Vormikõver

Hetkel ma vist just elu tippvormis ei ole. Teatavasti toimus sel nädalavahetusel Sügimatk, kuhu ma mõistetavatel asjaoludel ei läinud. See-eest käisin alternatiivsel matkaüritusel, mille trass kulges Tartu linnas ning mille kogupikkus oli ligikaudu kümme kilomeetrit. Selle ränkraske rännaku tagajärjel olid täna hommikul jalalihased veidi valusad.

Järgmisest nädalast on plaan jälle regulaarselt trenni tegema hakata, muidugi juhul kui mu perearst, kellega ükspäev rääkima pean minema, kategooriliselt seda ära ei keela.

Küsitlus sai ka läbi. Tulemused on sellised, et kõige suurem enamus sooviks iga päev uusi üllitisi lugeda. Sellepeale vastaks ma, et tahtmine on taevariik, aga tegelikkus on kole ja kuri. Ühesõnaga iga päev uusi postitusi ei tule ega hakkagi tulema! Nii palju ma ei viitsi kirjutada ja keegi ei viitsiks nii palju lugeda ka mitte.

Kes vastasid, et huvituvad ainult spordist, nende jaok sai juurutatu eelnevas postituses mainitud sildistamise süsteem.

Üks inimene tahtis anekdoote ka kuulda. See on spetsialselt sulle:
Väikemees mängib liivakastis.
Jäsku kostub hüüe:
"Juhannes-poiss, sööma!"
"Kohe tulen, ema!"
"Mitte ema, vaid isa!"
"Krt teist pededest aru saab!"