Sportlase raske elu

Plaanisin täna kergejõustikuhalli külastada, aga suure kurvastusega avastasin, et korvpallitribüüne pole sealt ikka veel ära koristatud. Kuigi korvpallihooaeg lõppes juba pea kuuaega tagasi.

Läksin siis hoopiski staadionile. Mõtlesin tõkkeid joosta. Aga ma olin selleks liiga loll. Ma nimelt ei suutnud aru saada, kuhu kohta tõkked paigutama peaks. Rajal oli kümneid ja kümneid erinevaid tähiseid tõkete jaoks ja ma polnud võimeline õigeid kohti tuvastama.

Hüppasin siis kõrgust hoopis. Hästi hüppasin! Püstitasin uue isikliku tippmargi - 1 meeter ja 38 sentimeetrit. Võib-olla oleks 1.40 kõrgusel asuvast latist ka üle karanud, aga vahepeal selgus, et enne hüppama hakkamist tuleb mattidelt vihmakate eemaldada, sest see on kerge purunema ja maksab suure summa raha. Ei tea kust ma seda teadma pidin?

Hakka VIPiks

Absoluutselt uskumatu uudis, aga usu siiski, sest see on täiesti tõsi. Otsustasime oma tööka Tõnn3000 tiimiga(hetkel üheliikmeline), et igaüks, kes toob meile pudeli õlut, pääseb LOTE kümpi pealtvaatama täiesti TASUTA! Ja see pole veel kõik! Sellega kaasneb ka VIP-pääse, mille ettenäitamisel saab kõigi kümnevõistluse staaridega piiramatul hulgal diskuteerida. Aga ka see pole veel kõik! Kõikidel VIPidel on võimalik õhtul saunas alasti atleetide kehasi imetleda! Ära maga oma võimalust maha!!! Pakkumine kehtib kuni kaupa jätkub.

...

Testvõistlus

 Kaks päeva enne LOTE kümpi toimub katsevõistlus üksikaladel. Ehk siis Tartu ülikooli meistrivõistlused kergejõustikus staadionil. Mingem vormi testima!

Kuna ma ei taha külalisteraamatusse elavat arutelu tekitada, siis vastan seal esitatud küsimustele siin.
-  ja hetkel suht ainuke võimalus su tegemistega natukenegi kursis püsida ...

No ma räägin sulle siis natuke lähemalt. Kui ma viimati nii kuu või kaks tagasi maal käisin, siis kiikasin ka saunalakka. Ja mida ma sealt eest leidsin? Hunniku pudeleid vedelemas: punane vein(lõhnas magusalt nagu hea peet), valge rumm, tekiila(seda enam ei ole) ja veel mõned. Kõik olid poolikud! Miks sa nii teed? Söö enne banaan lõpuni kui õuna hammustad!

( a miks portugali keelt ei saa valida ????? ) 


Tehtud.


Huvitav, Vussi kommentaar ei jäta temast üldse muljet kui poisist, kes su põrandale oksendas.

Ükskord nägin kahte kassipoega, sellised väikesed ja armsad kiisud olid. Üldse ei olnud seda nägu, et nad mõlemad mulle küünte ja hammastega kätte kargaksid, aga ometi, kui üritasin neid näppima hakata, siis just nii juhtuski. Vuss ongi väga salakaval, teeskleb, et kõik on korras, aga kui korraks selja keerad, siis tuleb ta tõeline pale välja - näiteks põrandale. Loe kasvõi seda, see on üks vanem postitus siitsamast blogist, siis saad aru, milline pärdik ta tegelikult on.

Aga kas Vussi kommentaar jätab temast sellise mulje, et ta õhtuti postide otsas ronib? Ometi on just see üks tema vähestest hobidest.


Pealegi Vuss valetab pidevalt. Näiteks see lause, mis ta oma kommentaaris kirjutas:Olen see eriti laheda jutuga, hea huumorimeelega, kohusetundlik, töökas, korda armastav, sõbralik, sportlik, tervislike eluviisidega, mehine, rikas, nägus, andekas ja arukas noormees Pärnumaalt. Selles on tõsi ainult see, et ta on Pärnumaalt. Või tegelikult pole see ka tõsi, sest ta on Järva-Jaanis sündinud ja Põltsamaal koolis käinud.

sind küll ei tunne, aga tean su olemasolust alates eelmise suve Võru folgist

Sa ikka tead, et ma pole Võru folgil kunagi käinud? Aga eks mu positiivne kuulsusesära jõuab minust ette.

Seda ka veel, et kes veel pole külalisteraamatusse kirjutanud, siis tehke seda!

Naljastreik ja särgidilemma

Vuss, Madli, Jaanika, Kati, Laura ja kõik teised salajased piidlejad, kes mulle hetkel ei meenugi, minge kirjutage ennast külalisteraamatusse! See pole üldse nii keeruline kui algul tundub! Ma usun, et te kõik peaksite selleks võimelised olema. Isegi Axi sai oma nime sinna kirja pandud, kuigi ta kunagi kuskil ei kommenteeri. Vähemalt nii ta väidab. Igathes, kaua ma pean siin korrutama, et pange ennast kirja? Ilmselt kaua vist veel, aga see muutub tüütuks ju! Nii et minge riputage oma nimi sinna, kus teda oodatakse!

Praegusest hetkest kuulutan välja naljastreigi, niikaua enam blogis ühtegi nalja ei tee, kuni mu nõudmised/palved on täidetud. No vot, kes nüüd naerab?

