirjeldada, aga seepeale küsiti, palju see sul väärt on. Ütlesin ausalt, et ega rahalises vääringus palju ei maksa, aga mulle on ta vajalik ja oluline. Sellega ka kõne lõppes. Huvitav, kas politsei töötab ainult rikaste inimeste heaks?
Politsei "hoolivat" suhtumist kirjeldab ka järgmine näide. See juhtus ühe mu Sõbraga(nimi muudetud). Sõber osales filmivõtetel ja et kostüümi mahtuda, siis pidi ta püksid jalgade küljest eemaldama. Asetas need teiste riietega ühte hunnikusse Vanemuise õppehoones. Mõne minuti jooksul, mil ühtegi täiskasvanud järelvaatajat riiete juures ei viibinud, olid tema püksid müstiliselt minema jalutanud. Kuna pükste taskutes olid mõningad väärtesemed, siis Sõber läks politseid teavitama, et püksid on varastatud, lootes, et äkki õnnestub korrakaitse abiga väärtesemed tagasi saada. Politseiametnik aga ainult irvitas Sõbrale näkku ja teatas, et pükse ei saagi varastada, et see peab siis röövimine olema. Sõber leidis hiljem küll püksid lähedal asuvast prügikastist üles, aga mitte tänu politsei abile.
Viimane näide politsei "inimlikust" käitumisest ja oma kohuste "täitmisest" on järgnev. Kord toimus linnas kaklus. Pidasin õigeks korrakaitsjad kohale kutsuda, et need tapatalgud lõpetada. Vestlesin pikalt 110 operaatoriga, aga lõpuks ei saadetud ühtegi patrulli, sest neil olid hetkel tähtsamad tegemised. Huvitav, mis on politsei jaoks veel tähtsam kiui avaliku korra tagamine ja inimelude päästmine?
Politsai põhiväärtusteks on muuhulgas ka:
Professionaalsus – [...], pühendumine objektiivsele klienditeenindusele, [...].
Inimlikkus – objektiivne, eelarvamusteta tähelepanu ja hoolivus kõigi inimeste õiguste, inimväärikuse, väärtuste, veendumuste ja vara suhtes; abi ja toetuse osutamine nii sõnas kui ka teos.
Ilusad ja üllad ideed! Kas poleks aeg neid reaalselt rakendama hakata? Ehk võiks hakata suhtuma kuritöö ohvritesse suhtuma sama viisakalt ja hoolivalt, kui kuritöö toimepanijatesse suhtutakse?
Kannataja on veel vähem kurjategija, kui kurjategija seda on! Paluks rohkem inimlikkust kannatajate ja pealtnägijate suhtes!
Teie teenustes sügavalt pettunud üdini aus klient,
Tõnis
Seni elatud aastate jooksul olen sattunud üsna mitmel korral politseiga koostööd tegema. Mõnel korral on koostöö olnud minu poolt initseeritud, teinekord jällegi olen üritanud seda igati vältida.Vahel on koostöö kulgenud väga meeldivalt, vahel mitte.
Huvitaval kombel on meeldivad kogemused pärit just nendest kordadest, kui olen ise juhtunud täiesti kogemata seadustega pahuksisse minema. Aastaid tagasi noore ja rumalana juhtusin vahel peale väikest napsutamist ratta selga istuma. Tubli politsei nabis mind muidugi peatselt kinni ja kutsus oma ametiautosse sooja. Hiljem lubati mul ka mõnda aega mikrobussis viibida. Kui vajalikud seletuskirjad kirjutatud said, siis lubasid härrased politseitöötajad mind koos rattaga koju, kuigi nad teadsid, et ma kuhugi hoopis mujale suundun.. Kogu suhtlus oli äärmiselt viisakas ning meeldiv, vaatamata sellele et ma olin ühiskonnale potentsiaalselt ohtlik lenksujoodik.
Mõni aeg peale eelkirjeldatud juhtumit, olin nõrdinud, kuna pidin kogu oma maise vara eest trahvi maksma. Olles jällegi veidikese napsutanud jalutasime meeldiva seltskonnaga kesklinna poole. Toredate inimeste ja tarbitud jookide tõttu ülevasse meeleollu sattudes, avaldasin esimest ja viimast korda elus kõvahäälselt mõningaid ebatsensuurseid väljendeid kasutades oma arvamust politseiasutuse kohta. Juhuslikult oli ainuke mööda sõitev auto tsiviilvärvides korrakaitsemasin (Opel, kui ma ei eksi). Loomulikult kutsuti mind sellesse masinasse väikesele vestlusele. Vestlus oli igati õiglane ja mitte väga ebameeldiv ning mul pole selle koha pealt mingeid pretensioone.
Antud ja veel mõningate siin mittekirjeldatud näidete põhjal olen veendunud, et vandaale, kriminaale, huligaane ja muid eeskujuliku ühiskonna häbiplekke koheldakse suure austusega, nendega suheldes ollakse ehk isegi ülemäära viisakad.
Kahjuks ei jätku seda viisakust ausate inimestega suhtlemiseks. Mõnda aega tagasi varastati mult jalgratas. Järgmisel päeval tahtsin politseimajas ratta kadumise kohta avaldust kirjutada. Kohapeal selgus, et avalduse võin kirjutada küll, aga terves majas pole ühtegi vaba pastakat. Uurisin, et äkki kuskilt ikka saab, aga sain vastuseks, et ei saa. Õnneks sain koera kaotanud vanaproua käest selle laenata. Kirjutasin avalduse täis, aga siis tuli veel paar fakti meelde, küsisin, et äkki oleks võimalik lisapaberit saada. Selle peale sain vastuseks, et paberite kokkuklammerdamine on tüütu ja ebamugav, et las avaldus jääb nii nagu ta on.
Hiljuti varastati mult teine jalgratas. Kohe, kui olin avastanud ratta kadumise, helistasin politseisse. Kirjeldasin olukorda, üritasin ka ratast kirjeldada, aga seepeale küsiti, palju see sul väärt on. Ütlesin ausalt, et ega rahalises vääringus palju ei maksa, aga mulle on ta vajalik ja oluline. Sellega ka kõne lõppes. Huvitav, kas politsei töötab ainult rikaste inimeste heaks?
Politsei "hoolivat" suhtumist kirjeldab ka järgmine näide. See juhtus ühe mu Sõbraga(nimi muudetud). Sõber osales filmivõtetel ja et kostüümi mahtuda, siis pidi ta püksid jalgade küljest eemaldama. Asetas need teiste riietega ühte hunnikusse Vanemuise õppehoones. Mõne minuti jooksul, mil ühtegi täiskasvanud järelvaatajat riiete juures ei viibinud, olid tema püksid müstiliselt minema jalutanud. Kuna pükste taskutes olid mõningad väärtesemed, siis Sõber läks politseid teavitama, et püksid on varastatud, lootes, et äkki õnnestub korrakaitse abiga väärtesemed tagasi saada. Politseiametnik aga ainult irvitas Sõbrale näkku ja teatas, et pükse ei saagi varastada, et see peab siis röövimine olema. Sõber leidis hiljem küll püksid lähedal asuvast prügikastist üles, aga mitte tänu politsei abile.
