Oi, aitäh küsimast! Ega nüüd nii äkki paugu pealt ei tulegi kohe kõige paremad palad meelde. Meenub ükskord Ülenurme staadionil paar aastat tagasi, olin kaugushüppes sooritanud kaks ideaalset katset, mille mõlema pikkus küündis julgelt üle kolme meetri (vist). Kahjuks olid kohtunikud minu vastast vimma täis ning nad lehvitasid peale iga sooritust punaseid lipukesi. Pinge oli laes! Ma polnud ju kunagi varem ühelgi alal nulli saanud, kui mõlemad kümnevõistluse sees läbitavad pikamaajooksud välja arvata. Keskendunult alustasin hoojooksu, kiirus oli päris hea ja et seda mitte raisku lasta, tõukasin juba paar sammu enne pakku. Muidugi mõista maandusin ka paar sammu enne kasti tagumik ees tartaanile. Maandumisel tekkinud heliefekt oli võimas nagu tümps rullnoka bemmi tagumises vasakus kõlaris. Valus oli ka! Kuigi kastist välja hüppeid muidu ei mõõdeta, siis seekord kohtunikud heldisin ning ma sain oma tulemuse ausalt kirja.
Nii ja nüüd igaüks kirjutab kommentaariumisse oma kõige kummalisema loo staadionilt! Peaauhinnaks on kilo kartuleid või pakk nuudleid pluss tasuta reis koos minuga sooja Zavoodi (hommikusöök pole hinna sees).
Posts
Toimunu leidis aset millalgi 80-nendatel koolistaadionil. Oli sügisese spordipäeva lõpp, rahvas juba enamjaolt laiali läinud ja korjati viimast kola kokku. Kaks umbes 13-14 aastast tüdrukut lobisesid omavahel. Mõlemad olid kaksiratsa üle tõkkejooksu tõkke ja nühkisid oma jalgevahet aeglaselt vastu tõkke serva. Jutuajamine oli väga elav ja nad olid unustanud ümbruse täiesti. Sama klassi poisid jälgisid mokad töllakil toimuvat eemalt.
ReplyDeleteTähelepanu kõik kartuli-, nuudli- ja prassimismaiad sulesepad, oma elu huvitavamaks mõtlejad ja muidu valetajad! Ärge muretsege, ma ei osale sellel võistlusel, et ei oleks jälle kobisemist, nagu Tõnni poolt välja kuulutatud 2L-bocki-auhinnafondiga võistlusel, mille ma ette valmistasin, läbi viisin ja täiesti juhuslikult ka võitsin. Olgu siinkohal siiski mokaotsast pillatud, et kõik minu viibimised staadionil on algusest kuni lõpuni ikka väga kummalised. No tegelikult, üldse on kummaline, et minusugune staadionile juhtub. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Teatan LOTE Kümnevõistluse Profisportlaste Rahvusvahelise Föderatsioon nimel suure kurvastusega, et meie hulgast on lahkunud Tõnis "Tõnn" Relvik. Föderatsioon jääb igavesti meenutama aega, mil Tõnis oli üks meie seast ja pidas pikamaajooksuks kõiki ettekirjutatud gabariitidega distantse. Kallis Tõnn, me ei unusta iial sinu oksendamiseelset pilku finišis!
ReplyDeleteMul tuleb meelde lugu Ülikooli sisehallist, kus ma tegin kangiga kükke. Tuli Mirjam Liimask ja küsis, et kas me äkki võiksime kordamööda kangi kasutada. Tegime siis mõlemad soojenduseks seeria 80nega siis 100ga, 120ga, paar seeriat 140ga, siis ladus Mirjam 160 peale.
ReplyDeleteVaatasin kella ja ütlesin, et ma pean nüüd kähku loengusse minema.
Kuna pidin riigikohustusi täitma ja AK-4-ga vaenlast nottima, siis ei lastud mind interneti ligi ja antud konkursi info jäi minule edastama.
ReplyDeleteAga essee ikkagi tagantjärele ehk saan mõne eripreemia.
Tahtsime proovida oma võimed kõrgushüppes. Matid olid olemas. Postid ka, aga latt oli puudu. Läksime siis riistaruumi ja otsisime seda taga. Leidisime siis lati üles ja paigutasime postide peale. Saime juba korralikult hüpatud, kui juurde astus Martin Kutman, kes käskis meil teivashüppe teivas seal posti vahelt maha võtta ja endale ikka kõrgushüppe latt muretseda (kindlasti oleks ta meile hoopis kummi soovitanud, millega lapsed hüppavad).
Hiljem astusin Kutmani kõrgushüppe trenni.