Nüüd järgmise päevakorrapunkti juurde. Kes veel ei tea, siis LOTE Kümpil on säärane traditsioon, et võitja (see kes kõige vähem punkte kogub) saab aastaks ajaks enese valdusesse rändsärgi ja siis signeerib selle oma nime ning kogutud summaga. Ühel aastal, kui Londo maailma kuklapoolel oliive õliks tegemas käis, siis võttis ta millegipärast rändsärgi kaasa. Siis sai sellele asendussärk muretsetud, aga Londo tuli tagasi ja nüüd on kaks rändsärki. Aga kaks on ühe võrra suurem number, kui vajalik oleks.

Särk 1

 Särk 2 (mitte see veider lilla, vaid see kena neoonoranž)

Kumba eelistada?
Särgi number 1 kasuks räägib tema suurem vanus ja sellega kaasnev ajalooline väärtus. Teine särk on aga ilusam. Pealegi käis Londo välismaal sel aastal kui Bio-Geo hingusele saadeti ja LOTE moodustati. Nii et vana särk jääks Bio-Geo kümpi ajalooks ja uus vastavalt LOTE omaks.

Ei tea kas on vaja mainida, et kaks viimast aastat olen mina üldvõitjaks kroonitud ning särgid on minu käes. Kõige õiglasem oleks vist nii teha, et võtan mõlemad särgid võistlusele kaasa ja siis kohale tulnud mehed kõik koos otsustavad, kumb järgi jätta ja kumb ära visata.

Vein

Kordan veelkord, ilmselt mitte viimast korda, kes veel pole seda teinud mingu märkigu ennast külalisteraamatusse!



Mul oli sama raske lapsepõlv.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma jutustada, räägiksin hoopis veinist.
Londo kommenteeris eelmist teemat sedagviisi.
Tõe huvides ei saa mainimata jätta, et romantika Tõnni reaalses elus ei ole teps mitte veinipokaaliga seotud. Veinipokaali asemel on hoopis 2 liitrine turbodiisel. 

Kallis Hannes, anna nüüd andeks, kui ma kuidagi su tundeid riivan, aga erinevalt sinust pole mina kunagi meie ühiseid napsu võtmisi romantiliseks pidanud. Püüa mind mõista, eks.


Tegelikult ka, vahel juhtub nii, et päris reaalselt kasutan veinipokaale sihtotstarbeliselt kääritatud viinamarjamahla tarbimiseks. Alles hiljuti ostsin isegi uued pokaalid. Klaasist mitte plastikust!

Kui juba veinist juttu on, siis soovitan soojalt(mitte üle 16 kraadi) oma lemmikveini. See on selline:

Veiniga seoses veel üks huvitav jutuke. Käisin täna Ümera poes shoppamas, valisin riiulilt kaks liitrist Poola kvaliteetpeeti Ti Amo. Kassajärjekorras sattusin pihviks saiakannikate vahele, saiadeks olid kaks keskmises joobes dzentelmani. Minu ees olev härra hakkas minuga rääkima, igast jama rääkis ja mingi hetk küsis mult, et kas naistesse minek. Seletasin talle, et mulle see väljend ei meeldi. No mitmesse naisesse sa ikka korraga lähed? Üleüldse see ei kõla ka kenasti. Selle tegevuse kohta on palju kaunimaid väljendeid. Härral vist oli joobeaste piisavalt kõrge, et ta ei saanud mu seletusest väga täpselt aru ja
küsis täpsustuseks: "Oot, aga sulle ikka meeldivad vä?"
Vastasin; "Naised? Ikka, jah!"
Siis pistis tagumine härrasmees räuskama:"Misasja? Nii kõva mees oledki või? Et mina haisen?"

Lugeja küsib, autor vastab

Kallis lugeja, ole mõnus ja kirjuta ennast KOHE külalisteraamatusse, kui sa seda juba teinud ei ole.
Külalisteraamatu leiad vasakult ülevalt nurgast. Selleks, et raamatu täitumist hoogustada, loosin kõigi kirjutajate vahel välja auhinna. Auhind on hindamatu! Selleks on viimane allesolev ühe laevahuku üle elanud kange alkohoolne jook. Täpsemalt kaks liitrit tumedas plastikpudelis Bocki, mis paadimatka vapralt algusest lõpuni kaasa tegi. Nii et kõik kähku nimesi kirja panema!

 Kommentaariumiss hõigati selline asi välja:
Ahjaa, ära unusta, et sinu blogi loevad ka joodiknaised (mina olen küll juba võetud, aga ma ei kvalifitseeruks ka nagunii, ei jõua nii palju juua, kui vaja oleks), nii et ära unusta teha soovilugu teemal "Millised naised mulle meeldivad ja milline peaks olema minu tulevaste laste ema"

Päris huvitav keskkooli lõpukirjandi teema, aga ma ei hakka siiski kirjandit kirjutama, vaid proovin lühidalt vastata. Kõige lühem ja ausam vastus kõlaks tegelikult umbes sedaviisi: ma ei oska sellele vastata, ega tea küsimusele õiget vastust.

Ühte asja võiksin naiste välimuse koha pealt siiski mainida, et kipub nii olema, et ilma prillideta naised mulle eriti ei meeldi. Vahel on ka erandeid, aga ligi 99 protsendil minu arust ilusatest naistest on prillikandjad. Tõe huvides mainin igaks juhuks ära, et muidugi mõista ei meeldi mulle kõik prillidega naisterahvad. Viimasel ajal olen üritanud välja nuputada, kustkohast või mille tõttu ma sellise fetiši endale saanud olen, aga siiani pole see veel õnnestunud. Igatahes on see mul elu jooksul õpitud, sest siis kui ma veel noor olin, siis meeldisid mulle ilma prillideta neiud. Samas võib-olla oli asi selles, et noortel on silmad tervemad ja vähesed kannavad prille. Pealegi kui ma noor olin, siis polnud ilusaid prille veel leiutatud või vähemalt polnud need Eestisse jõudnud. Või kui olid Eestisse jõudnud, siis Loksale igatahes mitte.

