Emajärvel: osa2 Ekslemine

Kaardil on kahel esimesel päeval läbitud teekonnad.
Rohelisega - esimese päeva teekond
Punasega - teise päeva teekond
Sinisega - Emajärve piirjooned
Punktid 1-10 on lähemalt all asuvas tekstis lahti seletatud
Mõõtkava - Umbes selline, et punkti 9 ja 10 vahemaa mööda jõge on 1,6-1,7 km.

Punkt 1
Laadisime kola autost välja, vaatasime ringi ning avastasime, et vett on kuradima palju. Veel enne paatide pumpamist käisime sital ja avasime esimese Bocki. Siis pumpasime paate, sõime kerge eine, pumpasime veel, jõime Bocki ja lõpuks pumpasime paadid õhku täis. Enne paatide vette laskmist kontrollisime varustust, olime päris üllatunud, kui palju kasulikke asju olime kaasa suutnud tassida. Kõige tarvlikum riistapuu oli muidugi batareijõuallikal töötav raadio, mille patareid juba Tartus tühjaks said. Suurimat puudust tundsime mittealkohoolsest joogipoolisest, mis ka juba Tartus tee ääres otsa sai, kuna meid vaevas kerge pohmellipoiss.


Punkt 2
Kell lõi kuuendat pärastlõunast tundi, idee järgi pidime juba vähemalt viis tundi sõudnud olema. Tähistasime retke algust mõne kangema napsuga ning lasime paadid pidulikult vette. Mul õnnestus korraks tasakaal kaotada ja palju ei puudunud, et oleksin pea ees jõkke sukeldunud, aga kogenud liigutusega likvideerisin ohu ja haarasin sillapostist kinni. Kuna meie laevukeste kandevõime oli piiratud ja ruumi oli veelgi vähem, siis selle tarvis sidusime Bockid paadipärasse nööride otsa.
Oligi kõik valmis, asusime pühalikult teele. Vussi esimesed paarsada meetrit kulgesid mitte pikki- vaid ristijõge. Aga elu õpetab õigesti aerutama ja peatselt hakkas ka Vussi Nataša minu Tamara kiiluvees pikki jõge allavoolu lendlema.

Mõnikümmend meetrid autosillast edasi istusid saunatrepil parmulaadsed tegeleased, kes hakkasid meid mõnitama, et me Bocki joome, aga kui kuulsid, et me kavatseme nendel kilekottidel Tartusse sõita, siis ainult mömisesid heakskiitvalt.

Punkt 3
Esimene tõsisem eksimiskoht. Vuss oli juba silla alt välja tulles valele poole kihutama tahtnud hakata, aga siis ma õnneks vaatasin kaardilt kuhu poole minna. Kuna meie kaart oli samas mõõtkavas mis siinne ja jõe peal pole just eriti palju orientiire ja suurvesi varjab need vähesedki olemasolevad, siis ei saanud me enam aru, kuhu edasi peab minema. Elu õpetas meile sellise veematkatarkuse: "Kui jõgi kuhugi edasi ei voola, siis ta voolab nurga taha."

Punkt 4
Kuiv maa! Maabusime, sõime ja sittusime.
Leidsime, et matkal peavad reeglid ka olema, võtsime vastu kaks reeglit, mille vastu eksimine oli keelatud.
1.Olulisi asju antkse käest kätte paadi kohal, mitte kahe paadi vahel.
2.Seda kahjuks ei mäleta.
Kolmas reegel kinnitati hiljem, aga täiuslikkuse mõttes mainin selle siin ära.
3. Ära mõlise, et voolu ei ole, enne kui pole ülesvoolu sõudnud.

Samas peab mainima, et mässumeelsed nagu me olime, siis aeg-ajalt (eriti siis kui joobeaste suurenes) leidsime, et reeglid on rikkumiseks.

Punkt 5
Möödusime esimest korda lodjast. Pigem oleks õelda, et lodi möödus meist, kuigi tegelikult sõitsime me erinevates suundades. Lodi oli tuttavaid täis. Vuss kurtis, et ükskõik kuhu me ka ei läheks, siis ikka on seal samad lõustad, keda tavaliselt Zavoodis kohtab. Nii kui ta oli selle filosoofilise kokakunsti pärliga maha saanud, muutus tal tuju nii heaks, et hakkas täie hooga edasi sügama. Kahjuks küttis ta oma katla lõhki. Seda siis ülekantud tähenduses, sest meie laevukesed ei liikunud mitte sõe vaid kondiauru jõul. Tegelikult oli see mis katki läks aer. Siis ei jäänud midagi üle, kulgesime vooluga ja rüüpasime vaikselt Bokci. Mitte et me sõudmise vahe peal ka rüübanud, aga tol hetkel rüüpasime veel intensiivsemalt.

