Emajärvel: osa1 Meeskonna komplekteerimine

Eelmise nädala lõpus tuli kange soov sooritada väike puhkuseretk looduserüppe. Ma polnud ainuke, kes linnakorterist minema ihales, ka mu truu, olenevalt olekust tihti ka neljajalgne kaaslane Vuss, soovis ürgses looduses veidi ringi nuuskida. Asjaolud olid sellised, et ma olin eelnevalt ajalehte lugenud ning teadsin, et Emajõgi ja selle lähem ümbrus on hetkel rekordiliselt vett täis. Siis on ju igati loogiline otsus, et kõrget vett tuleb oma silmaga kaema minna. Nii me ka otsustasime teha!

Marsruudi valimisel probleeme ei tekkinud. Kui õigeks üliõpilaseks saab ainult siis, kui kolm tingimust on täidetud: esiteks peab olema roninud üle Ülikooli raamatukogu, teiseks peab olema kaarsillalt alla kukkunud ja kolmandaks peab olema eksami ajal seksinud. Ma küll proovisin, aga siiani pole ühegagi neist hakkama saanud.. Mõtlesin siis, et hakkan parem õigeks tartlaseks, selleks tuleb ainult üks tegu sooritada, milleks on Võrtsjärvest Tartusse aerutamine.

Mul oli paat juba varasemast ajast olemas ja Vuss ostis õhtu enne väljalendu endale sarnase.
Minu oma:

Tehnilised andmed:
nimi:  Explorer 200, hiljem tuntud ristinime Tamara all
Made in CHINA
võib kasutada ainult lastele sobivas sügavuses vees pideva järelvalve all
ei tohi kasutada avatud veekogudel
hind: 199 EEK, Maximast

Vussi oma:

Tehnilised andmed:
hind: 349 EEK, Koduekstrast
nimi: Bestway (nimi on sama õhku täis kui peremees), hilisem ristinimi Nataša
välimus: kole
omanik: saamatu
aerud ja pump oluliselt kehvemad minu paadiga võrreldes

Neljapäeval tegime kõik ettevalmistused ära: ostsime sööki, matkavarustust ja päästevestid, pakkisime kõik asjad hoolikalt ja veekindlalt, käisime proffide parvetajate juures koolitusel, panime paika marsruudi koos ööbimiskohtadega.

Keegi jäi eelmist lõiku uskuma ka? Siis oled lihtsalt loll või võõras!

Tegelikult oli hoopiski sedaviisi, et ostsime suuremas koguses kaheseid Bock-tüüp Bocke, paar Gabrieli , veidi näksimist, varastasime koristajatädidelt mõned kilekotid ja printisime paar kaarti, mille vajalikkuses Vuss sügavalt kahtles. Jõe peal pidi ta muidugi järjekordselt tunnistama, et ta eksis ja minul oli õigeus.

Kui päris aus olla, siis 3/4 eelmises lõigus kirjeldatudtoimingutest sooritasime minemise hommikul, aga ma ei saa ju kõigest täiesti ausalt kirjutada, sest siis ei tunduks mu jutt enam usutav. Selleks et natuke tõepärasust säilitada, siis ma üritan valetada veidi.

Õhtul võtsime ette teekonna Tartu meremeeste lemmikkogunemispunkti. Ühtegi madrust kahjuks värvata ei õnnestunud, küll aga õnnestus endale suuremas koguses kanget merevett sisse kallata, nii et vara hommikul startimisest ei tulnud kedagi välja.

Pärastlõunaks olime jõudnud niikaugele, et vaatamata sellele, et pea käis ringi ja enesetunne polnud kiita, olid asjad pakitud ja olime igati valmis tee äärde suunduma. Ainukeseks probleemiks oli asjade liigsus. Me nimelt ei tahtnud väärtuslike seljakottide kadumisega riskida ning pakkisime kõik asjad kilekottidesse. Kuigi midagi nagu kaasa ei võtnudki, siis oli neid ometi rohkem kui kaks meest kanda saavad. Ei jäänudki muud üle kui viisin meid autoga tee äärde hääletama.

Tee ääres avastasime, et paar olulist asja, nagu tugevdatud vinüülist õhukott (paat) ja sidevahendid (mobiiltelefon), olid maha ununenud. Samuti selgus, et kaasa võetud teibist on järel ainult tühi rull. Mõne osava liigutusega ajasin asjalood sirgeks ning panin meid auto peale, mis meid lahkesti Võrtsu liivasele põhjakaldale toimetas.