Aga vaadake nüüd ise. On ju kena tädi? Aga nüüd kujuta teda ette ilma prillideta. Siis polegi enam nii kena!?

Korraks peatuks ka mainitud joodiknaiste teemal. Ega joodiknaised mulle tegelikult ei meeldigi. Pole ju eriti seksikas pilt, või mis?

Samas ei saa seda küll kuidagi väita, et mulle karsked naised meeldiksid. Mul pole põhimõtteliselt karskluse vastu midagi, täitsa tore ju kui mõned inimesed oma väärikusest ja tervisest sügavalt hoolivad. Aga tegelikkus on selline, et täiskarsked inimesed on peaaegu eranditult surmigavad, huumorivaesed ja vastikud kuivikud. Pealegi ei ole ükski karsklane eriti tolerantne. Vastupidi nad suhtuvad napsilembelistesse inimestesse sama halvasti kui kibestunud vanamutid ühissõidukis lärmavatesse jõmpsikatesse. Vähemalt mina arvan nii. Samas eks karsked inimesed(tegelikult paljud teised ka) arvavad minust veel halvemini kui mina neist. Hea on, et see nii on, sest keegi peab see jobu ka olema, kellega võrreldes igaüks endaga väga rahul võib olla.

Juba kipun teemast kõrvale kalduma. Naiste ja joomise juurde tagasi tulles, kui naine põhimõtteliselt alkoholi ei tarbi, siis ei saa ju romantikat ka teha. Vähemalt mina oma piiratud fantaasiaga ei kujuta ette, et istud armsa neiuga soojal kevadõhtul jõe ääres pargipingil räägite ilusat juttu ja rüüpate samal ajal tarhuni. See pole ju romantiline!? Aga kui selle jutuvestmise ajal on käes pokaalid veiniga, siis tundub, et üritus võiks olla kõvasti romantilisem.

Seda ka veel, et kui naine üldse ei joo, et kuidas ma temaga siis tuttavaks saaks?

Teema lõpetuseks, et miks on laialt levinud arusaam, et mina olen joodik? Ei ole ju! Ma lihtsalt joon tihti aga palju.

Külalisteraamat

 Vuss jutustas mulle ükspäev, kuidas ta juhtus Zavis ühe noormehega juttu ajama. Jutu sees selgus, et mainitud meesterahvas teadis kõike, mis paadimatkal juhtunud oli. Siis selgus, et ta on minu blogi aktiivne lugeja. Siit tekkis mul uudishimu, et tahaks teada, kes need lugejad siis on.

Hinnanguliselt on blogil veidi vähem kui sadakond pidevat lugejat. Nii et toimub rahvaloendus, ole hea ja pane end kirja.

KÕIK, kes seda blogi aeg-ajalt või tihemini loevad, võiksid oma andmed kommentaariumisse kirja panna!

Kui sa pole kuskil varem midagi kommenteerinud, siis nüüd oleks õige aeg seda teha. Sellele kulub minut või maksimaalselt kaks.

Kommentaaris võiks olla
1.nimi (eesnimest või hüüdnimest on küll)
2.kes oled?/kust mind tunned?
3.kuidas blogi lugejaks said?

Teen ise otsa lahti.

Palju pole enam jäänud

 Natuke juttu korraldusliku poole pealt.

Kas teil suure suuga lubajatel on kastid õlledega juba ostetud? Viimasele hetkele ei maksa seda jätta, sest pea meeles, ega sa pole ainuke, kes mulle kasti lubas. Margi võib vabalt ise valida, ma joon põhimõtteliselt kõike! Eelistatud on siiski pigem huvitavad õlled, näiteks Sillamäe omad, kuigi ma ei ole kindel, kas neid toodetaksegi nii palju, et kasti täis saaks. Hea oleks, kui kasti staadionile kaasa tassiksid.

Arvestama peaks ka sellega, et kast õlut kaalub suhteliselt palju ja kui sa ise eriti tugev ei ole, siis on sul vaja masinat(esimesel pildil),
šerpat(teisel pildil - seda konkreetset poissi ei tasuks siiski palgata, sest nagu näha on ta koolist koju tulles koolimaja ukse ära virutanud),
tugevat sõpra (kolmandal pildil)
või Vasjat(neljandal pildil). 

Nüüd on see asi siis korraldatud! Samas kui midagi segaseks jäi, siis võib vabalt üle küsida.
See ka, et veel on viimane aeg kastinimekirjaga liituda! Mis sa ikka tühja passid, luba parem õlut...

Muidu, käisin täna üle hulga aja staadionil ketast lennutamas. Suurem osa talvel õpitust oli kõik ära ununenud ja kaared jäid suht lühikeseks. Isiklik rekord küll tuli, aga 24 meetrit pole see, mida mul vaja on. Samas pole hullu, küll ta varsti lendama hakkab! Pealegi täna oli külm ilm ja vihma sadas ja veel mitu asja oli valesti...

