Aga sellest praegu ei räägi, hoopis paar sõna mõne ilusama asja kohta. Käisin täna võmlas. Võmla on võmmide pesa. Võmm on lahe sõna! Kasutan siinkohal juhust ja kutsun kõiki karvaseid ja sulelisi seda sõna mendi või pollari või muu sellise asemel kasutama. Igatahes naljakas oli asja juures see, et võmmidel ei olnud pastakat. Riik on vist suuremas rahahädas kui Läti, politseile ei suudeta pastakaid osta. Aga vaatamata sellele, et mult on nüüd kõik väärtuslikud asjad ära varastatud, siis ma olen ikka jõukam kui politsei. Kirjutasin avalduse ratta varguse kohta oma isikliku pastakaga, mille ma paar kuud varem tänavalt leidnud olin.
Samas kasutasin juhust ja sirvisin võmmide ajakirja ka. Selle pealkirja ei suuda kahjuks meenutada, aga ma lugesin sealt, et Rakvere linn kinkis kohalikule konstaablipunktile ruupori ja kui sul on gripp, siis tuleks kallistamist ja musitamist vältida. Selle peale tahaks õelda, kallid võmmid ärge tehke ega lugege oma ajakirju, minge parem mu ratast otsima!
Tahaks veidi kainest peost ka muljeid jagada. Kõigepealt hoiatus, ärge palun seda kodus järgi proovige, antud katse viis läbi profesionaalne katsetaja, omalkäel katsetamine võib lõppeda teie vaimse tervise kollapsiga.
Ega ta tegelikult nii hull ei olnudki, aga kui võimalik, siis edaspidi ma eelistaksin peol ikka pigem purjus olla, nii on kõik veel huvitavam kui muidu. Ja pealegi pohmakast ei pääse isegi siis kui ei joo. Vähemalt mul oli järgmisel päeval hommikust õhtuni suus kõrbe tunne, mida vedelikuga niisutamine eriti ei leevendanud.
Peo kõige kõvem pauk käis juba enne kohale jõudmist ära. See oli mu ratta(R.I.P!) tagumine kumm, mis lõhkes nagu dünamiit, paisate kummijuppe jõkke ja liiva Vussile silma. Ise pääsesin õnnetusest vigastusteta, ratas jäi ka terveks, mille üle mul oli tol hetkel hea meel. Oleks ma teadnud, mis hiljem juhtub, siis ma oleks ratta sinna samma vedelema jätnud. Arvatavasti oli see pauk märk sellest, et kainena ei tohi peole minna. Aga ma olin ikka piisavalt loll ja läksin.
Ega ma ei saa väita, et igav oleks olnud, siis ma ei oleks ju 5-6 alles koju jõudnud. Aga ikka ühel hetkel vaatasin, kuidas purjus inimesed ennast üleval pidasid. Nuki vehkis täiesti hüsteeriliselt alguses käte ja hiljem kogu kehaga kord maas kord toolil ja vahepeal ronis isegi lauale, ise arvas, et on dirigent ja üritas mingit koorilaulu vehkimise juurde joriseda. Vuss tegi biitpoksi ja laulis kõvasti hoopis teist laulu või teisi laule (täpselt ei saanud aru). Hülge-Martin esitas umbes selliseid häälitsusi: "Buuu-baaa-kõlla, sum-sam-trampalla, hai-kaa-prõmm-prõmm" jne. Ega seda kassikontserti väga meeldiv vaadata ei olnud, aga esitajad olid sama õnnelikud nagu väikese poisid, kes on konna sipelgapessa pannud. Mis seal salata, ma olin kade, et ma tol hetkel ei suutnud ennast nii palju nautida, kui nemad seda tegid. Siis ma mõtlesingi välja, miks inimesed joovad.
Tark inimene peab ennast lolliks jooma, sest siis rõõmustab mõttetute pisiasjade üle. Kaine peaga ta seda ei suuda, seast peas käib üks pidev anaal-lüüs maailma probleemide kallal. Loll joob sellepärast, et siis ta saab olla tema ise ja oma lolluses alkoholi süüdistada. Aga kumb sina oled?
Sellise sügavmõttelise sügava mõtteteraga olekski paslik tänane loba siin lõpetada.
Posts
Mandli op oli päris äge. Kui üks mandel oli välja kistud siis kaunis õde küsis, kas tunned ennast halvasti?
ReplyDeleteEi tunne, aga jalad higistavad kangesti,
ja siis võttis kaunis õde ise mul sokid jalast. Teist mandlit ei saanud tohter kuidagi kätte ja siis pritsis verd kitli ja kaitseprillide peale. lõpuks nad said selle kätte ja hakkasid ära viskama. Protesteerisin nii valjult kui suust voolav veri lubas ja nõudsin oma mandleid ja skalpelli. Prepareerisin sealsamas esmaklassilised õhikud. mandel nägi seest välja nagu mädanemaläinud juust.
Eelmisel aastatuhandel, täpsemalt tuhande üheksasaja üheksakümne esimesel aastal, küllaltki niru suve ja vihmase sügisega aastal, kui end. Rapla rajooni piirkondlikus haiglas teisel korrusel kitsukeses operatsioonisaalis lamas üks esmapilgul kõhetu olemise, kuid lähemal silmitsemisel päris sitkete jäsemetega poiss. Saal oli väike - üks mattklaasist aknaga uks, mis viis umbes kemmergusuurusesse toakesse opilaua ja suure klasterlambiga, nurgas seisis narkoosiaparaat ja mõni mehaaniliste seieritega mõõteriist veel. Üldiselt küllalt piisav, et mõjuda kõigile siseorganitele, kuid mõeldud siiski mandlitele, nagu öeldakse.
ReplyDeleteLaual lamas niisiis poiss ja tema kõrval seisis samuti kena õde, kes paistis aeg ajalt poolduvat kahekordseks ja siis kergelt ringi lennates jälle ühilduvat. Õde, kui ta oli jälle üheks kokku saanud, küsis järjekordset süstalt veeni torgates: "Sul on nii head veenid, sa oled vist palju tööd teinud?"
Poiss vastas läbi eetriseguse õhu narkoosimaski kiuste: "Ma elan maal! Ma ei saa hingata, võtke see mask ära!"
Aga õde arvas siiski, et poiss peaks hingama veel paar sügavat sõõmu, kuigi on jube vaev. Ja siis, kui poiss nii oli teinud, ärkas ta järgmisel hetkel kuskil voodis valgete linade vahelt, suu täis kohutavalt klimpis ja koni maitsega tatti ning verd ja mis hirmus peavalu! Teate, palju hirmsam kui ükskõik milline jube pohmakas selle poisi tulevases elus, lõhkumas silmade taga ja kuklas ja lagipeas. Aga kohe sai siiski selgeks, et peavalu oli hoopis teise, või õigemini isegi viiendajärguline asi, kui võrrelda seda neelatamise, rääkimise või mis kõige hullem, köhimisega.