Uudiseid

Alustame kurva uudisega. Tuleb välja, et ma ei saagi suvel staadionit kasutada. Sest mingite imelike seaduste kohaselt ei ole suvel staadionipriipääset olemas. Sitt lugu, aga eks ma püüan ilma hakkama saada.

Teine uudis on selline, et viskasime Vussiga eile hunniku riideid ja muud rämpsu minema. Esiku kapi ülemise riiuli vasakpoolsest nurgast tuli välja legendaarne spordijalats. Hiljem leidsin veidi teisest kohast ka teise. Legendaarsed on need sellepoolest, et just neis tossudes tegin ma oma esimesed sammukesed saamaks suureks kümnevõistlejaks. Imetlesin neid mõnda aega heldimusega, siis avaldas Vuss arvamust, et need on järjekordne hunnik sitta, mille võib minema visata. Ma küll protesteerisin ja tuletasin talle meelde, et hiljuti oli kõrgkultuuriväljaandes elu24.ee uudispomm sellest, et hiljuti surnud kuulus valge neeger, kellel nina näos hoidmisega kunagi väikeseid probleeme tekkis, müüs oma valge kinda 200 tuhande USA raha eest maha. Üritasin Vussile selgeks teha, et ma olen ka ju kuulus ja äkki keegi ostab mu armsad tossud 200 krooni eest ära ja paneb muuseumi või kuhugi. Aga Vussil oli veel üks argument - need pidid haisema. Nii ma nad ära viskasingi. Kurb, eksole?

Kolmas uudis on paksust vanamehest, keda ma ükspäev terviserajal nägin. Vana oli sama suur kui Baruto (natuke liialdan vist) ja sama vana kui Anu Saagim(jälle liialdan veidi, mehed ei elagi nii vanaks). Igatahes oli ta paks ja vana. Vaatamata sellele jalutas vana otsejoones kohta, kus kaks vertikaalset posti on maasse torgatud ja et postid pikali ei kukuks, siis on üks horisontaalne tala nende vahele keevitatud. Vana hüppas üles ja haaras kahe käega talast kinni. Tol hetkel suhtusin temasse samamoodi nagu pärissportlased minusse suhtuvad, kui must suure hooga, nii et sitta pritsib, mööda jooksevad.
Vana tegi tala otsas rippudes lõuatõmbeid - tegi ühe, tegi kaks, tegi ka kolmanda, aga sellega asi ei piirdunud - ta tegi neid 16-18 tükki. Imestasin, et kuidas see üldse võimalik on. Hiljem kui vana oli edasi jalutanud läksin proovisin ise ka. Tala oli vastikult suure ümbermõõduga, mul oli raskusi seal niisama rippumisegagi. Lõpuks punnitasin ikka neli ära. Päris piinlik lugu!

Neljas uudisenupp on järgmine. Ükspäev (pühapäev vist kui ma ei eksi, aga ma võin vabalt eksida, sest ükspäev ma juba ühe korra eksisin, vähetõenäoline aga seda võib ka teist korda juhtuda) jooksin siis sellel terviserajal. Keset jooksu tabas mind püha vaim või kõrgem võim või midagi muud ülevat ja tegi mind nägijaks. Või tegelikult läbinägijaks. Sain aru, et selle hakkokaspuitkattega 1500 meetrise raja nimi on puhas iroonia. Terviserada kulgeb ümber kopsukliiniku, kus ravitakse ja hoitakse tuberkulootikuid (sellist sõna vist tegelikult olemas pole?). Kui lahtist tuberkuloosi ei õnnestu külge saada, siis mõne muu kopsuhaiguse võid ikka saada, sest 1/4 rada kulgeb Riia maantee kõrval. Viimane on teatavasti Tartu kõige saastatum tänav. Haigusi võib vist ka parmudelt saada, kes seal sageli ringi tuterdavad. Infarktialtite inimeste rõõmuks kulgeb trass mööda nii hullumajast kui po-lits-ei peapunkrist. Terviserada - sinna see tervis läheb!