Disko ja järelmatk

Teatavasti lõppeb iga õige matk suure tantsulkaga kusagil looduskaunis asupaigas. Nii ka seekord. Diskoriks oli valitud üks jube lahe tüüp, see olin muidugimõista mina. Kuna ma olen sügavalt veendunud, et purjus peaga hea muusika kuulamine on sama hea kui hobustele suhkru söötmine ja tantsimiseks on ainult üks õige muusika - disko, siis olin end eelnevalt varustanud suure hulga diskomuusikaga. Ega see varustamine ka just väga meeldiv tegevus ei olnud. Kaks päeva pidin neid lugusi kuulama ja valima, nii et kõrvad sitavett jooksid. Õnneks ei pidanud üksi kannatama, sest Vuss passis ka enamiku aega kõrval.

Aga suuremale osale rahvast oli tantsupidu väga meeltmööda. Rahvast oli tantsupõrandal samapalju kui Atlantises enne peo algust. Nii mõnigi palus eelmist lugu uuesti mängida, sest see oli lihtsalt liiga hea tantsupala. Tormi ütles umbes kolm kora järjest, et väga hea dj on siia orgunnitud. Ütleme ausalt,mulle ka meeldis!

Mõni arvas ka teisiti, peale kolmandat-neljandat lugu küsis Auli, et kas nüüd poleks aeg muusikat vahetada. Kui ma teatasin, et mul ainult sellist paska ongi kaasa võetud, siis tundus neiu väga pettunud olevat. Ja keegi, ma täesti ei mäleta kes, teatas, et oleks ta seda oodata osanud, siis ta poleks matkale tulnudki. Kõige halveni arvas asjast muidugi hr. Kukk, kes algul tantsis nagu Jauram, aga mingi hetk sammus vihaselt diskopuldi juurde ja lõi läppari nii suure pauguga kinni, et osad klahvid põrandale lendasid, see juures teatas ta, et talle aitab. Hommikul veel imestas, et mis need joodikud tema arvutiga teinud on, see ei pidanud enam end üles buutima.

Huvitaval kombel jäin peale peo lõppu T-särgi väel pingile magama kampsun pea all. Ilmselt ei ole see kokkusattumus, et nädala alguses haigeks jäin.

Hommikul tiksus kogu rahvas vaikselt minema. Lõpuks jäid peale minu ainult Vuss, Jauram ja Ave. Kuskilt ilmusid välja Poola kvaliteetveinipõhi,veidi kanget gini, jõime need ära. Siis oli juba hammas verel ja edasi tarbisime piiritust. Hea piiritus pidi olema, sest ma pole kunagi hiljem enam nii palju naernud kui tol päeval. Ja põhiline nali oli see, et keegi jälle avastas, et mida me naerame, viimane nali, mille keegi tegi, oli kas hommikul või eelmisel õhtul.

Õhtupoolikuks jõudsime Ahjale, aga enam edasi ei osanud eriti midagi teha. Ja kui midagi teha ei oska, siis tuleb tanklast napsu osta ja sinna kõrvale murule visata ja nautida ilusat ilma ja kohalike asotsiaalsusele kalduvaid härrasmeeste jutukesi. Kui pimedus maad katmas oli, siis sai Ave aru, et ta on mingite viimaste luuserite seltskonnas ja hääletas Tartusse ära. Veidi hiljem sain ka mina sellest aru, aga hea ja nõrgemates hooliv nagu ma olen, siis võtsin need kaks luuserit endaga te äärde kaasa. Pimedas ja vihmaga tee ääres lebotaes peale ei saanud. Vuss lahendas olukorra nii, et jooksis tanklasse, tõi paar gunnarit juurde, helistas Paelussile, kes meid lahkesti Zavi ukse ette sõidutas.