Natuke suvalist jura

Käisin täna jooksmas. Muidu oli kõik nagu ikka, aga psühhiaatriakliinikust möödudes pistsid sealsed kohalikud elanikud mu peale karjuma. Algul ei saanudki aru, et kas mina tegin midagi halba või mis häda oli, siis aga taipasin, et neil oli pall üle aia lennanud ja nad soovisid, et ma selle neile tagasi lennutaksin. Hea ja abivalmis nagu ma olen, otsustasin nende soovi täita. Üks hüüdis, et löö jalaga. Esmapilgul tundus korvpall olevat ja ma tahtsin vastu ütelda:"Hull oled või?" Õnneks taipasin, et antud olukorras poleks see vist kõige sobilikum lause olnud.

Võtsin palli kätte, et see üle aia visata. Palli käes hoides taipasin, et see pole üldse mitte tavaline pall. Tegemist oli osavasti korvpalli palliks maskeeritud jalgpalliga. Tulin kohalike soovidele vastu ning virutasin sellele jalaga. Muidugi ei õnnestunud mul seda üle aia toimetada, tabasin kliiniku seina kahe akna vahele. Selle eest sain noomida, sest nii võib aken katki minna. Ühiselt otsustasim, et peaksin siiski viskama mitte lööma. Viskasingi, aga kahjuks põrkas see paar korda aia peal ja siis kukkus ikka väljapoole tagasi. Kolmanda korraga õnnestus pall siiski üle aia toimetada.

Hakkasin edasi sörkima, üks kohalik teadustas, et sporti peab tegema. Nõustusin sellega. Teine aga lisas:"Sa peaksid rohkem sporti tegema, siis saad palli viskamisega paremini hakkama." Mul ei jäänud muud üle kui ka selle väitega nõustuda.

Eile, päev enne seda, kui ülalmainitud palliloopimine aset leidis, juhtus üks teine lõbus lugu. Tulin õhtul koju ja avastasin, et maja ees on tee sisse kraav kaevatud. Olin õnnelik, et ma polnud rattaga ega varem koju ei tulnud, sest pimedas oleksin võinud vabalt sinna sisse kukkuda.

Hommikul lehvitas Vuss mulle oma värsket kipskätt.