Viimane näide politsei "inimlikust" käitumisest ja oma kohuste "täitmisest" on järgnev. Kord toimus linnas kaklus. Pidasin õigeks korrakaitsjad kohale kutsuda, et need tapatalgud lõpetada. Vestlesin pikalt 110 operaatoriga, aga lõpuks ei saadetud ühtegi patrulli, sest neil olid hetkel tähtsamad tegemised. Huvitav, mis on politsei jaoks veel tähtsam kiui avaliku korra tagamine ja inimelude päästmine?
Politsai põhiväärtusteks on muuhulgas ka:
Professionaalsus – [...], pühendumine objektiivsele klienditeenindusele, [...].
Inimlikkus – objektiivne, eelarvamusteta tähelepanu ja hoolivus kõigi inimeste õiguste, inimväärikuse, väärtuste, veendumuste ja vara suhtes; abi ja toetuse osutamine nii sõnas kui ka teos.
Ilusad ja üllad ideed! Kas poleks aeg neid reaalselt rakendama hakata? Ehk võiks hakata suhtuma kuritöö ohvritesse suhtuma sama viisakalt ja hoolivalt, kui kuritöö toimepanijatesse suhtutakse?
Kannataja on veel vähem kurjategija, kui kurjategija seda on! Paluks rohkem inimlikkust kannatajate ja pealtnägijate suhtes!
Teie teenustes sügavalt pettunud üdini aus klient,
Tõnis
Jul 4, 2010
Vandenõu
Iga aasta enne kümnevõistluse algust on kõiketeadjad võistlejad teisi venitama ärgitanud. Mingil kummalisel ebamäärasel põhjusel on mulle enne sooritust venitamine alati mõtetu tundunud. Samas olen seni propagandale allunud ja enne starti ilusasti sirutanud ja ringutanud.
Tuleb välja et mu sisetunne ei valetanudki. Internetist leidsin siukse lause: The idea that good flexibility is essential for successful performance is based on anecdotal rather than scientific evidence. Keda täpsemalt huvitab, leiab pikemaid jutustusi siit ja siit.
Nii et järgmine aastal palun mulle enam mitte selleteemalisi kärbseid pähe ajada!
Tuleb välja et mu sisetunne ei valetanudki. Internetist leidsin siukse lause: The idea that good flexibility is essential for successful performance is based on anecdotal rather than scientific evidence. Keda täpsemalt huvitab, leiab pikemaid jutustusi siit ja siit.
Nii et järgmine aastal palun mulle enam mitte selleteemalisi kärbseid pähe ajada!
Jun 30, 2010
Uudiseid
Alustame kurva uudisega. Tuleb välja, et ma ei saagi suvel staadionit kasutada. Sest mingite imelike seaduste kohaselt ei ole suvel staadionipriipääset olemas. Sitt lugu, aga eks ma püüan ilma hakkama saada.
Teine uudis on selline, et viskasime Vussiga eile hunniku riideid ja muud rämpsu minema. Esiku kapi ülemise riiuli vasakpoolsest nurgast tuli välja legendaarne spordijalats. Hiljem leidsin veidi teisest kohast ka teise. Legendaarsed on need sellepoolest, et just neis tossudes tegin ma oma esimesed sammukesed saamaks suureks kümnevõistlejaks. Imetlesin neid mõnda aega heldimusega, siis avaldas Vuss arvamust, et need on järjekordne hunnik sitta, mille võib minema visata. Ma küll protesteerisin ja tuletasin talle meelde, et hiljuti oli kõrgkultuuriväljaandes elu24.ee uudispomm sellest, et hiljuti surnud kuulus valge neeger, kellel nina näos hoidmisega kunagi väikeseid probleeme tekkis, müüs oma valge kinda 200 tuhande USA raha eest maha. Üritasin Vussile selgeks teha, et ma olen ka ju kuulus ja äkki keegi ostab mu armsad tossud 200 krooni eest ära ja paneb muuseumi või kuhugi. Aga Vussil oli veel üks argument - need pidid haisema. Nii ma nad ära viskasingi. Kurb, eksole?
Kolmas uudis on paksust vanamehest, keda ma ükspäev terviserajal nägin. Vana oli sama suur kui Baruto (natuke liialdan vist) ja sama vana kui Anu Saagim(jälle liialdan veidi, mehed ei elagi nii vanaks). Igatahes oli ta paks ja vana. Vaatamata sellele jalutas vana otsejoones kohta, kus kaks vertikaalset posti on maasse torgatud ja et postid pikali ei kukuks, siis on üks horisontaalne tala nende vahele keevitatud. Vana hüppas üles ja haaras kahe käega talast kinni. Tol hetkel suhtusin temasse samamoodi nagu pärissportlased minusse suhtuvad, kui must suure hooga, nii et sitta pritsib, mööda jooksevad.
Vana tegi tala otsas rippudes lõuatõmbeid - tegi ühe, tegi kaks, tegi ka kolmanda, aga sellega asi ei piirdunud - ta tegi neid 16-18 tükki. Imestasin, et kuidas see üldse võimalik on. Hiljem kui vana oli edasi jalutanud läksin proovisin ise ka. Tala oli vastikult suure ümbermõõduga, mul oli raskusi seal niisama rippumisegagi. Lõpuks punnitasin ikka neli ära. Päris piinlik lugu!
Neljas uudisenupp on järgmine. Ükspäev (pühapäev vist kui ma ei eksi, aga ma võin vabalt eksida, sest ükspäev ma juba ühe korra eksisin, vähetõenäoline aga seda võib ka teist korda juhtuda) jooksin siis sellel terviserajal. Keset jooksu tabas mind püha vaim või kõrgem võim või midagi muud ülevat ja tegi mind nägijaks. Või tegelikult läbinägijaks. Sain aru, et selle hakkokaspuitkattega 1500 meetrise raja nimi on puhas iroonia. Terviserada kulgeb ümber kopsukliiniku, kus ravitakse ja hoitakse tuberkulootikuid (sellist sõna vist tegelikult olemas pole?). Kui lahtist tuberkuloosi ei õnnestu külge saada, siis mõne muu kopsuhaiguse võid ikka saada, sest 1/4 rada kulgeb Riia maantee kõrval. Viimane on teatavasti Tartu kõige saastatum tänav. Haigusi võib vist ka parmudelt saada, kes seal sageli ringi tuterdavad. Infarktialtite inimeste rõõmuks kulgeb trass mööda nii hullumajast kui po-lits-ei peapunkrist. Terviserada - sinna see tervis läheb!
