Emajärvel: osa3 uppumine

Ma ei tahtnud enne viimast osa seiklusest kirja panna, kui Vuss oma matka ajal märjaks tehtud riided kotist välja võtab ja kuivama paneb. Täna tegi ta selle lõpuks ära, nüüd saan rahuliku südamega kirjutada Emajärvelt pääsemise loost.

Aga enne pääsemist oli veel vaja mitu Bocki ära juua. Ehk mäletate veel, et ma eelmise kirjatüki lõpus kirjeldasin seda, kui perse kõik oli läinud, aga hommik on õhtust targem. Hommikul ärkasin selle peale, et kohv toodi voodisse või tegelikult telki...tegelikult siiski telgi ette, pea pidin ise telgist välja pistma. Linnud sädistasid erinevaid kauneid viisijupikesi, päike säras rõõmsasti meie santlaagri kohal. Kõik oli ilus ja kena ja enam ei olnud mõtteski tagasi sõita.

Samas üks väike tõrvatilk ikkagi oli meepotis. Nimelt paljude vajalike asjade seas oli meil kaasas üllatusmuna, arvasime, et oli sobiv aeg see avada, aga suureks kurvastuseks oli Vuss selle aerutamise käigus pudruks sõtkunud. Sokolaadi meil ei õnnestunudki päästa, aga muna sees peitis ennast kaunis printsess, kes tõsi küll väga kaunis siiski ei olnud. Aga see printsess on mul siiani järgi, kui ta vahepeal ära ei ole kadunud.

Aerud remonditud, asusime vapralt teele. Huvitav oli see, et kuigi sõitsime sama teed pidi, mis eelmiselgi päeval läbitud oli, ei suubunud seekord ühtegi Pede ja mitmes kohas olid heinapallid, mida eelmisel päeval küll ei olnud. Olles vedi sõudnud, jõudsime kohta kust eelmisel päeval otsa ringi olime keeranud. Suur oli meie üllatus, kui päevavalguses oli koht veidi teistsugune. Esiteks jõgi voolas hoopis teises suunas kui pimedas ja mis veel suurem üllatus oli, et sealsamas paarikümne meetri kaugusel oli vana talukoht, majavaremedki veel püsti. Oleks vaid seda pimedas näinud, oleks kogu õhtune nuss ja vaev ära jäänud. Aga mis teha, mõnikord lihtsalt üldse ei vea.

Selle suure ebaõnne tähistamiseks avasime Gabrieli pudeli ja tegime mõned kangemad lonksud. Veel enne edasi sõudmist sai ka Bockid avatud ja neid maitstud natuke ja siis veel natuke. Tõdesime, et külm Bock on ikka hea õlu ja seda ilma naljata. Pealegi on ta odav ja ka kange, nii et külm Bock on nagu vaese mehe Saku Originaal, ainult et maitseb paremini.

Ei tea küll miks, aga peale väikeseid lonksutamisi muutus kõik veel kümme korda ilusamaks, kui ta enne oli olnud. Päikesejänkud keksisid kelmikalt suurel veteväljal ja Vuss ütles: "No türa, küll on ikka ilus!"

Veidi edasi sõudnud tuli Pede. Ei tulnud lihtsalt, tuli suure hooga. Sõudsime vooluvette, sidusime paadid kokku, tõmbasime aerud paati, rüüpasime kesvamärjukest ja lasime vooluveel end kanda. Ilusa idülli katkestas kange sitahäda, aga sellest saime väikese peatusega lathi ja idüll kestis edasi. Vahepeal eksisime küll korraks ära, aga see ei rikkunud meeleolu.

Mingil hetkel kuulsime pilliroo keskelt hirmsat rabistamist, järgmisel hetkel sööstis sealt hirmsa hooga välja roheline kanuulaadne toode, mille päras istus Laura, kes teatas, et varsti saab Palupõhjas sauna. Tegelikult oli meil küll plaan edasi sõita, sest päev oli alles poisike, aga kuna keel ja meel olid juba parajalt pehmed ning lõbus seltskond tundus äärmiselt ahvatlev olevat, siis eelistasimegi pesemist sõudmisele. Eks andsime siis Lauralegi veidi Bocki ning fotoaparaadi, et ta meid pildistaks. Bocki jõi ära ja siis kaotas fotoka ka ära.