Peaks veel mainima, et huvitaval kombel saime staadionile tasuta. Teatavasti on nii, et Ülikooliga seotud inimestel on spordihoonetesse prii sissepääs hommikuti kaheksast üheni. Muidu olemegi sel ajal käinud, aga täna käisime esimest korda õhtul. Ulatasime spordiklubikaardid ja Putku küsis, et kas midagi peab maksma ka. Täsi sattus veidi segadusse ja küsis, et kas olete kergejõustikust. See küsimus ajas meid segadusse ja ta sai vastuseks, et sataadionile tahame minna. Siis ta tegi mingid linnukesed kuhugi ja saimegi tasuta sportida, ehk saab järgmine kord ka.

Veel enne, kui ma lõpetan, pean veidi ühte ilusat vaatepilti kirjeldama. Riia mäel kõnniteel, paar last jooksid võidu, noored armunud patseerisid käest kinni hoides, ema väikese lapse ja vankriga jalutas mööda. Ja kõige selle keskel seisis veidi uduse pilguga härrasmees ja urineeris suure kaarega puu kõrval. Armas, kas pole?

Raske nädalavahetus

Kõige pealt selgitaks kalendri-asja veidi. Ükspäev juhtusin Putkut nägema, kes küsis, et kas ma olen maratoonoriks hakanud, et ainult jooksen viimasel ajal. Siis sain aru, et tema on valesti aru saanud ja ilmselt ka kõik teised peale minu on valesti aru saanud. Kui esimene sõna on hoopis number, ainult siis olen jooksmas käinud. Kui aga sinna on kirjutatud jooksuharjutused, siis see ei tähenda, et jooksin mingi arvu kilomeetreid! Sellest sõnast võib niiöelda sõna-sõnalt aru saada.

Mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis ühest oma teisest hobist.
Kõige pealt, kallid lugejad, oleks mul teile üks väike abipalve. Ükspäev juhtusin ühe ebameeldiva seltskonnaga hullumaja kõrval pruunidel vahtra- ja muude puude lehtedel istuma. Nimetatud seltskond koosnest kahest liikmest, kellest üks oli Detsibell ja teine Vuss. Nii me seal istusimegi nagu neegripoisid püramiidide juures ja mõtlesime välja kaks head huumoripala. Ainuke probleem on, et tagantjärgi ei tundugi need enam eriti naljakad olevat. Aga äkki siiski on? Siinkohal olekski abi vaja, mis te arvate, kas need on naljakad või igavad.

Esimene sõna, mis võiks huumorit sisaldada, on Lõunakas. Rahvasuus kutsutaks just niimoodi tuntud vabaja- ja meelelahutuskohta Lõunakeskust. Liitsõna esimene pool tuleneb sõnatüvest lõuna, see mis põhja vastas on. Aga samas lõuna on ju ka päeva osa, see mis hommikut ja õhtut liidab. Noh, ja kui nüüd natuke edasi mõtelda, siis on ju naljakas. Või ei ole?

Teine huumoriväljend koosneb kahest sõnast ning on mõnedele inimeste jaoks ropp ja solvav, nii et kui tahad ennast säästa, siis ära seda lõiku loe. Väljend ise on käru keerama. Mõnikord võib juhtuda, et käid kuskil üritusel ja hommikul ärkad võõras kohas, siis vaatad lähimat inimest ning saad aru, et oleks võinud veidi paremini minna, et juhtusid öösel käru keerama. Selles lauses on ju niipalju tähendusi, et see on ikka naljakas. Või siis ei ole?

Otsustage siis ise, kas need on naljakad või mitte, aga järgnev juhtum on tõesti sündinud ja see on kindlasti üpris humooririkas lugu. Nimelt juhtus nii, et olin reede õhtupoolikul Raekoja platsil selles kohas, kus Kreizi raadio esimest korda kokku sai. Teatud põhjustel olin erinevalt tavaolukorrast väga pidulikult riides, must ülikond ja lips ees. Seisin seal, rääkisin telefoniga, libistasin vaikselt porterit. Ilm oli ilus ja päike paistis, kui ta juba loojunud ei olnud. Lõpetasin kõne ära ning valmistusin omaenese seltskonda nautima, kui äkitsi segas mind üks valge habemega päss. Küsis:" Peremees, peremees..." valmistusin juba ütlema, et mul ei ole midagi anda, aga vana jätkas hoopis küsimusega: "minu kott on vist ülemuse käes?" Ega ma ei osanudki sellise küsimuse peale muud vastata kui:"Misasja? Mis kott? Mis ülemus?" Vana hakkas siis seletama, et tal on kotis kaks latti vorsti ja piim ja võibolla oli veel midagi. "Nojah" kostsin ma: "aga kes see ülemus siis on? Linnapea või?" Vana vastas:"Ei! Ülemus noh!" ja näitas käega pingi poole, kus istus Pirokunn. Küsisin vastu, et kuidas mina küll aidata saaks ning soovitasin politsei kutsuda.

Samal õhtul, aga veel hiljem, öeldi mulle üks parimaid komplimente, mida ma kuulnud olen. Või no kompliment ise ei olegi eriti eriline - hästi tantsid. Aga kui see konteksti toppida, siis on ikka huvitav küll. Nimelt ütles seda mulle Jaan Pärn. Kellel veel elus sellise õnne osaks saanud on? Et valesti mõistmist ei oleks, siis selgitan veidi tagamaid ka, ma ei tantsinud  temaga, aga ju siis mu oskused paistavad ka kaugemale.

Treenimisest

 Eelmise sissekande kommentaariumis küsiti niimoodi:
Nonooh, kalendri järgi on kümnevõistluseks valmistumine edasi lükatud?