Teine uudis on selline, et viskasime Vussiga eile hunniku riideid ja muud rämpsu minema. Esiku kapi ülemise riiuli vasakpoolsest nurgast tuli välja legendaarne spordijalats. Hiljem leidsin veidi teisest kohast ka teise. Legendaarsed on need sellepoolest, et just neis tossudes tegin ma oma esimesed sammukesed saamaks suureks kümnevõistlejaks. Imetlesin neid mõnda aega heldimusega, siis avaldas Vuss arvamust, et need on järjekordne hunnik sitta, mille võib minema visata. Ma küll protesteerisin ja tuletasin talle meelde, et hiljuti oli kõrgkultuuriväljaandes elu24.ee uudispomm sellest, et hiljuti surnud kuulus valge neeger, kellel nina näos hoidmisega kunagi väikeseid probleeme tekkis, müüs oma valge kinda 200 tuhande USA raha eest maha. Üritasin Vussile selgeks teha, et ma olen ka ju kuulus ja äkki keegi ostab mu armsad tossud 200 krooni eest ära ja paneb muuseumi või kuhugi. Aga Vussil oli veel üks argument - need pidid haisema. Nii ma nad ära viskasingi. Kurb, eksole?
Kolmas uudis on paksust vanamehest, keda ma ükspäev terviserajal nägin. Vana oli sama suur kui Baruto (natuke liialdan vist) ja sama vana kui Anu Saagim(jälle liialdan veidi, mehed ei elagi nii vanaks). Igatahes oli ta paks ja vana. Vaatamata sellele jalutas vana otsejoones kohta, kus kaks vertikaalset posti on maasse torgatud ja et postid pikali ei kukuks, siis on üks horisontaalne tala nende vahele keevitatud. Vana hüppas üles ja haaras kahe käega talast kinni. Tol hetkel suhtusin temasse samamoodi nagu pärissportlased minusse suhtuvad, kui must suure hooga, nii et sitta pritsib, mööda jooksevad.
Vana tegi tala otsas rippudes lõuatõmbeid - tegi ühe, tegi kaks, tegi ka kolmanda, aga sellega asi ei piirdunud - ta tegi neid 16-18 tükki. Imestasin, et kuidas see üldse võimalik on. Hiljem kui vana oli edasi jalutanud läksin proovisin ise ka. Tala oli vastikult suure ümbermõõduga, mul oli raskusi seal niisama rippumisegagi. Lõpuks punnitasin ikka neli ära. Päris piinlik lugu!
Neljas uudisenupp on järgmine. Ükspäev (pühapäev vist kui ma ei eksi, aga ma võin vabalt eksida, sest ükspäev ma juba ühe korra eksisin, vähetõenäoline aga seda võib ka teist korda juhtuda) jooksin siis sellel terviserajal. Keset jooksu tabas mind püha vaim või kõrgem võim või midagi muud ülevat ja tegi mind nägijaks. Või tegelikult läbinägijaks. Sain aru, et selle hakkokaspuitkattega 1500 meetrise raja nimi on puhas iroonia. Terviserada kulgeb ümber kopsukliiniku, kus ravitakse ja hoitakse tuberkulootikuid (sellist sõna vist tegelikult olemas pole?). Kui lahtist tuberkuloosi ei õnnestu külge saada, siis mõne muu kopsuhaiguse võid ikka saada, sest 1/4 rada kulgeb Riia maantee kõrval. Viimane on teatavasti Tartu kõige saastatum tänav. Haigusi võib vist ka parmudelt saada, kes seal sageli ringi tuterdavad. Infarktialtite inimeste rõõmuks kulgeb trass mööda nii hullumajast kui po-lits-ei peapunkrist. Terviserada - sinna see tervis läheb!
Jun 26, 2010
Statistikat ja plaane
Meisterdasin väikese graafiku, mis näitab, et mitu protsenti eelmise treeningaasta jooksul isiklikke rekordeid parandasin. Ei hakka siin seda pikemalt kommenteerima, tehke oma järeldused ise ja kui peate vajalikuks, siis võite ise kommenteerida.
Ühe tabeli meisterdasin ka. See näitab mu eesmärke, milliste rekorditeni oleks vaja selle aastaga jõuda.
Nende jaoks kellele tabelid ja graafikud liiga igavad olid, siis võib reklaami vaadata. 
| 15,6(k) | |||
Millestki ilusast, mis trenni ära jättis
Esmaspäeva hommikul ärkasin, pesin hambaid ja käisin sital. Viimast toimingut sooritades kõlas lõbus heli: "Lurts, lurts..." Taipasin, et see pole õige asi. Lähemal uurimisel selguski üllatus, et kõht oli lahti. Hiljem hakkas valutama ja veel hiljem lisandus kerge palavik ka. Mõnus! Selle pasataudi nahka läks kogu selle nädala treeningtsükkel.
Jun 20, 2010
Geenifoorum 2010
Vanarahvas teadis rääkida, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Vanarahvas oli vist küll vana, aga mitte eriti nutikas või on tänapäeva hiired teistsuguse käitumismalliga.
Üleeile vaatasin televiisori vahendusel kuidas Sloveenia ja USA jalgpalli mängivad. Peale esimest väravat vajusid silmad kinni ja ma suikusin unne nagu magav kass. Siis kui üles ärkasin oli seis juba 2-2 ja kõlas lõpuvile. Samal ajal teatas Vuss, et Londo helistas. Jõudsin veel kõva häälega mõtiskleda, et mis ta mulle seda jutustab, aga siis Vuss lõpetas oma jutu sellega, et pangu ma riidesse, sest meid ootavad kaks kutset Geenifoorumi pidulikule õhtusöögile. Ei hakanud kutse tagasilükkamisega kutsujaid solvama ja sellepärast ronisingi Atlantisesse kohale. Kui kõht täis oli, rahvas minema vajus ja tasuta veini enam ei saanud, siis ei leidnud ma ka enam põhjust seal passida. Kuna kõik teised olid huvitatud jalka vaatamisest, siis läksime Vussiga kahekesi linna peal toimuvat kaema.
Kuna jalgpall hetkel nii populaarne on, siis otsustasime ka ise veidi palli taguda. Muidugi mitte väljakul vaid lauajalkat, selle tarbeks suundusime Illegardi. Et mäng huvitavam oleks, siis tegime tavapärastele reeglitele ühe lisaks. Nimelt sellise, et kes värava lööb, see joob õlut. Reegel vist töötas hästi, sest kordamööda võitsime suht suureskooriliselt. Hiljem lisandus mängijaid juurde. Vaatamata sellele, et ma raiskasin suure hulga energiat sellele, et vastastele selgeks teha, et ma olen tagasihoidlik ja kiida oma suurepäraseid mänguoskusi, aga samas siiski võidan ülekaalukalt koguaeg, arvas üks tüüp ikka, et ma olen rohkem jutu- kui mängumees.
Hiljem kui Zav kinni pandi, siis selle asemel, et koju minna oli vaja botaanikaaeda ronida. Saime sealt tulema täpselt sel hetkel kui turva välja ilmus. Koju ikka ei läinud. Hoopis silla pealt oli vaja vette hüpata. Muidu polnud häda midagi, aga lõin oma anaalava vastu vett ära - ebamugav oli. Vesi oli ka külmem kui ma arvasin. Aga ikkagi oli veel tahtmist teise silla pealt ka vette hüpata. Kuna ma olin ainus loll, kes teise hüppe ka teha tastis, siis teised ootasid kaldal ja mina istusin uue silla ääre peal. Aga kahjuks olen ma juba nii vana ja olen suutnud endale mingi enesealalhoiu instinkti arendada ja ma lihtsalt ei julgenud hüpata. Passisin nagu pingviin silla ääre peal. Nii kaua passisin, kui nägin silmanurgast, et politsei sõidab sillale. Kasutasin oma palju arendatud kiirusvõimeid ja olin momentaalselt ühe hüppega üle käsipuu sillal tagasi ja pistsin paljajalu liduma nagu Kesk-Aafrika valge neeger. Tempo oli umbes 10 sekundit saja meetri kohta, vähemalt tundus nii. Igatahes jooksin ma kiiremini kui võmmiauto. Peale seda läksin ilusasti koju magama.
