"Meeldiv" jalutuskäik presidendiga

 Järgnev on kuulsa õpetlase ja muidu sümpaatse härrasmehe Relviku Tõnise sisukas reisikiri meeleolukast retkest Põlvamail.

Möödunud nädalavahetusel toimus marsruudil Taevaskoda-Kiidjärve-Akste 52. Ringi Avamatk. Minagi olin üks neid väheseid, kes ennast sinna kohale viitsis vedada, isegi Jauramit, kes käib igal Ringi üritusel, ei olnud. Täpseid andmeid ei tea, aga silma järgi hinnates oli inimesi 34 +/-19.

Kuna see matk pole eriti lühike, siis on selline traditsioon, et see hakkab väga varakult pihta, seekord oli algus täpselt kell 12. Aga selleks, et kell 12 Taevaskojas olla, tuleb 10:24 rongi peal olla ja selleks omakorda peab väga vara tõusma. Läbi häda õnnestus ennast vara üles ajada. Aga takistused ei hüüa tulles, koti pakkimisele kulus oodatust rohkem aega, kuigi ma pakkisin sinna ainult magamiskoti, sooja kampsuni, vahetussokid ja ohtralt alkoholi. Asjad koos pistsime punuma, aga tee peal adusime, et nii ei jõua me kuhugi, aga kus häda kõige suurem, seal peldik kõige lähemal. Võtsime purksi putka eest takso, mis meid vaksali ukse ette sõidutas. See oli esimene kord taksoga matkale minna, pole midagi öelda, päris meeldiv oli.

Rongis oli see sama vastik seltskond, kellega ma igalpool kokku satun. Tegelikult oli 1-2 meeldivat inimest ka! Kuna rongiga on igav sõita, seltskond oli masendav ja kott jube raske, siis juhtus nii, et hakkasime tipsutama. Pealegi on see ju ikkagi Avamatk, siis juba viisakusest ajaloo vastu ei saanud me avamata jätta. Kui jutt juba viisakusele läks, siis olgu mainitud, et me ei joonud ennast niisama metslase kombel täis, vaid tegime seda härrasrahva kombe kohaselt, mängides mängu nimega, kes kaine peaga metsa jõuab on jobu. Ma ei hakka neid reegleid siin täpselt kirjeldama, aga olgu öeldud, et kuna mängisime viinaga, siis leppisime viiki.

Rongisõit kulges üllatavalt kiirelt. Aga eksivad need, kes arvavad, et rongilt maha tulles sai matkama hakata. Enne tuli veel 2-3 kilomeetrit matka starti kõmpida. Kõlab uskumatult, et matkale eelneb matk, aga nii see on. Eelmatk õnnelikult ja kadudeta läbitud jõudsime Suure Taevaskoja vastas asuvale muruplatsile, seal istusime ringi, tõsi küll, üks ringi ots oli varjus ja seal oli märg ning seetõttu osad inimesed eelistasid istumisele seismist. Ringi keskel oli junn. Kes ei tea, siis Junn on president. Muide, see ringis istumine ja seal toimuv riitus on traditsioon, mille käigus kõik inimesed järgemööda kiidavad ennast 1-2 lausega. Me Vussiga vist kasutasime natuke rohkem lauseid kui lubatud, sest mingi hetk palus Kuldar, et me teistel ka natuke rääkida laseksime.

Kõned peetud, bokitud* peet otsas, hakkas rahvas Kiidjärve poole valguma. Varasematel aastatel on kiire algus mulle kätte maksnud ja ma otsustasin senist taktikat, millega sai esimeste seas alustatud ja viimaste seas kohale jõutud, vahetada. Uus plaan oli selline, et viimaste seas asun teele ja viimaste seas jõuan kohale ka. Olgu etteruttavalt öeldud, et vabalt õnnestus.

vaevalt olime kilomeetri matkanud, kui jõudsime Saesaare veehoidla juurde, kus mingi seltskond paljaid inimesi vees sulistas. Ega's midagi, hüppasin ka sisse. Kuivasime, jõime, kõmpisime veel kilomeetrikese edasi, seal passis suurem grupp(2-4) inimesi, kes kõik oma näpuotstega vette näitasid ja midagi arusaamtut pobisesid. Kuna ma olen maalt, siis toetudes oma elukogemusele väitsin enesekindlalt kinnisilmi, et need on kalad. Et seda teistelegi tõestada hüppasin plärtsti vette. Kahjuks ühtegi kala ei õnnestunud kätte saada, aga see eest rebisin üles ronides oma käe küünarnukist randmeni veriseks.

