Kirjutan jooksmisest ka vahelduseks

Täna astusin, peale nädalast pausi jooksmisest veidi kõhklevalt, oma jooksusussidesse ja suundusin õue. Ei saanud veel esimest jooksusammu tehagi, kui silmasin autode vahel kährikut. Olen teda ühe korra varem ka jooksmise ajal linnas luusimas näinud, aga siis ma ei uskunud oma silmi. Nüüd põrnitsesin teda pikemalt,
 vaatamata sellele et oli suhteliselt pime. Suht närune nägi välja, ilmselt paksult parasiite täis ja metsaeluks liiga nõrk otsustas äärelinnas leiduvast prügist elama hakata. Minu vastu ta erilist huvi ei tundnud, jooksis suht lähedalt mööda.

Ise jooksin teisele poole. Hea oli joosta! Mulle on tegelikult jooksmine meeldima hakanud. See on natuke probleem ka, sest kipun üle oma võimete kiiresti jooksma, aga see ei ole trenni mõttes hea. Aga ma püüan hakkama saada.