Järgmisel päeval oli halb olla, aga hea oli see, et trennist oli vaba päev.
Üleeile vaatasin televiisori vahendusel kuidas Sloveenia ja USA jalgpalli mängivad. Peale esimest väravat vajusid silmad kinni ja ma suikusin unne nagu magav kass. Siis kui üles ärkasin oli seis juba 2-2 ja kõlas lõpuvile. Samal ajal teatas Vuss, et Londo helistas. Jõudsin veel kõva häälega mõtiskleda, et mis ta mulle seda jutustab, aga siis Vuss lõpetas oma jutu sellega, et pangu ma riidesse, sest meid ootavad kaks kutset Geenifoorumi pidulikule õhtusöögile. Ei hakanud kutse tagasilükkamisega kutsujaid solvama ja sellepärast ronisingi Atlantisesse kohale. Kui kõht täis oli, rahvas minema vajus ja tasuta veini enam ei saanud, siis ei leidnud ma ka enam põhjust seal passida. Kuna kõik teised olid huvitatud jalka vaatamisest, siis läksime Vussiga kahekesi linna peal toimuvat kaema.
Kuna jalgpall hetkel nii populaarne on, siis otsustasime ka ise veidi palli taguda. Muidugi mitte väljakul vaid lauajalkat, selle tarbeks suundusime Illegardi. Et mäng huvitavam oleks, siis tegime tavapärastele reeglitele ühe lisaks. Nimelt sellise, et kes värava lööb, see joob õlut. Reegel vist töötas hästi, sest kordamööda võitsime suht suureskooriliselt. Hiljem lisandus mängijaid juurde. Vaatamata sellele, et ma raiskasin suure hulga energiat sellele, et vastastele selgeks teha, et ma olen tagasihoidlik ja kiida oma suurepäraseid mänguoskusi, aga samas siiski võidan ülekaalukalt koguaeg, arvas üks tüüp ikka, et ma olen rohkem jutu- kui mängumees.
Hiljem kui Zav kinni pandi, siis selle asemel, et koju minna oli vaja botaanikaaeda ronida. Saime sealt tulema täpselt sel hetkel kui turva välja ilmus. Koju ikka ei läinud. Hoopis silla pealt oli vaja vette hüpata. Muidu polnud häda midagi, aga lõin oma anaalava vastu vett ära - ebamugav oli. Vesi oli ka külmem kui ma arvasin. Aga ikkagi oli veel tahtmist teise silla pealt ka vette hüpata. Kuna ma olin ainus loll, kes teise hüppe ka teha tastis, siis teised ootasid kaldal ja mina istusin uue silla ääre peal. Aga kahjuks olen ma juba nii vana ja olen suutnud endale mingi enesealalhoiu instinkti arendada ja ma lihtsalt ei julgenud hüpata. Passisin nagu pingviin silla ääre peal. Nii kaua passisin, kui nägin silmanurgast, et politsei sõidab sillale. Kasutasin oma palju arendatud kiirusvõimeid ja olin momentaalselt ühe hüppega üle käsipuu sillal tagasi ja pistsin paljajalu liduma nagu Kesk-Aafrika valge neeger. Tempo oli umbes 10 sekundit saja meetri kohta, vähemalt tundus nii. Igatahes jooksin ma kiiremini kui võmmiauto. Peale seda läksin ilusasti koju magama.
Järgmisel päeval oli halb olla, aga hea oli see, et trennist oli vaba päev.
Jun 17, 2010
Väike tähelepanek
Tegin täna jõusaalis huvitava tähelepaneku. Osadel aparaatidel on peal joonised, kus kriipsujukud masinat kasutavad, et iga ahv aru saaks, kust ja millega tuleb sikutada või suruda. Joonistel on enamasti mees, aga ühel riistapuul on millegipärast pildil naine. See on see aparaat, millega jalgu harki aetakse.
...
Ega mul tegelikult midagi tarka kirjutada ei ole, aga kuna ma olen üle pika aja terve päeva jooksul oma pead mõtlemiseks kasutanud, siis hetkel tunnen ennast zombina. Nii et antud hetk tundub olevat sobilik, panemaks kirja ühe õpetliku tõestisündinud loo, alapealkirjaga valel on lühikesed jalad.
Hiljuti istusin jõe ääres ja lõunatasin. Samal ajal helistasin Detsibellile. Viimane väitis muu jutu sees, et viibib Tallinnas ja hakkab Tartu poole hääletama. Kuna see info mind nii väga ei huvitanud, siis ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Alles õhtupoolele selgus, et tema väide oli olnud sulaselge vahutav vale, sest Kuuse Lemps või mõni muu spordireporter ilmus digiTV kõlarisse ja väitis, et iga kord kui Ronaldo palli saab, siis on rahva seast kuulda Detsibelli.
Ükspäev leidsin netist huvitava lehekülje. Kaks tüüpi on endale võtnud eesmärgiks kümnevõistluses 3000 punkti kokku saada. AHAA, lubage naerda. Neil juba varsti aasta trenni seljataga, aga isiklikud rekordid püsivad seal 1800 kandis. No on ikka amatöörtõusikud! Nii lihtsalt need asjad ikka ei käi ka.
Hiljuti istusin jõe ääres ja lõunatasin. Samal ajal helistasin Detsibellile. Viimane väitis muu jutu sees, et viibib Tallinnas ja hakkab Tartu poole hääletama. Kuna see info mind nii väga ei huvitanud, siis ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Alles õhtupoolele selgus, et tema väide oli olnud sulaselge vahutav vale, sest Kuuse Lemps või mõni muu spordireporter ilmus digiTV kõlarisse ja väitis, et iga kord kui Ronaldo palli saab, siis on rahva seast kuulda Detsibelli.
Ükspäev leidsin netist huvitava lehekülje. Kaks tüüpi on endale võtnud eesmärgiks kümnevõistluses 3000 punkti kokku saada. AHAA, lubage naerda. Neil juba varsti aasta trenni seljataga, aga isiklikud rekordid püsivad seal 1800 kandis. No on ikka amatöörtõusikud! Nii lihtsalt need asjad ikka ei käi ka.
Jun 13, 2010
Nali otsas
Suureks kurvastuseks neile, kes loodavad siit lugeda lõbusaid juhtumisi, mis on õlleuimas korda saadetud, pean teatama, et neid nüüd mõnda aega ei tule. Kahel lihtsal põhjusel, esiteks olen ma pankrotis ja teiseks on laboris kiired ajad. Nii et olude sunnil ma ilmselt mõnda aega väldin igasuguseid lahedaid üritusi.