Ei ole! Lihtsalt erinevatel põhjustel pole olnud võimalik staadioni ega muid spordirajatisi külastada.

Täna hommikul juhtus veel selline tore lugu ka, et hankisin endale ühe vigastuse. Juhtus see nii, et hommikul (minu hommikul, tegelikult siis lõuna paiku, aga see polegi oluline) ajasin ennast hirmsa kusehäda sunnil voodist püsti ja tatsasin kiirel sammul vootekloseti poole. Olin juba üle poole teekonnast õnnelikult läbinud, kuid siis äkitselt tundsin teravat valu parema jala päka piirkonnas. Järgmisena märkasin põrandal ilusaid punaseid arooniasuuruseid tilgakesi, mida pidevalt juurde sigines. Siis tõmbasin katkise pudelipõhja jala seest välja ning terve A-rühma aja üritasin verejooksu peatada. Lõpuks see õnnestuski, aga nüüd ma lonkan silmnähtavalt.

Samas, kangelaslik nagu ma olen, trenni siiski ära ei jätnud, kuigi pärast seda hakkas uuesti haavast verd immitsema.

Emajärvel: osa3 uppumine

Ma ei tahtnud enne viimast osa seiklusest kirja panna, kui Vuss oma matka ajal märjaks tehtud riided kotist välja võtab ja kuivama paneb. Täna tegi ta selle lõpuks ära, nüüd saan rahuliku südamega kirjutada Emajärvelt pääsemise loost.

Aga enne pääsemist oli veel vaja mitu Bocki ära juua. Ehk mäletate veel, et ma eelmise kirjatüki lõpus kirjeldasin seda, kui perse kõik oli läinud, aga hommik on õhtust targem. Hommikul ärkasin selle peale, et kohv toodi voodisse või tegelikult telki...tegelikult siiski telgi ette, pea pidin ise telgist välja pistma. Linnud sädistasid erinevaid kauneid viisijupikesi, päike säras rõõmsasti meie santlaagri kohal. Kõik oli ilus ja kena ja enam ei olnud mõtteski tagasi sõita.

Samas üks väike tõrvatilk ikkagi oli meepotis. Nimelt paljude vajalike asjade seas oli meil kaasas üllatusmuna, arvasime, et oli sobiv aeg see avada, aga suureks kurvastuseks oli Vuss selle aerutamise käigus pudruks sõtkunud. Sokolaadi meil ei õnnestunudki päästa, aga muna sees peitis ennast kaunis printsess, kes tõsi küll väga kaunis siiski ei olnud. Aga see printsess on mul siiani järgi, kui ta vahepeal ära ei ole kadunud.

Aerud remonditud, asusime vapralt teele. Huvitav oli see, et kuigi sõitsime sama teed pidi, mis eelmiselgi päeval läbitud oli, ei suubunud seekord ühtegi Pede ja mitmes kohas olid heinapallid, mida eelmisel päeval küll ei olnud. Olles vedi sõudnud, jõudsime kohta kust eelmisel päeval otsa ringi olime keeranud. Suur oli meie üllatus, kui päevavalguses oli koht veidi teistsugune. Esiteks jõgi voolas hoopis teises suunas kui pimedas ja mis veel suurem üllatus oli, et sealsamas paarikümne meetri kaugusel oli vana talukoht, majavaremedki veel püsti. Oleks vaid seda pimedas näinud, oleks kogu õhtune nuss ja vaev ära jäänud. Aga mis teha, mõnikord lihtsalt üldse ei vea.

Selle suure ebaõnne tähistamiseks avasime Gabrieli pudeli ja tegime mõned kangemad lonksud. Veel enne edasi sõudmist sai ka Bockid avatud ja neid maitstud natuke ja siis veel natuke. Tõdesime, et külm Bock on ikka hea õlu ja seda ilma naljata. Pealegi on ta odav ja ka kange, nii et külm Bock on nagu vaese mehe Saku Originaal, ainult et maitseb paremini.

Ei tea küll miks, aga peale väikeseid lonksutamisi muutus kõik veel kümme korda ilusamaks, kui ta enne oli olnud. Päikesejänkud keksisid kelmikalt suurel veteväljal ja Vuss ütles: "No türa, küll on ikka ilus!"

Veidi edasi sõudnud tuli Pede. Ei tulnud lihtsalt, tuli suure hooga. Sõudsime vooluvette, sidusime paadid kokku, tõmbasime aerud paati, rüüpasime kesvamärjukest ja lasime vooluveel end kanda. Ilusa idülli katkestas kange sitahäda, aga sellest saime väikese peatusega lathi ja idüll kestis edasi. Vahepeal eksisime küll korraks ära, aga see ei rikkunud meeleolu.

Mingil hetkel kuulsime pilliroo keskelt hirmsat rabistamist, järgmisel hetkel sööstis sealt hirmsa hooga välja roheline kanuulaadne toode, mille päras istus Laura, kes teatas, et varsti saab Palupõhjas sauna. Tegelikult oli meil küll plaan edasi sõita, sest päev oli alles poisike, aga kuna keel ja meel olid juba parajalt pehmed ning lõbus seltskond tundus äärmiselt ahvatlev olevat, siis eelistasimegi pesemist sõudmisele. Eks andsime siis Lauralegi veidi Bocki ning fotoaparaadi, et ta meid pildistaks. Bocki jõi ära ja siis kaotas fotoka ka ära.

