Muide, elus olen!

Teisipäeval tehti tsiki-briki ära ja kõigati mandlid maha nagu naksti! Pool kurguniplit võeti veel peale kauba ka.

Kõigepealt, et haiglasse sisse saada, tuli sajale erinevale keerulisele küsimusele vastata ja mõnele lausa mitu korda mitmes kohas. Mõned olid päris rasked ja ma ei tea, kas vastasin õigesti. Aga ilmselt sain läbi, sest mind võeti sisse. Mulle anti haigla poolt pidzaama, läksin oma asju kappi toppima ja haiglariideid selga panema. Kappide juures passis mingi vanamees, endal mingid käärid või klambrid rippusid ninast välja. Ta küsis:"Noh, poiss, mis asi sul maha võetakse või välja tiritakse?"
"Mandlid"
"Ohohooo, nalja saab! Pärast on lõbus!"
Noogutasin tänulikult ja läksin opiruumi!

Enne opile minekut vaatasin, kuidas need kes lõikuselt tagasi toodi üritasid esimese asjana teadvusele tulles kohe ennast püsti või istukile ajada ja mõtlesin samal ajal, et on ikka lollid küll, kuidas nad aru ei saa, et kõige kasulikum oleks rahulikult lamada. Aga siis kui mind toibumisruumi lükati, siis esimene reaktsioon oli kohe, et peaks püsti tõusma. Muidugi lükati mind pikali tagasi ja paluti tungivalt, et ma enam nii ei teeks. Eks ma siis tegin haigla personalile seda heameelt, üritasin veel paremat meelt teha ja laususin midagi naljakat, kahjuks ei mäleta mida, kuid keegi ei naernud. Üks õde ütles hoopis sellepeale, et olgu ma vait ja köhigu verd. Teine täpsustas, et köhida ei tohi, hoopis vaikselt sülitama peab.

Veidi aja pärast lohistati mind tavapalatisse, kus ma veetsin umbes 20 tundi oma elust. Aga ega seal eriti halb ei olnudki, esialgses menüüs olid erinevad valuvaigistid, mida sai läbi kanüüli manustada. Verejooks jäi juba poole tunniga järgi ja arst imestas, et miks ma nii vähe veritsen, kahtlustas, et neelan salaja verd alla. Aga ei neelanud, seda lihtsalt ei voolanud mulle suhu enam. Siis hakati juba kraanivett ka pakkuma. Veel hiljem toodi jäätist ka. Päris mõnus elu ju, lamad pehmel madratsil, vaatad telekat, vajutad hädaolukorra nuppu ja tellid kenade noorte õdede käest jäätist või vett juurde.

Ainult et magada ei saanud millegipärast. Ja järgneval ööl kodus ka ei saanud magada. Mõlemal ööl magasin max. 2 tundi, ma isegi ei oska arvata, miks rohkem ei maganud. Ehk sellepärast, et natuke valus oli ikka. Halb oli see ka, et rääkida eriti ei saanud, sest see oli päris valus. Mul on ikka väga mitu head nalja sellepärast tegemata jäänud! Üks probleem tekkis veel, eile tuli palavik, kuigi mul kästi arstile helistada, kui tekib üle 38 kraadine palavik, siis ma siiski ei helistanud ja loodan, et äkki see läheb ise mööda.

Üleüldse ma peaks kaks nädalat põhiliselt voodis pikali olema, sellega ma küll hakkama ei saa. Ma püüan mitte rabeleda, aga päris pikali ikka ei viitsi olla...