Viimastel õhtutel olen paar tundi enne magama minekut uurinud erialast kirjandust. Kümnevõistluse ja trennitegemise erialast. Mida rohkem loen, seda enam ma mõistan, et ma ei tea sittagi ja kõik läheb aina keerulisemaks. Igatahes tegin endale praegu alljärgneva treeningkava. Kava selgroog pärineb Kudu raamatust "Mitmevõistlus", sarnast trenni tegi mingil hetkel Tokyo olümpiahõbe Rein Aun. Natuke kruttisin kava endale sobivamaks. Nüüd võiksid kõiksugused eksperdid mu trennikava valikut laita või kiita ja osutada, et mida ma ei peaks mitte tegema, mida võiks lisada või muuta.
Pühapäev (vabas õhus)
- 20 min jooks, pulss 120-140
- hüpped trepist üles, mõlema jalaga 2x50-60
- 6x200 m ~70% max kiirusest, puhkuseks sörk starti tagasi
- 15 min. lõdvestusjooks
Esmaspäev (staadionil ja jõusaalis)
- 20 min jooks
- 2 ala tehnika harjutamine
- jõusaal
ringtreening (rinna, kõhu, selja, pöia ja reise tagaküljelihastele, mingid 2 asja veel) kas aja või korduste (u. 15-20) peal, raskused u. 60% maksimumist, 2 ringi
rebida ja tõugata võiks ka, kui leiaks kellegi, kes nende ohutult tegemise selgeks õpetaks
- mõned ringid jooksu lõdvestuseks
Teisipäev (õues)
- Tunnike metsajooksu
Kolmapäev (kus iganes soovi on olla)
- Lillegi ei liiguta
Neljapäev (staadionil ja jõusaalis)
- soojendusjooks 20 min
- 2 ala tehnika harjutamine (kui võimalik, siis 2 hüppeala)
- jõusaal, sama mis esmaspäeval
- lõdvestusjooks
Reede (metsas)
- tunnike jooksmist
Laupäev (mõnusas kohas)
- vaba
Sellist tsüklit teeks 2 nädalat ja siis kui enesetunne on hea, siis kolmas nädal veidi raskem ja neljas tublisti lihtsam taastumiseks. Igasugused arvamused on kommentaariumi oodatud!
Viimastel õhtutel olen paar tundi enne magama minekut uurinud erialast kirjandust. Kümnevõistluse ja trennitegemise erialast. Mida rohkem loen, seda enam ma mõistan, et ma ei tea sittagi ja kõik läheb aina keerulisemaks. Igatahes tegin endale praegu alljärgneva treeningkava. Kava selgroog pärineb Kudu raamatust "Mitmevõistlus", sarnast trenni tegi mingil hetkel Tokyo olümpiahõbe Rein Aun. Natuke kruttisin kava endale sobivamaks. Nüüd võiksid kõiksugused eksperdid mu trennikava valikut laita või kiita ja osutada, et mida ma ei peaks mitte tegema, mida võiks lisada või muuta.
Pühapäev (vabas õhus)
- 20 min jooks, pulss 120-140
- hüpped trepist üles, mõlema jalaga 2x50-60
- 6x200 m ~70% max kiirusest, puhkuseks sörk starti tagasi
- 15 min. lõdvestusjooks
Esmaspäev (staadionil ja jõusaalis)
- 20 min jooks
- 2 ala tehnika harjutamine
- jõusaal
ringtreening (rinna, kõhu, selja, pöia ja reise tagaküljelihastele, mingid 2 asja veel) kas aja või korduste (u. 15-20) peal, raskused u. 60% maksimumist, 2 ringi
rebida ja tõugata võiks ka, kui leiaks kellegi, kes nende ohutult tegemise selgeks õpetaks
- mõned ringid jooksu lõdvestuseks
Teisipäev (õues)
- Tunnike metsajooksu
Kolmapäev (kus iganes soovi on olla)
- Lillegi ei liiguta
Neljapäev (staadionil ja jõusaalis)
- soojendusjooks 20 min
- 2 ala tehnika harjutamine (kui võimalik, siis 2 hüppeala)
- jõusaal, sama mis esmaspäeval
- lõdvestusjooks
Reede (metsas)
- tunnike jooksmist
Laupäev (mõnusas kohas)
- vaba
Sellist tsüklit teeks 2 nädalat ja siis kui enesetunne on hea, siis kolmas nädal veidi raskem ja neljas tublisti lihtsam taastumiseks. Igasugused arvamused on kommentaariumi oodatud!
Jun 11, 2010
Kaste sajab
Kuigi Jauram üritab pidevalt väita, et sport on nõme ja joomine on lahe, siis elu õpetab, et see päris nii siiski ei ole. Mõtle ise mitu kastitäit õlut peaks ära jooma, et uus kast tasuta saada! Arvutan sinu eest. Kastis on minu teada 24 pudelit või purki, taara maksab 1 kroon (purgi eest saab nüüd ka terve krooni). Üks õlu maksab umbes 13-14 krooni (täna poes vaatasin, ega ma muidu ei teaks!), kasti maksumus on siis 325 raha. Ehk selleks et uus kastitäis laadungit tasuta saada peaks jooma 13 ja pool kasti õlut. Selleks kulub ju ilmatu aeg isegi siis kui kellegi endale appi kutsud.
Palju lihtsam variant on selline, et tee veidi sporti ja kogu mingi hädine 3001 punkti kümne kergejõustiku alaga kokku ja kaste sajab kui oavarrest. Mul on praegu juba põhimõtteliselt 4 kasti kokku kogutud. Nende kättesaamine on vaid vormistamise küsimus.
Nii et minu järeldus on selline, et sporti tehes saab lihtsamalt täis juua kui juues.
Kui keegi on minu edu suhtes vähem optimistlik kui mina või on lihtsalt ilus, tark ja osav, siis võib end julgesti kastilisti lisada. Kui ma ei saa 3001 punkti kokku, siis saad ülilihtsalt ilma mingi vaevata endale kasti õlut või kui seda ei taha, siis võime siidri või vitsi peale ka mängida.
Kümnevõistluse kodulehel on uued pildid üleval!
Palju lihtsam variant on selline, et tee veidi sporti ja kogu mingi hädine 3001 punkti kümne kergejõustiku alaga kokku ja kaste sajab kui oavarrest. Mul on praegu juba põhimõtteliselt 4 kasti kokku kogutud. Nende kättesaamine on vaid vormistamise küsimus.
Nii et minu järeldus on selline, et sporti tehes saab lihtsamalt täis juua kui juues.
Kui keegi on minu edu suhtes vähem optimistlik kui mina või on lihtsalt ilus, tark ja osav, siis võib end julgesti kastilisti lisada. Kui ma ei saa 3001 punkti kokku, siis saad ülilihtsalt ilma mingi vaevata endale kasti õlut või kui seda ei taha, siis võime siidri või vitsi peale ka mängida.
Kümnevõistluse kodulehel on uued pildid üleval!