Kaldal ootas meid tõesti meeldiv seltskond, aga see ei kestnud kaua, osad viidi Lodjaga minema, teised kadusid lihtsalt kuhugi mujale. Lõpuks olime ikka kolmekesi ja tühjendasime suuremas koguses alkoholi sisaldavaid jooke. Võiks vist väita et isegi liiga palju, sest lõpuks meid sauna ei lastud, majja magama ka ei lasutd. Ja ühest kohast aeti meid lihtsalt ära, kuna seal pidavat lastelaager olema ning me polevat just kõige paremad eeskujud neile.

Sel õhtul saime ühele huvitavale tõsiasjale jälile, et ükskõik kuhu me ka ei läheks, ikka satume me opositsiooni. Huvitav miks see nii on?

Aga ega me ei lasknud väikestel äpardustel end morjendada, hommikul kütsime uue hooga edasi. Algul oli küll olemine veidi halb ja kaardi lugemine läks läbi raskuste, paar korda juhtus nii, et avastasime end heinamaalt, aga üldiselt läks kõik hästi. Pärast seda kui esimesed tropid jooki sisse sai kummutatud läks asi aina paremaks ja meeldivamaks. Kõige ilusama koha peal tuli muidugi jälle sitahäda peale. Huvitav kas see on mingi enesehävituslik mehhanism, et kui sittumine on raskendatud, siis tuleb häda 6-7 korda päeva jooksul piinama? Õnneks leidsime ühe väikese, paatidest veidi suurema kuiva mätta, mis asus küll umbes kümnekonna meetri kaugusel ühest elumajast. Aga häda ei anna ju häbeneda!?

Ühel mõnusal lebohetkel, kui olin parajasti ballooni suule asetamas, kostis läöhedusesest susisev-vilisev hääl. Esimese hetkega ei saanud arugi, mis toimub, vaatasime üksteisele otsa, et mis juhtus. Siis taipasin, et olin mugavamat asendit otsides ventiili lahti tõmmanud. Mõne aja pärast õnnestus ventiili asukoht lokaliseerida ning õhuleke likvideerida. Kahjuks oli jõudnud suur hulk õhku plehku pista ning bontoon oli veidi tõss.

Enne pidime mitu head kilomeetrit aerutama, kui leidsime tükikese kuiva maad. Kuiv maa on selle kohta muidugi palju üteldud, ühes otsas oli koprapesa, mille kõrval umbes 2x3 meetri suurune mudane maalapike. Maabusime seal, et mu paat täis pumbata. Olgu etteruttavalt öeldud, et see ei õnnestunud, sest ma oskasin vastu kopra näritud toikast oma paadi ära lõhkuda. Nii saigi see armetu saareke meie ajutiseks elupaigaks. Vussil oli muidugi vaja saare kõige ilusam nurgake täis sittuda, nii et me saime ainult poolt saart kasutada. Õnneks sellest jätkus, lükkasime sinna telgi püsti ja hakkasime turakat mängima.

Kolmandal päeval olime läbinud kaks korda pikema tee kui kahel esimesel päeval kokku. Oleks esimestel päevadel ka samaedukalt aerutanud, siis oleksime selle ajaga juba Tartusse jõudnud. Aga näe ei jõudnud!

Hommikul sai selgeks, et mu paat ei ole kohapeal remonditav ning kuna toit oli juba eelmisel päeval otsa saanud ja tühi kõht hakkas vaikselt piinama, siis otsustasime maksumaksja kulul end Tartusse lasta transportida. Mõeldud, tehtud, tunni pärast istusime juba päästjate paadis ning sõitsime allavoolu. Igaks juhuks valetasime päästjatele, et meil olid päästevestid olemas, aga õnnetul kombel pääsesid need meie käest põgenema. Poolikud Bockid panime vett täis ning saatsime ujuma, järgi jäänud õllevinkud peitsime hoolikalt kotipõhja ära.

Nii kui olime Tartusse jõudnud, kohtasime Detsibelli, kes meid lahkesti kuhugi jooma kutsus. Mina eeskujuliku sportlasena ütlesin ära, aga Vuss vana valvejoodik oli kohe minemas.

Emajärvel: osa2 Ekslemine

Kaardil on kahel esimesel päeval läbitud teekonnad.
Rohelisega - esimese päeva teekond
Punasega - teise päeva teekond
Sinisega - Emajärve piirjooned
Punktid 1-10 on lähemalt all asuvas tekstis lahti seletatud
Mõõtkava - Umbes selline, et punkti 9 ja 10 vahemaa mööda jõge on 1,6-1,7 km.

Punkt 1
Laadisime kola autost välja, vaatasime ringi ning avastasime, et vett on kuradima palju. Veel enne paatide pumpamist käisime sital ja avasime esimese Bocki. Siis pumpasime paate, sõime kerge eine, pumpasime veel, jõime Bocki ja lõpuks pumpasime paadid õhku täis. Enne paatide vette laskmist kontrollisime varustust, olime päris üllatunud, kui palju kasulikke asju olime kaasa suutnud tassida. Kõige tarvlikum riistapuu oli muidugi batareijõuallikal töötav raadio, mille patareid juba Tartus tühjaks said. Suurimat puudust tundsime mittealkohoolsest joogipoolisest, mis ka juba Tartus tee ääres otsa sai, kuna meid vaevas kerge pohmellipoiss.