Kuivasin, jõime ja kõmpisime kilomeetri veel edasi, sinna kus asub Ahja jõe kõrgeim kallas peale Taevaskodasi. Iga aasta olen mõtelnud sealt alla ronida, aga kunagi varem pole veel ennast nii lolliks joonud. See aasta oli eriline, tegin oma unistuseteoks. Kutsusin lahkelt rahvast kaasa, aga keegi peale Vussi ei söandanud. Alla ronides vigastasin oma parema jala kanda, nii et see enda olemasolu siiamaani meelde tuletab. Aga alla ma sealt sain ja sealt edasi viis tee vette. kuna Vuss pani otse joones üle jõe, siis ei leidnud minagi ühtegi põhjust, miks ma ei peaks üle ujuma. Aga tagasi saamisega oli raskusi, sest Ahja jõe parvlaev "Lonni" lõikas meil tee ära. midagi polnud teha, haarasin pontoonist kõvasti kinni ja lohisesin laevaga paarkend meetrit kaasa. Korraks tekkis mõte ka pardale ronida, aga kuna pardal olid enamasti lapsed, siis ma arvasin, et selline vetevana võiks neid liigselt šokeerida ja ma ujusin kaldale tagasi. Sama osavusega, millega orav pähklei toomas käib, ronisin ma kaldast üles. Vussil läks mäkke tõusmine vaevalisemalt, ilmselt sellepärast et tal oli selleks hetkeks veel suurem joobeaste saavutatud. Jõudsin üleval ühe õlle ära juua enne kui Vuss Kaarli abiga üles sai. Siis nad läksid kõik millegipärast minema, mina jäin presidendiga kahekesi loodust nautima.

Ühel hetkel hakkasime minema, sest looduse ilu muutus igavaks või tegelikult hakkas alkohol otsa saama ja Kiidjärve poe sulgemisaeg lähenes nagu kiirrong. Saime järjekordse kilomeetriga hakkama, kui põkkusime suurema seltskonnaga, õigemini nii paljude inimestega, et seal oli lausa kaks seltskonda. Suurest heameelest arvasin, et nüüd on õige aeg üks õlu juua, aga see polnud tavaline õlu, selle nimi oli Maximator. Madli oli selle kunagi Amsterdamist toonud ja kunagi oli meil plaan see koos ära juua, aga kui realiseerimistähtaeg paar kuud üle oli lastud, siis ta arvas, et ma võiks selle pigem üksi ära juua. Aga ei joonud üksi, jagasin seda lahkelt teistega, aga peale Vussi ja Junni keegi eriti huvitatud sellest ei olnud. Siis oli paras aeg veel korra ujumas käia. Mõeldud, tehtud. Sisse hüpates õnnestus väike varvas pikkupidi pooleks tõmmata, aga ehk kasvab kokku. Kuivasime, jõime ja kõmpisime edasi, seekord rohkem kui kilomeetri. Aga kuna kell oli palju ja juba hakkas hämarduma, siis sellest teelõigust on mälestused suht ähmased. Võib-olla tegime veel peatusi ja käisime ujumas, aga mida ei mäleta, seda pole olnud.

Igatahes Kiidjärvele jõudsime siis, kui pood oli juba tunnikese suletud olnud. Vastupidiselt meie ootustele, sest Detsibell oli korduvalt helistanud ja lubanud, et pood on niikaua lahti kuni seltskond kohale jõuab. Tutkitki.
Edasi ootas meid pikk seiklus mööda kergkattega kohalikke teid, seltskond oli purjus ja jook otsakorral. Polnud just meeldiv vaade tulevikku, seepärast otsustasin kaineks grupijuhiks hakata ja meid sellest hädast päästa. Helistasin Tuulele, helistasin uuesti ja siis veel korra. Peale kümnendat korda ütles ta, et ei viitsi enam minuga rääkida ja saadab Pireti järgi. Läbi raskuste pressisime kõik end ühte autosse ja sõit algas, aga me sõitsime aeglaselt nagu Viinamäe tigu, sest otsisime tee ääres püsti olevaid susse, nende küljes pidi magama õpetaja Rüütel. Rüütlit ei leidnud, kuigi kurjad keeled räägivad, et  hiljem olla leitud.

Sihtpunktis käis võimas tehnopidu DJ Taavet Kuke vedamisel. Millegipärast keegi ei tantsinud, vaid istusid või seisid ümber erinevate tulekollete. Üritasin seda viga parandada, aga peale mõningast üritust ma adusin, et ei jõua kõikide neidudega tantsu lüüa, sest neid oli seal isegi minu jaoks liiga palju, siis et mitte solvata, neid keda ma tantsitada ei jõua, ma loobusin. Nii et erilist tantsulkat ei olnud, aga nalja jätkus hommikuni. Mingi hetk ronisin magamiskotti ja jäin keset lava valju muusika ja eemalt kostuva Vussi räuskamise saatel magama.

Hommikul äratas mind Triinu, kes väitis, et kuna ta ei tahtnud lõkke ääres inimesi suitsetamisega häirida, siis otsustas ta mind üles ajada. Kõlarid olid vahepeal ära varastatud, aga Vussi räuskamist oli eemalt ikka kuulda, uue helina oli häälitsuste kompotti lisandunud kitarr.

Teine päev oli ka paras seiklus, aga sellest kirjutan homme,. täna enam ei viitsi. Lõpetuseks ei jäägi üle muud kui lisada, et elu on ilus, raisk!

Kuna selleaastaseid fotosi pole veel kuskilt saada, siis panen ühe umbes 4-5 aastat vana foto avamatkalt.
Vasakult: Kätu, esimesel hetkel identifitseerimatu tütarlaps, Vuss, mina vasara ja juustega, siis kui ma veel noor olin, tagaplaani kaunistab Londo.
_______________________
Bokkima - erudeeritud slängis, mingit lahjat alkoholi(mõnikord ka mittealkohoolset jooki) kangema kraamiga tõhusamaks muutma, näiteks veini viina või Gabrieliga.