...

Eile(või üleeile vist ikka) õhtupoolikul tegin ettevalmistusi jooksma minekuks, jooksupüksid olid juba jalga tõmmatud, arvuti tagant ei olnud veel püsti tõusnud, kui äkitsi kõlas ukselt lühike kui jõuline koputus. Kutsusin võõra sisse, see oli Gaša, kes hiljuti meie hubase kortei naaberkorterisse sisse kolis.

Tahtis panni, ma heauskselt andsin ka, aga siis tahtis veel pannilabidat ka. Sai ka selle, aga kuna süües kasvab isu, siis küsis veel nuga... ja lõikelauda. Lõpuks andsin peaaegu kõik olemasolevad toidu valmistamiseks või tarbimiseks kasutatavad riistad talle. Arvasin, et poiss on suure isuga, aga kui jooksmast tagasi tulin, siis oli koridor erinevaid karvaseid ja sulelisi täis ja ma taipasin, et kuskil midagi toimub. Toimuski!

Hiljem, kui kõik toimunu ära oli toimunud, siis jäi järgi õnnetu seltskond koosseisus: Tuul, Vuss, Gaša ja mina. Üks viinapudel oli ka õnnetult seltskonna keskel püsti. Talitasime kellegi kavala idee järgi ning valasime pudeli sisu pitsidesse ja sealt edasi ühte teise kohta. Viin sai otsa, siis libistasime veel paar pitsi piirituse-pihlaka napsu (ise tegin,väga maitsev!). Selleks hetkeks oli tuju juba päris ümmargune ja kuigi kell tikusus juba neljandat öötundi, otsustasime siiski Vussi ja Tuulega Zavi minna.

Tekkis probleem, meid oli kolm, aga jalgrattaid ainult üks.Aga kui janu kõige suurem, sel igale probleemile lahendus olemas:

Härra president võõralt laenatud jalgrattaga.