Avamatk vol. 2

Kui mina magamiskotist välja ronisin, oli enamik normaalsed inimesi juba ammu koju ära läinud. Ausalt öeldes mind see väga ei seganud. Mind segas hoopis üks tunne, see oli tühja kõhu tunne. Mul nimelt on selline probleem, et ma ei saa teisel päeval edasi juua, enne kui midagi tahket pole manustanud. probleem oli aga selles, et miskit söödavat ei paistnud läheduses leiduvat. Juba vanarahvas teadis rääkida, et sõpra tuntakse hädas. Nii ongi, minu murest kuulnud, tuli Vuss ühelt poolt poolekilone sibul käes ja suu naeratusest lõhki minemas ja ütles, et söö seda. Mis seal ikka, haarasin juurvilja pihku ja hakkasin seda närima ning lohistasin ennast lõkke juurde.

See vist oli kokkusattumus, et kui mina lõkke äärde saabusin, siis lahkusid viimased vähegi normaalsed matkasellid nagu rotid uppuvalt laevalt. Istusin veidi aega üksi tulesoojas ja nautisin kvalideetseltskonda, aga siis otsustasin peotelki suunduda. Morn rahvas istus ümber laual seisva Agnese. Agnes on selline jook, mida ma kunagi vastiku maitse ja põhimõtte pärast ei joo. Aga kuna põhimõtte on veel halvem jook, siis seekord võtsin pudeli kätte ja lasin joogil hea maitsta. Siis tegin veel paar head nalja ka ja mornist seltskonnast polnud enam haisugi. Nalja tehti nii palju ja nii hästi, et see teeks isegi Arnold Rüütlile silmad ette.

 Keset suurt naljahoogu astus telki Tauno, Kaarel pakkus talle Agnest, aga kuna Tauno ei joo tilkagi alkoholi, siis põrkas ta koheselt telgist välja. Avaldasin oma arvamust, et Tauno on tegelikult tore poiss. Teised olid selle väitega kõik nõus. Ilma irooniata!

Peotelgis oli igati mugav ja mõnus olemine, aga kahjuks loodusseaduste vastu ei saa. Üks loodusseadus on, et kõik hea saab ükskord otsa. Juhtus meilgi nii, et kõik kääritatud joogid lõppesid. Vinnasime kotid selga ja startisime ligi 5 kilomeetrisele rännakule Ahja poe juurde. Sel retkel sain aru, kes ütlevad, et tark ei torma. Need on need väetimad, kes grupist maha pudenevad ja siis üksi või paarikaupa hääletades mõne auto peatuma suudavad meelitada. Mina muidugi nii mannetu ei olnud, et oleksin juhtgrupist maha jäänud ja jõudsin ausalt jala koos kolme kaaslasega poe juurde.

Käisime poes, ostsime leiba, kalakonservi mõned liitrised duubelbokid ja taurused ning hõivasime kohalike parmude meelispaiga poeesisel trepil. Mingi hetk tulid kuskiltpoolt ka külajoodikud ise kohale, need kelle koha me ära olime võtnud. Peale lühikest jutuajamist põlgasid isegi nemad meie seltskonna ja läksid ühe härra juurde pidu pidama. Neid oli kokku kolm, kaks meest ja veel üks mees, kelle nad ise väitsid kena neiu olevat.

Meie läheduses möllasid paar noort poissi ja meil oli jube hea meel, et noorsoole nii head eeskujud suudame olla. Lõpeta ikka ilusasti kool ära ja mine ülikooli, siis saad 15 aasta pärast kohaliku poe ees plastpudelist õlut luristada nagu su algklassides koolist langenud klassikaaslased.

Elu on ikka ilus küll, mis?

Üks pilt selle aasta avamatkalt ka! Tauno tehtud.
Käimas on traditsiooniline igaaastane käbiviske võistlus, mida ma kunagi ei võida, kuigi pingutan.