Kaldal ootas meid tõesti meeldiv seltskond, aga see ei kestnud kaua, osad viidi Lodjaga minema, teised kadusid lihtsalt kuhugi mujale. Lõpuks olime ikka kolmekesi ja tühjendasime suuremas koguses alkoholi sisaldavaid jooke. Võiks vist väita et isegi liiga palju, sest lõpuks meid sauna ei lastud, majja magama ka ei lasutd. Ja ühest kohast aeti meid lihtsalt ära, kuna seal pidavat lastelaager olema ning me polevat just kõige paremad eeskujud neile.

Sel õhtul saime ühele huvitavale tõsiasjale jälile, et ükskõik kuhu me ka ei läheks, ikka satume me opositsiooni. Huvitav miks see nii on?

Aga ega me ei lasknud väikestel äpardustel end morjendada, hommikul kütsime uue hooga edasi. Algul oli küll olemine veidi halb ja kaardi lugemine läks läbi raskuste, paar korda juhtus nii, et avastasime end heinamaalt, aga üldiselt läks kõik hästi. Pärast seda kui esimesed tropid jooki sisse sai kummutatud läks asi aina paremaks ja meeldivamaks. Kõige ilusama koha peal tuli muidugi jälle sitahäda peale. Huvitav kas see on mingi enesehävituslik mehhanism, et kui sittumine on raskendatud, siis tuleb häda 6-7 korda päeva jooksul piinama? Õnneks leidsime ühe väikese, paatidest veidi suurema kuiva mätta, mis asus küll umbes kümnekonna meetri kaugusel ühest elumajast. Aga häda ei anna ju häbeneda!?

Ühel mõnusal lebohetkel, kui olin parajasti ballooni suule asetamas, kostis läöhedusesest susisev-vilisev hääl. Esimese hetkega ei saanud arugi, mis toimub, vaatasime üksteisele otsa, et mis juhtus. Siis taipasin, et olin mugavamat asendit otsides ventiili lahti tõmmanud. Mõne aja pärast õnnestus ventiili asukoht lokaliseerida ning õhuleke likvideerida. Kahjuks oli jõudnud suur hulk õhku plehku pista ning bontoon oli veidi tõss.

Enne pidime mitu head kilomeetrit aerutama, kui leidsime tükikese kuiva maad. Kuiv maa on selle kohta muidugi palju üteldud, ühes otsas oli koprapesa, mille kõrval umbes 2x3 meetri suurune mudane maalapike. Maabusime seal, et mu paat täis pumbata. Olgu etteruttavalt öeldud, et see ei õnnestunud, sest ma oskasin vastu kopra näritud toikast oma paadi ära lõhkuda. Nii saigi see armetu saareke meie ajutiseks elupaigaks. Vussil oli muidugi vaja saare kõige ilusam nurgake täis sittuda, nii et me saime ainult poolt saart kasutada. Õnneks sellest jätkus, lükkasime sinna telgi püsti ja hakkasime turakat mängima.

Kolmandal päeval olime läbinud kaks korda pikema tee kui kahel esimesel päeval kokku. Oleks esimestel päevadel ka samaedukalt aerutanud, siis oleksime selle ajaga juba Tartusse jõudnud. Aga näe ei jõudnud!

Hommikul sai selgeks, et mu paat ei ole kohapeal remonditav ning kuna toit oli juba eelmisel päeval otsa saanud ja tühi kõht hakkas vaikselt piinama, siis otsustasime maksumaksja kulul end Tartusse lasta transportida. Mõeldud, tehtud, tunni pärast istusime juba päästjate paadis ning sõitsime allavoolu. Igaks juhuks valetasime päästjatele, et meil olid päästevestid olemas, aga õnnetul kombel pääsesid need meie käest põgenema. Poolikud Bockid panime vett täis ning saatsime ujuma, järgi jäänud õllevinkud peitsime hoolikalt kotipõhja ära.

Nii kui olime Tartusse jõudnud, kohtasime Detsibelli, kes meid lahkesti kuhugi jooma kutsus. Mina eeskujuliku sportlasena ütlesin ära, aga Vuss vana valvejoodik oli kohe minemas.