Must Rops

Olin juba mõttes otsustanud, et ei viitsigi minna, aga siis see Vuss helistas ja teatas, et peab ikka minema. Ega ei hakanud ka siis vastu vaidlema. Läksimegi. Kell oli juba pimedusse tiksunud, kui magamiskoti, mõned napsud ja kahvli kotti viskasin ning matkasaapad jalga toppisin. Telefon helises, Kont helistas ja teatas, et bussi väljalend on varsti toimumas. Arvasime, et Kont teeb meile midagi tünga-laadset, sest varasematel aastatel on sel ajal juba ammu Laeval oldud. Veidi hiljem helistas Tormi ja rääkis sarnast juttu. Jäime juba peaaegu uskuma, et buss ongi Tartus, aga siis helistas Tuul koeraga ja ka tema jutu seest võis välja lugeda, et buss on veel Tartus. Nüüd küll enam ei saanud uskuda, et see jutt tõsi oleks.

Marssisime Opeli ringile, istusime maha ning asusime usinalt Poola kvaliteetpeeti degusteerima. Sel hetkel, kui olime liitrikese nimetatud märjukest ära maitsnud ning üritasime järgnevate napsude kallale asuda, peatus meie kõrval auto. Oh üllatust, saime autos olevad neiud olid bioloogid ja nende asimuut oli täpselt sama mis meiegi oma. Võis järjekordselt heameelt tunda, et joodikutel läheb elus hästi. Mitte et mina joodik oleksin, aga nendega koos olles läheb ka mul hästi.

Ropsi vaieldamatu tipphetk oli see, kuidas Taavet piiritust manustas. Mainitud alkoholi kontsentraat oli villitud misksesse värvilisesse limonaadipudelisse. Naljamees, nagu ma olen, mõtlesin rebaseneiudele väikese vända visata ja pakkusin neile limpsi. Neiud aga ei olnudki nii rohelised nagu vanuse järgi otsustada oleks võinud, nad ulatasid anuma lahkesti Taavetile testimiseks. Viimane suhtus ka millegipärast limpsijuttu väga kahtlevalt, nuusutas sisu ja tõi naeratuse näole ning teatas, et limpsi sees on veel midagi. Vaatamata sellele võttis pudelist kaks klõmakat, miimikaga andis selgelt mõista, et seda veel midagist oli pudelis üsna suures kontsentratsioonis. Hetk hiljem nõjatus vastu kuuseoksi ning tegi morskade mörina sarnaseid häälitsusi. Hiljem siiski ta toibus ja lällas lõbusasti edasi.

Peale Taaveti tahaks veel kiita kahte lõbusat matkaselli. Esiteks Konti, kes oli üle pika-pika aja oma urust välja rahva sekka roninud ja värbas usinasti Inju KEKile uusi liikmeid, ainukeseks tingimuseks seadis selle, et kandideeriv ei tohi vastavat instrumenti vallata ja üldse eelistas ta võimalikult ebamusikaalseid inimesi. Teise plussi sai Kont selle eest, et tassis metsa erinevaid kangeid ja magusaid napse ja seda palju suuremas koguses, kui tema jaoks tarvis oli. Teiseks kiidan valitsevat Presidenti, kes käis rahva seas ringi ja jagas oma kesvamärjukest, milleks oli tudish piip viin. Sinna juurde käis ka muidugi pikk loeng, et antud vein on üks parimaid saadaolevaid, et see on valmistatud Gabernet Sauvignon viinamarjadest,mis on küpsenud õrna Tšiili päikese all ja korjatud varakevadel Armeenias kohalike noorte poolt ja tegemist on põlise Prantsuse veiniga, mis on kohapeal kasvatatud ja pakendatud. Hiljem sai Gabernet Sauvignonist Riisling ja riikide nimed vahetusid samuti, aga jutt oli alati üks ja seesama.

Ega midagi erakordset rohkem vist ei juhtunudki, kui välja arvata see, et Metsatöll endale pähe oksendas ja osa habemest lõkke ääres magades ära põletas.

Järgmisel päeva lõunapaiku avastasin ühtäkki, et kõik normaalsed inimesed on lahkunud ning minuga oli sinna tolknema jäänud ainult Vuss. Aga ega ei lasknud sel oma meeleolu rikkuda, sest päike paistis ja ilm oli ilus. Hakkasime tee poole sammuma, rüüpasime samal ajal Lõunamaist, mille olime napilt päästnud äraviskamisest. Aga tee peale me ei saanudki kõndida, sest metsavahel korjas tore vanapaar meid auto peale ja tõi koju ära.