Punkt 2
Kell lõi kuuendat pärastlõunast tundi, idee järgi pidime juba vähemalt viis tundi sõudnud olema. Tähistasime retke algust mõne kangema napsuga ning lasime paadid pidulikult vette. Mul õnnestus korraks tasakaal kaotada ja palju ei puudunud, et oleksin pea ees jõkke sukeldunud, aga kogenud liigutusega likvideerisin ohu ja haarasin sillapostist kinni. Kuna meie laevukeste kandevõime oli piiratud ja ruumi oli veelgi vähem, siis selle tarvis sidusime Bockid paadipärasse nööride otsa.
Oligi kõik valmis, asusime pühalikult teele. Vussi esimesed paarsada meetrit kulgesid mitte pikki- vaid ristijõge. Aga elu õpetab õigesti aerutama ja peatselt hakkas ka Vussi Nataša minu Tamara kiiluvees pikki jõge allavoolu lendlema.

Mõnikümmend meetrid autosillast edasi istusid saunatrepil parmulaadsed tegeleased, kes hakkasid meid mõnitama, et me Bocki joome, aga kui kuulsid, et me kavatseme nendel kilekottidel Tartusse sõita, siis ainult mömisesid heakskiitvalt.

Punkt 3
Esimene tõsisem eksimiskoht. Vuss oli juba silla alt välja tulles valele poole kihutama tahtnud hakata, aga siis ma õnneks vaatasin kaardilt kuhu poole minna. Kuna meie kaart oli samas mõõtkavas mis siinne ja jõe peal pole just eriti palju orientiire ja suurvesi varjab need vähesedki olemasolevad, siis ei saanud me enam aru, kuhu edasi peab minema. Elu õpetas meile sellise veematkatarkuse: "Kui jõgi kuhugi edasi ei voola, siis ta voolab nurga taha."

Punkt 4
Kuiv maa! Maabusime, sõime ja sittusime.
Leidsime, et matkal peavad reeglid ka olema, võtsime vastu kaks reeglit, mille vastu eksimine oli keelatud.
1.Olulisi asju antkse käest kätte paadi kohal, mitte kahe paadi vahel.
2.Seda kahjuks ei mäleta.
Kolmas reegel kinnitati hiljem, aga täiuslikkuse mõttes mainin selle siin ära.
3. Ära mõlise, et voolu ei ole, enne kui pole ülesvoolu sõudnud.

Samas peab mainima, et mässumeelsed nagu me olime, siis aeg-ajalt (eriti siis kui joobeaste suurenes) leidsime, et reeglid on rikkumiseks.

Punkt 5
Möödusime esimest korda lodjast. Pigem oleks õelda, et lodi möödus meist, kuigi tegelikult sõitsime me erinevates suundades. Lodi oli tuttavaid täis. Vuss kurtis, et ükskõik kuhu me ka ei läheks, siis ikka on seal samad lõustad, keda tavaliselt Zavoodis kohtab. Nii kui ta oli selle filosoofilise kokakunsti pärliga maha saanud, muutus tal tuju nii heaks, et hakkas täie hooga edasi sügama. Kahjuks küttis ta oma katla lõhki. Seda siis ülekantud tähenduses, sest meie laevukesed ei liikunud mitte sõe vaid kondiauru jõul. Tegelikult oli see mis katki läks aer. Siis ei jäänud midagi üle, kulgesime vooluga ja rüüpasime vaikselt Bokci. Mitte et me sõudmise vahe peal ka rüübanud, aga tol hetkel rüüpasime veel intensiivsemalt.

Punkt 6
Üks minu osavasti sõlmitud meremeheumbsõlm oli lahti harunenud ning üks Bock hulpis vaikselt Peipsi poole. Vuss ei saanud lasta sel juhtuda ja manööverdas ühe aeruga osavasti pudeli juurde ning päästis merehädalise. Küll sattus ta seda tehes veidi hoogu ning murdis teise aeru. Paarisaja meetrisel lõigul oli ta suutnud kahest tervest aerust neli mittetöötavat teha.

Punkt 7
Lähenes mootorpaat. Kartsime selle päralaineid. Siin ja edaspidi, kui mõne motoriseeritud sõiduriistaga kohtusime, põkkusime külgepidi kokku ning õõtsusime paadid koos. Paadis olnud seltskond muidugi naeris meie ambitsioonide üle.


Punkt 8
Kuiv maa! Maabusime, sõime ja sittusime ning avastasime, et sitapaber oli otsa saamas. Samas võtsime paar parajat kopra näritud palki ning parandasime Vussi aerud ära.

Avastasime, et oleme muutunud väikestviisi paadipededeks. Mõlemad meist kiitsid oma paadi häid omadusi.

Punkt 9
Viimane kuiv maa,
kerge sitalkäik
ja kohe edasisõit.

Punkt 10
Meeleolu hakkas veidikese langema.
Põhjuseid oli mitu. Esiteks see, et kätte oli jõudnud täielik pimedus. Varasemad arvamused, et kui palju pimedamaks ikka saab minna, leidsid nüüd kurva vastuse - kottpimedaks. Kaarti ei olnud juba tükk aega näinud, puudus igasunu arusaam, et kui kaugel me võiksime asuda. Imelik oli see, et iga paarisaja meetri tagant tundus, et justseal on Pede. Siinkohal ei otsinud me sellist pede, kes suurima hea meelega teisele mehele persenussi teeb, vaid hoopis Emajõe lisajõge, mis pidi kusagil siin suubuma.

