Avalik kiri Eesti Politseile

Austatud politseiametnikud Lõuna politseiprefektuuris ning mujal Eestis.

Seni elatud aastate jooksul olen sattunud üsna mitmel korral politseiga koostööd tegema. Mõnel korral on koostöö olnud minu poolt initseeritud, teinekord jällegi olen üritanud seda igati vältida.Vahel on koostöö kulgenud väga meeldivalt, vahel mitte.

Huvitaval kombel on meeldivad kogemused pärit just nendest kordadest, kui olen ise juhtunud täiesti kogemata seadustega pahuksisse minema. Aastaid tagasi noore ja rumalana juhtusin vahel peale väikest napsutamist ratta selga istuma. Tubli politsei nabis mind muidugi peatselt kinni ja kutsus oma ametiautosse sooja. Hiljem lubati mul ka mõnda aega mikrobussis viibida. Kui vajalikud seletuskirjad kirjutatud said, siis lubasid härrased politseitöötajad mind koos rattaga koju, kuigi nad teadsid, et ma kuhugi hoopis mujale suundun.. Kogu suhtlus oli äärmiselt viisakas ning meeldiv, vaatamata sellele et ma olin ühiskonnale potentsiaalselt ohtlik lenksujoodik.

Mõni aeg peale eelkirjeldatud juhtumit, olin nõrdinud, kuna pidin kogu oma maise vara eest trahvi maksma. Olles jällegi veidikese napsutanud jalutasime meeldiva seltskonnaga kesklinna poole. Toredate inimeste ja tarbitud jookide tõttu ülevasse meeleollu sattudes, avaldasin esimest ja viimast korda elus kõvahäälselt mõningaid ebatsensuurseid väljendeid kasutades oma arvamust politseiasutuse kohta. Juhuslikult oli ainuke mööda sõitev auto tsiviilvärvides korrakaitsemasin (Opel, kui ma ei eksi). Loomulikult kutsuti mind sellesse masinasse väikesele vestlusele. Vestlus oli igati õiglane ja mitte väga ebameeldiv ning mul pole selle koha pealt mingeid pretensioone.

Antud ja veel mõningate siin mittekirjeldatud näidete põhjal olen veendunud, et vandaale, kriminaale, huligaane ja muid eeskujuliku ühiskonna häbiplekke koheldakse suure austusega, nendega suheldes ollakse ehk isegi ülemäära viisakad.

Kahjuks ei jätku seda viisakust ausate inimestega suhtlemiseks. Mõnda aega tagasi varastati mult jalgratas. Järgmisel päeval tahtsin politseimajas ratta kadumise kohta avaldust kirjutada. Kohapeal selgus, et avalduse võin kirjutada küll, aga terves majas pole ühtegi vaba pastakat. Uurisin, et äkki kuskilt ikka saab, aga sain vastuseks, et ei saa. Õnneks sain koera kaotanud vanaproua käest selle laenata. Kirjutasin avalduse täis, aga siis tuli veel paar fakti meelde, küsisin, et äkki oleks võimalik lisapaberit saada. Selle peale sain vastuseks, et paberite kokkuklammerdamine on tüütu ja ebamugav, et las avaldus jääb nii nagu ta on.

Hiljuti varastati mult teine jalgratas. Kohe, kui olin avastanud ratta kadumise, helistasin politseisse. Kirjeldasin olukorda, üritasin ka ratast kirjeldada, aga seepeale küsiti, palju see sul väärt on. Ütlesin ausalt, et ega rahalises vääringus palju ei maksa, aga mulle on ta vajalik ja oluline. Sellega ka kõne lõppes. Huvitav, kas politsei töötab ainult rikaste inimeste heaks?

Politsei "hoolivat" suhtumist kirjeldab ka järgmine näide. See juhtus ühe mu Sõbraga(nimi muudetud). Sõber osales filmivõtetel ja et kostüümi mahtuda, siis pidi ta püksid jalgade küljest eemaldama. Asetas need teiste riietega ühte hunnikusse Vanemuise õppehoones. Mõne minuti jooksul, mil ühtegi täiskasvanud järelvaatajat riiete juures ei viibinud, olid tema püksid müstiliselt minema jalutanud. Kuna pükste taskutes olid mõningad väärtesemed, siis Sõber läks politseid teavitama, et püksid on varastatud, lootes, et äkki õnnestub korrakaitse abiga väärtesemed tagasi saada. Politseiametnik aga ainult irvitas Sõbrale näkku ja teatas, et pükse ei saagi varastada, et see peab siis röövimine olema. Sõber leidis hiljem küll püksid lähedal asuvast prügikastist üles, aga mitte tänu politsei abile.

Viimane näide politsei "inimlikust" käitumisest ja oma kohuste "täitmisest" on järgnev. Kord toimus linnas kaklus. Pidasin õigeks korrakaitsjad kohale kutsuda, et need tapatalgud lõpetada. Vestlesin pikalt 110 operaatoriga, aga lõpuks ei saadetud ühtegi patrulli, sest neil olid hetkel tähtsamad tegemised. Huvitav, mis on politsei jaoks veel tähtsam kiui avaliku korra tagamine ja inimelude päästmine?

Politsai põhiväärtusteks on muuhulgas ka:
Professionaalsus – [...], pühendumine objektiivsele klienditeenindusele, [...].
Inimlikkus – objektiivne, eelarvamusteta tähelepanu ja hoolivus kõigi inimeste õiguste, inimväärikuse, väärtuste, veendumuste ja vara suhtes; abi ja toetuse osutamine nii sõnas kui ka teos.
 Ilusad ja üllad ideed! Kas poleks aeg neid reaalselt rakendama hakata? Ehk võiks hakata suhtuma kuritöö ohvritesse suhtuma sama viisakalt ja hoolivalt, kui kuritöö toimepanijatesse suhtutakse?

Kannataja on veel vähem kurjategija, kui kurjategija seda on! Paluks rohkem inimlikkust kannatajate ja pealtnägijate suhtes!

Teie teenustes sügavalt pettunud üdini aus klient,
Tõnis