Punkt 6
Üks minu osavasti sõlmitud meremeheumbsõlm oli lahti harunenud ning üks Bock hulpis vaikselt Peipsi poole. Vuss ei saanud lasta sel juhtuda ja manööverdas ühe aeruga osavasti pudeli juurde ning päästis merehädalise. Küll sattus ta seda tehes veidi hoogu ning murdis teise aeru. Paarisaja meetrisel lõigul oli ta suutnud kahest tervest aerust neli mittetöötavat teha.

Punkt 7
Lähenes mootorpaat. Kartsime selle päralaineid. Siin ja edaspidi, kui mõne motoriseeritud sõiduriistaga kohtusime, põkkusime külgepidi kokku ning õõtsusime paadid koos. Paadis olnud seltskond muidugi naeris meie ambitsioonide üle.


Punkt 8
Kuiv maa! Maabusime, sõime ja sittusime ning avastasime, et sitapaber oli otsa saamas. Samas võtsime paar parajat kopra näritud palki ning parandasime Vussi aerud ära.

Avastasime, et oleme muutunud väikestviisi paadipededeks. Mõlemad meist kiitsid oma paadi häid omadusi.

Punkt 9
Viimane kuiv maa,
kerge sitalkäik
ja kohe edasisõit.

Punkt 10
Meeleolu hakkas veidikese langema.
Põhjuseid oli mitu. Esiteks see, et kätte oli jõudnud täielik pimedus. Varasemad arvamused, et kui palju pimedamaks ikka saab minna, leidsid nüüd kurva vastuse - kottpimedaks. Kaarti ei olnud juba tükk aega näinud, puudus igasunu arusaam, et kui kaugel me võiksime asuda. Imelik oli see, et iga paarisaja meetri tagant tundus, et justseal on Pede. Siinkohal ei otsinud me sellist pede, kes suurima hea meelega teisele mehele persenussi teeb, vaid hoopis Emajõe lisajõge, mis pidi kusagil siin suubuma.

Teiseks painas kohutav kusehäda, tunne oli selline, nagu põies oleks samapalju uriini kui jões vett. Selletarvis oli meil olemas kaval insenertehniline lahendus, millele me panime nimeks pissuaar. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kas see sai kaldal valmis tehtud või meisterdas Vuss selle paadis valmis. Igatahes siin on õpetus, kuidas seda teha:
Tarvis läheb:
üks 2l Bock pudel (sobib ka mõni muu)
nuga (võib ka muud terariista kasutada, näiteks hekikääre või mootorsaage)
Meisterdamine:
joo pudel tühjaks
lõika kael maha (mitte liiga kõrgelt, sest siis on raske riista sinna sisse toppida, samuti mitte liiga madalalt, sest siis muutub anuma ruumala liiga väikeseks)
NB! Naistele vist ei sobi!
Pissuaar oli küll tore asi, aga sinna kusemine polnudki nii lihtne, kui see tundub olevat. Kõige pealt sellepärast, et paadis istudes on asend urineerimiseks mittesobiv. Tegin väikese joonise:

Proovi niimoodi kusta! Arvestama pead veel sellega, et on täiesti pime, väga palju liigutada ei saa, sest siis võib paat ümber minna, sõrmed on külmast veidi kanged. Kui hakkama saad, siis võid järgmisele matkale kaasa tulla.

Kusemisega saime küll hakkama, kuid meeleolu ei kippunud tõusma. Valitses ikkagi kottpimedus. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis avastasime oma suureks hirmuks jõe pealt üpris mitu jäätükki. Ja me teadsime, et meie paadid on veidi kergemini purunevad kui Titanic ja filmi olime ka näinud, siis ei suutnud me ka kõige lõbusamat tuju säilitada.

Kõige suurem häda oli aga hoopis see, et me olime eksinud ja ei saanud enam aru, kus jõgi on. Kujuta nüüd ennast kottpimedasse keset suurt vetevälja, kus on hulk ohtlike võsatukki ja veel ohtlikumaid jäätükke. Pealegi on pime ja sa ei tea, kuhu edasi minna.

Nii ei jäänudki muud üle, kui tegin ettepaneku viimase kuiva maa poole tagasi sõuda. Ettepanek kiideti ühehäälselt heaks. Ainuke probleem oli, et Vussi üks aer oli jälle ära lagunenud. Selle probleemi lahendasime nii, et sidusime paadid üksteise taha ja sõudsime kordamööda. Enne ei olnud voolu üldse, aga vastuvoolu sõudmine nõudis üleloomulikku pingutust. Pingutus oli nii suur, et Bocki ei puutunudki.

Kuigi olin terve päeva Vussile selgitanud, et mu aerud on ribistruktuuriga ja välimise liidesega, milletõttu nad on purunematud, siis ühe tõmbasin ikkagi katki.

Punkt 9
Kunagi varem ega hiljem pole mul kuiva maatüki leidmise üle nii hea meel olnud!
Kui lõke ja telk püsti olid aetud hakkas ka meeleolu taas tõusma.

Jätkub...