Jun 8, 2010
Uued kastid
Nagu varem juba mainitud sai, siis jätkan nii blogi, õlut täis kastide kogumise kui ka tipptasemel kümnevõistlemisega. Uuesti proovida 3000 punkti koguda oleks liiga lihtne ja igav. Aga lihtsad ja igavad ülesanded pole minu jaoks, seega sean lati kõrgemale ja järgmise aasta eesmärk on 3001 punkti kokku saada. Ja et asja veel põnevamaks ajada, siis seekord teeme kast kasti vastu. Kuna ma arvan, et on pisike võimalusepoiss, et saan vähem punkte, kui loodan saada, siis ma ei saa piiramatul hulgal kaste välja lubada. Nii et, kes tahavad kastikampaanias osa võtta, kiirustage!
Hetkel on nimekirjas ainult üks austatud nimi. Selleks on selleaastane üldvõitja Jauram. Nimekiri on avatud, soovijad võivad end kirja panna.
Aga hoiatuseks ütlen seda ka, et läbin järgmise aasta kümnevõistluse ilma dopingut kasutamata, kuna peale kümpi saunas tulid Ott ja Lõks välja omapoolse kastinimekirjaga. Selle tingimused on järgmised: i)pean koguma 2500 punkti ii)enne igat alat pean puhuma ja promill ei tohi olla suurem kui ümmargune null. Kui tingimused täidetud, siis lubasid mõlemad mulle kasti õlut tuua. Purjus peaga tundus igati mõistlik diil ning nõustusin sellega.
Hetkel on nimekirjas ainult üks austatud nimi. Selleks on selleaastane üldvõitja Jauram. Nimekiri on avatud, soovijad võivad end kirja panna.
Aga hoiatuseks ütlen seda ka, et läbin järgmise aasta kümnevõistluse ilma dopingut kasutamata, kuna peale kümpi saunas tulid Ott ja Lõks välja omapoolse kastinimekirjaga. Selle tingimused on järgmised: i)pean koguma 2500 punkti ii)enne igat alat pean puhuma ja promill ei tohi olla suurem kui ümmargune null. Kui tingimused täidetud, siis lubasid mõlemad mulle kasti õlut tuua. Purjus peaga tundus igati mõistlik diil ning nõustusin sellega.
Jun 6, 2010
Kümnevõistlus
Lihased on valusad, halb on olla, aga võistlus on elusana läbitud. 3000 punkti piir jäi küll napilt alistamata, kuid jään oma võistlusega siiski rahule!
Kuna üritus on läbi, siis võiksin nüüd blogi kinni panna. Aga ometi ma ei tee seda, sest järgmine aasta on ka kümnevõistlus ja mul on juba uued ning suuremad plaanid silme ees. Sellest lähemalt mõnel teisel päeval, praegu väike kokkuvõte selleaastasest võistlusest.
Päev algas väga halvasti - pidi enne kukke üles tõusma, et õigeks ajaks staadionile jõuda. Sain küll vara üles, aga ikkagi õnestus pool tundi hiljaks jääda. Mõnusalt negatiivne üllatus oli see, et avastasin hommikul, et võistluskostüüm on perse koha pealt katki. Haarasin niidi ja nõela ning tegin oma osavate sõrmedega august mitteaugu.
100 meetrit -14.2s, 253 punkti, isiklik rekord
Oleks võinud veidi kiiremini joosta, aga üldiselt olen rahul. Isegi Nukist jooksin kiiremini! Üllatavalt lihtne oli joosta. Kui varasemalt on sada meetri tulemus sõltunud taktika valikust, et valida õiged kohad, kus spurtida ja teised kohad kus aeglasemas tempos lõpu poole kulgeda. Seekord tulistasin stardist finišini nii kõvasti kui torust tuli. Et veel kiiremini joosta, selleks peaks kiirusetrenni tegema.
Mällar oli mu tulemusest vaimustuses ja arvas, et ma olen vist päriselt ka trenni teinud mitte ainult naljatanud.
Ala võitis Smaddy, ajaga 15.9.
Kahe esimese ala vahel kutsuti kokku tarkade meeste konsiilium, et otsustada, millist särki edaspidi rännutada. Pärast tulist vaidlust, mis oli tegelikult suht loid, otsustati, et võitis särk number 2, seda võib imetleda siin pildil.Vana särk on muuseumi eksponaadina Mällari käes.
Kaugushüpe - 4.68m, 323 punkti, isiklik rekord
Eesmärk oli hüpata 4.56, sellega sain ilusasti hakkama, võib rahul olla. Kuigi tegelikult tundsin, et oleks suutnud veidi veel kaugemale hüpata. Aga ega palju puudu ei jäänud, et oleks üldse nulli saanud. Ei sanud kuidagi hoojooksu korda, kuigi märkisin stardipunkti mõõdulindi abiga.
Ala võitis ainuke alla neljameetrimees president Tuul.
Kuulitõuge - 8.15m, 323 punkti
Täielik fiasko! Ei oska kuidagi sellist tulemust õigustada. Proovikatse lendas ka 9 meetri joone peale ja selle ma viskasin poole jõuga. Igatahes selles tulemuses olen äärmiselt pettunud.
Võitis Ivo, tulemusega 5.45. Huvitav, kuidas nii vähe üldse võimalik heita on?
Kõrgushüpe - 1.35, 283 punkti
Pole paha! Oleks muidugi võinud ka 1.40 üle saada, aga seekord ei õnnestunud. Ilmselt jäi see selle taha, et vaatamata valjule protestile ei lubanud kohtunike kommitee mul alustada soovitud algkõrgusel. Nad õigustasid endid sellega, et isegi matt on kõrgem kui minu poolt soovitud kõrgus. Nii mul läkski rütm sassi ja ei saanud enam paremat tulemust kirja.
Võitis Ivo meeter kahekümnega.
Kõrgushüppe ajal toimus ka suur Bocki loosimine, milles osalesid kõik blogi külalisteraamatusse allkirja andnud inimesed. Külalisteraamat on avatud, nii et kes pole ennast üles täheldanud võib seda lahkesti teha. Loos oli algusest lõpuni väga aus.
Siseministeeriumit esindava kontrollorgani kohuseid täitis Vuss.
Loosimise viis läbi Vuss.
Üllatuslikult osutuks võitjaks Vuss.
400 meetrit - 71.7s, 105 punkti, isiklik rekord
Olen oma sooritusega väga rahul. Isiklik rekord paranes ligikaudu 8 sekundit. Heale tulemusele aitas kaasa Veiks, kes sõitis rattaga raja kõrval ja ergutas.
Ülekaalukalt võitis Jauram ajaga 94.7.
110 meetri tõkkejooks - 23.7s, 105 punkti, isiklik rekord
Aeg on varasemate aastate tulemustega võrreldes ilus, aga oleks võinud paremini esineda. Esimesest viiest tõkkest hüppasin kolmest vale jalaga üle. Terve jooksu valdas mind tunne, et peaks pingutama, aga ma ei teadnud kuidas täpselt.
Võitis jälle ülekaalukalt ja jälle oli võitjaks Jauram, rekordi ajaks märgiti 37,9. Jaurami jooks oli äärmiselt vaatemänguline. Ta ei ületanud ühtegi tõkked samamoodi kui eelmist. Mõnest sai üle ronides, mõnest rullis ennast üle, mõnest jooksis lihtsalt läbi. Ma kahtlustan, et ta oli selleks hetkeks spordijoogiga veidikese üle tiitrinud.
