Kuidas ma viimasel korral maal käisin?

Lühidalt jutustades ütleksin, et käisin üksi ja autoga, eelmisel nädalal samal ajal.

Pikemalt mainiksin seda, et tagasi tulles sattusin mõningatesse huvitavatesse seiklustesse. Auto, millega ma käisin, ei olnud minu oma, aga see-eest oli see punane. Aga viimasest nimetatud faktist veel olulisem oli see,  et bensiiniandur ei olnud just kõige paremas korras. Õnneks ma teadsin kui palju umbkaudu kütust paagis on. Rakkes tahtsin benssu juurde tankida. Seal on vähemalt kaks bensukat, esimesest sõitsin ülbelt mööda, et teises tankida, aga teises ei saanud kaardiga maksta. Mõtlesin, et mis seal ikka, sõidan edasi ja küll ma Jõgeval tangin. Aga Jõgeval oli teeääres asuv bensujaam millegipärast kinni. Sõitsin veel edasi, arvasin, et küll veab Tartusse välja. Aga ei vedanud, raisk. Samal ajal, kui mina nautisin läbi pimeduse maalilist vaadet Pikkjärvele, suri automootor vaikselt välja.

Aga, leidlik nagu ma olen, toimisin järgnevalt: tulin autost välja, panin ukse lukku, andsin lähenevale autole käega märku, et ta seisu jääks. Esimene ei jäänud, aga teine jäi. Mind kutsuti viisakalt sisse ja toimetati Lähte bensiinijaama. Astusin sisse ja küsisin, et kas neil kanistreid ka müüakse. Müüdigi, aga jube kallid olid, ostsin hoopis 5l destileeritud vett ja kastsin sellega väikest murulappi. Siis lasin kanku benssu täis ja läksin tee äärde. Mõtlesin, et hääletan auto juurde tagasi, aga see oli suht lootusetu üritus, sest väljas oli kottpime ja vihma või lörtsi sadas vahet pidamata. Külm hakkas. Et sooja saada, siis hakkasin jooksma, aeg-ajalt jäin seisu ja üritasin auto peale saada. Jooksin päris pikalt, Äksilt jooksin läbi, jõudsin juba Saadjärve äärde, kui vaatasin, et seljatagant läheneb ühe silmaga auto. Kui lähemale jõudsin, siis sain aru, et ei olegi auto, vaid hoopin on mingi mopeed või võrr. Nii rohkem nalja pärast hääletasin ja suureks üllatuseks õnnestuski masin kinni pidada. Nooremas keskeas vanem meesterahvas istus masina seljas ja ütles, et ronigu ma aga lahkesti peale, kahjuks ta katust ei saa pakkuda, aga viib ära kuhu vaja.

Päris tore oli selle raudse ratsu pakiraamil teeservas umbkaudu 40 km/h edasi kulgeda. Vihm jäi ka järgi ja külm läks meelest. Vana rääkis igasugu huvitavaid lugusi. Kas teate, miks on hea Tamme gümnaasiumi öövalvur olla? Ei tea jah? Aga sellepärast, et peale palga saab lastest üle jäänud toidu ära süüa! Või miks tasub endale kahekordne garaaž osta? Sest siis saab teisele korrusele endale eluruumid ehitada ja alla suure sauna!

Vana aitas mul veel benssu paaki sisse toppida ja tõmbas leelet. Mina arvasin, et lõpp hea kõik hea, sõidan Tartusse ära ja olen õnnelik. Aga see ei olnudki lõpp! Selle ajaga kui mina kütust toomas käisin olid ohutuled aku energiast tühjaks pumbanud ja autot ei olnud kuidagi võimalik käima saada.

Ega´s midagi, ronisin jälle teeäärde ja näitasin mööduvatele autodele, et tõmmake teeäärde ja tulge appi. Keegi ei tulnud, vihma hakkas sadama, mõtlesin juba et keeran autosse magama ja homme vaatan, mis edasi saab. Õnneks tulid mingid tüübid ja jäid minu lähedale seisu, nagu selgus siis nad olid varem minust mööda sõitnud ning omavahel arutades jõudnud järeldusele, et tulevad ikka appi.

Kahjuks neil krokodille ei olnud. Aga ma olin ka sellega nõus, et nad viivad mind Tartusse ära. Poolel teel ütles aga autojuht, et tegelikult on tal vist vastav aparatuur olemas, millega akule veidi surakat anda. Nii me sõitsimegi jälle Lähtele ja võtsime vajaliku kohvri ühe maja keldrist kaasa. Kõik töötas nagu õlitatult, üks kaks kolm ja auto läkski käima. Ongi kõik, siis sõitsin Tartusse ja läksin magama.

Lool on isegi kaks moraali. Esiteks,  maailmas on veel mõned head inimesed. Teiseks, pikk autosõit ei pruugi alati igav olla!