Paar väheolulist fakti olukorra kohta

Peale teisipäeva olin tarbinud ainult jäätist ja erinevaid jogurteid. Üritan vaikselt münda muud rooga manustama hakata, kuigi kahjuks enamik asju ju on rangelt ära keelatud. Eile kraapisin lusika otsaga Napoleoni tordi pealt kreemi. Madli arvas selle peale, et siis võiks sama hästi võileva asemel võid süüa, aga seda ma igaks juhuks ei proovi. Täna läksin juba nii kaugele, et keetsin muna (ok, ei keetnud ise) ja panin paar viinerit ahju. Siis sõin need ära. Päris mõnus tunne!

Vähe sellest, et süüa ei saa korralikult, ka sittumisega on probleeme. Tavaliselt külastan raskema häda tõttu toaletruumi päeva jooksul korra või kaks ja vahel rohkemki, aga nüüd ma ei olnud seda teinud alates esmaspäevast saati. Hea uudis on see, et eile sain lõpuks korraliku junniga hakkama.

Mul on äärmiselt hea meel selle üle, et tänu operatsioonile muutus vähemalt üks asi paremaks. Nimelt suudan ma nüüd ilma suuremate probleemideta tablette neelata. Enne kulus ühe tablaka makku toimetamisele mõttetult palju aega ja energiat. Kõigepealt tuli ravim ühte kätte võtta ja klaasitäis vett teise kätte, siis oli vaja 5-15 minutiline rituaal läbida ehk siis pidi lihtsalt töövahendid käes püsti seista. Sellele järgnes esimene katsetus, tableti asetamine keelele, üritus lonksu veega see makku uhtuda, uus üritus, uus üritus, nii kümme-viisteist korda. Aeg-ajalt juhtus nii, et selleks ajaks oli tablett juba alla neelatud, aga sageli pidi kogu protseduuri uuesti kordama. Nüüd on nii, et asetan tablaka keelele ja hopsti esimese korraga õnnestub see soovitud sihtpunkti toimetada. Põhjus on vist selles, et kurgunibu vähendati poole võrra ja nüüd tablett ei koperda oma teel millegi otsa, mis okserefleksi tekitaks ja ta tagasi suhu lükkaks.

Ühe tõsiasja üle võin veel rõõmustada. Aga selle jaoks pean lühidalt rääkima, kuidas ma ükskord keskkooli ajal hambaarsti juures käisin. Arst asus Kuusalus, sinna sõitsin bussiga, tagasi tulin häälega. Juhtusin ühe killustikukoormat vedava suuremat sorti auto peale saama. Ma ei teagi, kas ma olen kunagi suuremat müra kuulnud, kui see mis selle auto kabiinis oli. Müra tekitasid auto mootor ja muu liikuvad osad, mis kõik olid ilmselt ära kulunud või pooleks murdunud ja tektasid põrgulärmi. Peale müra oli seal ka selline vibratsioon nagu oleks kaevurite seinalõhkumis masin perse topitud ja käima lülitatud. Ma pidin kahe käega kinni hoidma, et mitte toolilt maha kukkuda, samal ajal oleks tahtnud ka käsi kõrvadel hoida ja trummikilesi purunemise eest kaitsta. Juhti ei häirinud see mitte põrmugi, tema jaoks oli selline olukord täiesti normaalne. Aga ta nägi vastav välja ka! Seljas oli tal mereväe värvides maika ja parema õla peale oli suur ja kole ankur tätoveeritud. Siis mul oli hea meel, et ma naine ei ole! Eriti kui arvestada asjaolu, et kaasreisija poolne uks avanes ainult väljastpoolt.

Aga mitte sellest autojuhist ega tema masinast ei tahtnud rääkida, vaid ikka hambaarstist. Ta oli selline umbes keskealine naisterahavas, kui aus olla, ega ma suurt rohkem temast ei mäletagi. Tegelikult see polegi oluline.

Istusin kõigi mugavustega hambaarsti toolil, arst oli mul mingite riistadega suus ühe tagumise hamba kallal. Nokitses tükk aega ja ma olin juba aru saanud, et midagi talle ei meeldi, aga kuna ma suud kinni ei tohtinud panna, siis ma ei saanud küsida ka, et mis teda vaevab. Arst nokitses edasi. Mingi hetk aga oli ta end nii üles kruttinud, et virutas puuri plekkkaussi ja ütles mulle etteheitvalt ja tõrelevalt: "Ma ei saa ju niimoodi tööd teha! Kust kuradi kohast sul seda ila nii palju tuleb??"

Selle üle ongi mul hetkel hea meel, et seda ila niipalju kuskilt tuleb. Sellepärast et haavad suus paranevad seda paremini, mida niiskemad nad on, kui need ära kuivavad, siis ei taha nad üldse paraneda, vaid rebenevad lahti hoopis.