Kettaheide - 16.92, 215 punkti
Absoluutne põrumine, täielik katastroof. Ilmselt oli mul ka see spordijoogi tiiter üles aetud selleks ajaks. Igatahes tegin ringis ainult neid liigutusi, mida ei peaks tegema ja ega nii tulemust ka ei tulnud.
Mõni suutis aga veel vähem heita, võitis Mikk 13 meetri ja 15 sentimeetriga.
Teivashüpe - 1.35, 33 punkti
Sama jutt - tulemus sitt. Ühe katse sain tegelikult juba 1.50 ka üle, jalad olid matil ilusasti, aga siis tõmbasin kogemata käega lati maha.
See ka ainuke ala, kus ma alavõidu sain. Tõsi küll, tegelikult ainult pool võitu, sest Ivo suutis mu sooritust korrata.
Odavise - 19.98, 161 punkti, isiklik rekord
See on ka kaine peaga raske ala, aga minu pea sel hetkel ei olnud just kõige kainem. Mis siin ikka rohkem kommenteerida, peab selle endale selgeks tegema!
Napilt võitis Jauram, kes saatis 800 grammi alumiiniumi maksimaalselt 19 meetri ja 48 sentimeetri kaugusele.
1500 meetri jooks - 6.18.77, 193 punkti
Suurepärane! See oli kõik, milleks ma võimaline olin. Olen väga rahul!
Kuna eelnevalt oli Londo ja Veiksiga sõlmitud diil, et kui jooksen alla 7 min, siis nad ostavad mulle kasti kesvamärjukest. Nii seadsingi endale eesmärgiks 7 min piir alistada. Kuna kartsin, et ei oska ise õiget tempot leida, siis viisin konkurentide seas läbi väikese küsitluse. Saadud vastuste põhjal valisin endale kõige sobivama jänese. Selleks oli Kont. Kont jooksis plajajalu nagu neegrid vanasti. Ta lendas kohe stardist nii kiiresti minema, et peale esimest sadat meetrit mõtlesin juba, et ma ei jõua tal sabas püsida. Õnneks siiski suutsin.
Varem on ikka nii olnud, et kui jookse seda poolmaratoni, siis pingutan küll, aga ikka suudan ringi vaadata või vähemalt tean, mis ümberingi toimub. Kui kaugel lähim konkurent ees- ja tagapool on, isegi seda jõuab märgata, kes parasjagu juhib, kuigi see on nii kui nii alati Nuki. Seekord nägin ainult Kondi jalgu. Lõpus ei näinud neid ka enam, aga protokolli järgi lõpetas Kont minust vähem kui sekund varem, nii et ma eeldan, et ma siiski pidin ka lõpus ta jalgu nägema. Pärast jooksu lebasin veel vähemalt kümme minutit murul pikali, lihtsalt ei suutnud varem püsti tõusta.
Ala võitis Vuss ajaga 9.09, kuigi nagu ma hiljem kuulsin, siis tegelikult oli selleks ajaks kui Vuss lõppu jõudis stopper juba välja lülitatud ja tema aeg on umbes päikese järgi välja arvutatud. Aga selle eest sai Vuss kaks korda finišeeriseerida, esimesel korral heitis ta murule pikale ring enne lõppu ja arvas, et asi ongi läbi, aga siis aeti ta rajale tagasi.
Kokku - 2043 punkti, 17. koht 22 osavõtja seas. Jään rahule.
Algul kuulutati võitjaks Smaddy, aga siis selgus, et Smaddy on juba koju ära läinud ja tegelikult sai Jauram mõned punktid vähem, kuid ei lõpetanud viimast jooksu. Siis otsustati reegleid muuta ja ma andsin võitja rändsärgi, millega ma just saunas olin käinud, uuele võitjale edasi.
Tulemusi ja pilte leiab siit.
Õhtul käisin linna peal ja kaotasin kaabu, seljakoti ja võib-olla veel midagi. Telefon läks ka veidral komel puruks.
P.S. Tänud kastilubajatele, kelleks olid:
Võite oma kastid ise tühjaks juua! Maiduga oli selline kokkulepe, et kui saan alla 2k, siis pean mina talle kasti ostma, aga 2000 tuli täis nagu niuhti. Lauraga oli sarnane kihlvedu, ainult piiriks oli 2500. Seda ma täis ei saanud kahjuks, nii et Laura võitis, aga kasti ma talle seekord ei osta, sest ta kaotas hiljuti mu fotoka ära.
Nii et kokkuvõttes jäin kogu üritusega tänu Veiksile ja Londole ühe kastiga plussi.
Kuna üritus on läbi, siis võiksin nüüd blogi kinni panna. Aga ometi ma ei tee seda, sest järgmine aasta on ka kümnevõistlus ja mul on juba uued ning suuremad plaanid silme ees. Sellest lähemalt mõnel teisel päeval, praegu väike kokkuvõte selleaastasest võistlusest.
Päev algas väga halvasti - pidi enne kukke üles tõusma, et õigeks ajaks staadionile jõuda. Sain küll vara üles, aga ikkagi õnestus pool tundi hiljaks jääda. Mõnusalt negatiivne üllatus oli see, et avastasin hommikul, et võistluskostüüm on perse koha pealt katki. Haarasin niidi ja nõela ning tegin oma osavate sõrmedega august mitteaugu.
100 meetrit -14.2s, 253 punkti, isiklik rekord
Oleks võinud veidi kiiremini joosta, aga üldiselt olen rahul. Isegi Nukist jooksin kiiremini! Üllatavalt lihtne oli joosta. Kui varasemalt on sada meetri tulemus sõltunud taktika valikust, et valida õiged kohad, kus spurtida ja teised kohad kus aeglasemas tempos lõpu poole kulgeda. Seekord tulistasin stardist finišini nii kõvasti kui torust tuli. Et veel kiiremini joosta, selleks peaks kiirusetrenni tegema.
Mällar oli mu tulemusest vaimustuses ja arvas, et ma olen vist päriselt ka trenni teinud mitte ainult naljatanud.
Ala võitis Smaddy, ajaga 15.9.
Kahe esimese ala vahel kutsuti kokku tarkade meeste konsiilium, et otsustada, millist särki edaspidi rännutada. Pärast tulist vaidlust, mis oli tegelikult suht loid, otsustati, et võitis särk number 2, seda võib imetleda siin pildil.Vana särk on muuseumi eksponaadina Mällari käes.
Kaugushüpe - 4.68m, 323 punkti, isiklik rekord
Eesmärk oli hüpata 4.56, sellega sain ilusasti hakkama, võib rahul olla. Kuigi tegelikult tundsin, et oleks suutnud veidi veel kaugemale hüpata. Aga ega palju puudu ei jäänud, et oleks üldse nulli saanud. Ei sanud kuidagi hoojooksu korda, kuigi märkisin stardipunkti mõõdulindi abiga.
Ala võitis ainuke alla neljameetrimees president Tuul.
Kuulitõuge - 8.15m, 323 punkti
Täielik fiasko! Ei oska kuidagi sellist tulemust õigustada. Proovikatse lendas ka 9 meetri joone peale ja selle ma viskasin poole jõuga. Igatahes selles tulemuses olen äärmiselt pettunud.
Võitis Ivo, tulemusega 5.45. Huvitav, kuidas nii vähe üldse võimalik heita on?
Kõrgushüpe - 1.35, 283 punkti
Pole paha! Oleks muidugi võinud ka 1.40 üle saada, aga seekord ei õnnestunud. Ilmselt jäi see selle taha, et vaatamata valjule protestile ei lubanud kohtunike kommitee mul alustada soovitud algkõrgusel. Nad õigustasid endid sellega, et isegi matt on kõrgem kui minu poolt soovitud kõrgus. Nii mul läkski rütm sassi ja ei saanud enam paremat tulemust kirja.
Võitis Ivo meeter kahekümnega.
Kõrgushüppe ajal toimus ka suur Bocki loosimine, milles osalesid kõik blogi külalisteraamatusse allkirja andnud inimesed. Külalisteraamat on avatud, nii et kes pole ennast üles täheldanud võib seda lahkesti teha. Loos oli algusest lõpuni väga aus.
Siseministeeriumit esindava kontrollorgani kohuseid täitis Vuss.
Loosimise viis läbi Vuss.
Üllatuslikult osutuks võitjaks Vuss.
400 meetrit - 71.7s, 105 punkti, isiklik rekord
Olen oma sooritusega väga rahul. Isiklik rekord paranes ligikaudu 8 sekundit. Heale tulemusele aitas kaasa Veiks, kes sõitis rattaga raja kõrval ja ergutas.
Ülekaalukalt võitis Jauram ajaga 94.7.
110 meetri tõkkejooks - 23.7s, 105 punkti, isiklik rekord
Aeg on varasemate aastate tulemustega võrreldes ilus, aga oleks võinud paremini esineda. Esimesest viiest tõkkest hüppasin kolmest vale jalaga üle. Terve jooksu valdas mind tunne, et peaks pingutama, aga ma ei teadnud kuidas täpselt.
Võitis jälle ülekaalukalt ja jälle oli võitjaks Jauram, rekordi ajaks märgiti 37,9. Jaurami jooks oli äärmiselt vaatemänguline. Ta ei ületanud ühtegi tõkked samamoodi kui eelmist. Mõnest sai üle ronides, mõnest rullis ennast üle, mõnest jooksis lihtsalt läbi. Ma kahtlustan, et ta oli selleks hetkeks spordijoogiga veidikese üle tiitrinud.
Kettaheide - 16.92, 215 punkti
Absoluutne põrumine, täielik katastroof. Ilmselt oli mul ka see spordijoogi tiiter üles aetud selleks ajaks. Igatahes tegin ringis ainult neid liigutusi, mida ei peaks tegema ja ega nii tulemust ka ei tulnud.
Mõni suutis aga veel vähem heita, võitis Mikk 13 meetri ja 15 sentimeetriga.
Teivashüpe - 1.35, 33 punkti
Sama jutt - tulemus sitt. Ühe katse sain tegelikult juba 1.50 ka üle, jalad olid matil ilusasti, aga siis tõmbasin kogemata käega lati maha.
See ka ainuke ala, kus ma alavõidu sain. Tõsi küll, tegelikult ainult pool võitu, sest Ivo suutis mu sooritust korrata.
Odavise - 19.98, 161 punkti, isiklik rekord
See on ka kaine peaga raske ala, aga minu pea sel hetkel ei olnud just kõige kainem. Mis siin ikka rohkem kommenteerida, peab selle endale selgeks tegema!
Napilt võitis Jauram, kes saatis 800 grammi alumiiniumi maksimaalselt 19 meetri ja 48 sentimeetri kaugusele.
1500 meetri jooks - 6.18.77, 193 punkti
Suurepärane! See oli kõik, milleks ma võimaline olin. Olen väga rahul!
Kuna eelnevalt oli Londo ja Veiksiga sõlmitud diil, et kui jooksen alla 7 min, siis nad ostavad mulle kasti kesvamärjukest. Nii seadsingi endale eesmärgiks 7 min piir alistada. Kuna kartsin, et ei oska ise õiget tempot leida, siis viisin konkurentide seas läbi väikese küsitluse. Saadud vastuste põhjal valisin endale kõige sobivama jänese. Selleks oli Kont. Kont jooksis plajajalu nagu neegrid vanasti. Ta lendas kohe stardist nii kiiresti minema, et peale esimest sadat meetrit mõtlesin juba, et ma ei jõua tal sabas püsida. Õnneks siiski suutsin.
Varem on ikka nii olnud, et kui jookse seda poolmaratoni, siis pingutan küll, aga ikka suudan ringi vaadata või vähemalt tean, mis ümberingi toimub. Kui kaugel lähim konkurent ees- ja tagapool on, isegi seda jõuab märgata, kes parasjagu juhib, kuigi see on nii kui nii alati Nuki. Seekord nägin ainult Kondi jalgu. Lõpus ei näinud neid ka enam, aga protokolli järgi lõpetas Kont minust vähem kui sekund varem, nii et ma eeldan, et ma siiski pidin ka lõpus ta jalgu nägema. Pärast jooksu lebasin veel vähemalt kümme minutit murul pikali, lihtsalt ei suutnud varem püsti tõusta.
Ala võitis Vuss ajaga 9.09, kuigi nagu ma hiljem kuulsin, siis tegelikult oli selleks ajaks kui Vuss lõppu jõudis stopper juba välja lülitatud ja tema aeg on umbes päikese järgi välja arvutatud. Aga selle eest sai Vuss kaks korda finišeeriseerida, esimesel korral heitis ta murule pikale ring enne lõppu ja arvas, et asi ongi läbi, aga siis aeti ta rajale tagasi.
Kokku - 2043 punkti, 17. koht 22 osavõtja seas. Jään rahule.
Algul kuulutati võitjaks Smaddy, aga siis selgus, et Smaddy on juba koju ära läinud ja tegelikult sai Jauram mõned punktid vähem, kuid ei lõpetanud viimast jooksu. Siis otsustati reegleid muuta ja ma andsin võitja rändsärgi, millega ma just saunas olin käinud, uuele võitjale edasi.
Tulemusi ja pilte leiab siit.
Õhtul käisin linna peal ja kaotasin kaabu, seljakoti ja võib-olla veel midagi. Telefon läks ka veidral komel puruks.
P.S. Tänud kastilubajatele, kelleks olid:
Võite oma kastid ise tühjaks juua! Maiduga oli selline kokkulepe, et kui saan alla 2k, siis pean mina talle kasti ostma, aga 2000 tuli täis nagu niuhti. Lauraga oli sarnane kihlvedu, ainult piiriks oli 2500. Seda ma täis ei saanud kahjuks, nii et Laura võitis, aga kasti ma talle seekord ei osta, sest ta kaotas hiljuti mu fotoka ära.
Nii et kokkuvõttes jäin kogu üritusega tänu Veiksile ja Londole ühe kastiga plussi.
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