Teiseks painas kohutav kusehäda, tunne oli selline, nagu põies oleks samapalju uriini kui jões vett. Selletarvis oli meil olemas kaval insenertehniline lahendus, millele me panime nimeks pissuaar. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kas see sai kaldal valmis tehtud või meisterdas Vuss selle paadis valmis. Igatahes siin on õpetus, kuidas seda teha:
Tarvis läheb:
üks 2l Bock pudel (sobib ka mõni muu)
nuga (võib ka muud terariista kasutada, näiteks hekikääre või mootorsaage)
Meisterdamine:
joo pudel tühjaks
lõika kael maha (mitte liiga kõrgelt, sest siis on raske riista sinna sisse toppida, samuti mitte liiga madalalt, sest siis muutub anuma ruumala liiga väikeseks)
NB! Naistele vist ei sobi!
Pissuaar oli küll tore asi, aga sinna kusemine polnudki nii lihtne, kui see tundub olevat. Kõige pealt sellepärast, et paadis istudes on asend urineerimiseks mittesobiv. Tegin väikese joonise:

Proovi niimoodi kusta! Arvestama pead veel sellega, et on täiesti pime, väga palju liigutada ei saa, sest siis võib paat ümber minna, sõrmed on külmast veidi kanged. Kui hakkama saad, siis võid järgmisele matkale kaasa tulla.

Kusemisega saime küll hakkama, kuid meeleolu ei kippunud tõusma. Valitses ikkagi kottpimedus. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis avastasime oma suureks hirmuks jõe pealt üpris mitu jäätükki. Ja me teadsime, et meie paadid on veidi kergemini purunevad kui Titanic ja filmi olime ka näinud, siis ei suutnud me ka kõige lõbusamat tuju säilitada.

Kõige suurem häda oli aga hoopis see, et me olime eksinud ja ei saanud enam aru, kus jõgi on. Kujuta nüüd ennast kottpimedasse keset suurt vetevälja, kus on hulk ohtlike võsatukki ja veel ohtlikumaid jäätükke. Pealegi on pime ja sa ei tea, kuhu edasi minna.

Nii ei jäänudki muud üle, kui tegin ettepaneku viimase kuiva maa poole tagasi sõuda. Ettepanek kiideti ühehäälselt heaks. Ainuke probleem oli, et Vussi üks aer oli jälle ära lagunenud. Selle probleemi lahendasime nii, et sidusime paadid üksteise taha ja sõudsime kordamööda. Enne ei olnud voolu üldse, aga vastuvoolu sõudmine nõudis üleloomulikku pingutust. Pingutus oli nii suur, et Bocki ei puutunudki.

Kuigi olin terve päeva Vussile selgitanud, et mu aerud on ribistruktuuriga ja välimise liidesega, milletõttu nad on purunematud, siis ühe tõmbasin ikkagi katki.

Punkt 9
Kunagi varem ega hiljem pole mul kuiva maatüki leidmise üle nii hea meel olnud!
Kui lõke ja telk püsti olid aetud hakkas ka meeleolu taas tõusma.

Jätkub...

Treeningutest

Ilmselt oli asjas süüdi see paadimatk, millest ma napilt eluga pääsesin, igatahes viimased nädal aega on kopsud korrast ära olnud. Muud nagu polegi viga, aga kui natuke liigutada, siis tuleb vastik köhahoog. Ega ma rohkem ei oskagi kommenteerida, kui et praegu on küll õige aeg haige olla.

Täna käisin natuke jooksmas ja loodan nüüd treeningplaani täitmist jätkata.

P.S Millalgi võiks oda lennutama minna. Nuki, millal sul aega on?

Emajärvel: osa1 Meeskonna komplekteerimine

Eelmise nädala lõpus tuli kange soov sooritada väike puhkuseretk looduserüppe. Ma polnud ainuke, kes linnakorterist minema ihales, ka mu truu, olenevalt olekust tihti ka neljajalgne kaaslane Vuss, soovis ürgses looduses veidi ringi nuuskida. Asjaolud olid sellised, et ma olin eelnevalt ajalehte lugenud ning teadsin, et Emajõgi ja selle lähem ümbrus on hetkel rekordiliselt vett täis. Siis on ju igati loogiline otsus, et kõrget vett tuleb oma silmaga kaema minna. Nii me ka otsustasime teha!

Marsruudi valimisel probleeme ei tekkinud. Kui õigeks üliõpilaseks saab ainult siis, kui kolm tingimust on täidetud: esiteks peab olema roninud üle Ülikooli raamatukogu, teiseks peab olema kaarsillalt alla kukkunud ja kolmandaks peab olema eksami ajal seksinud. Ma küll proovisin, aga siiani pole ühegagi neist hakkama saanud.. Mõtlesin siis, et hakkan parem õigeks tartlaseks, selleks tuleb ainult üks tegu sooritada, milleks on Võrtsjärvest Tartusse aerutamine.

Mul oli paat juba varasemast ajast olemas ja Vuss ostis õhtu enne väljalendu endale sarnase.
Minu oma:

Tehnilised andmed:
nimi:  Explorer 200, hiljem tuntud ristinime Tamara all
Made in CHINA
võib kasutada ainult lastele sobivas sügavuses vees pideva järelvalve all
ei tohi kasutada avatud veekogudel
hind: 199 EEK, Maximast

Vussi oma:

Tehnilised andmed:
hind: 349 EEK, Koduekstrast
nimi: Bestway (nimi on sama õhku täis kui peremees), hilisem ristinimi Nataša
välimus: kole
omanik: saamatu
aerud ja pump oluliselt kehvemad minu paadiga võrreldes

Neljapäeval tegime kõik ettevalmistused ära: ostsime sööki, matkavarustust ja päästevestid, pakkisime kõik asjad hoolikalt ja veekindlalt, käisime proffide parvetajate juures koolitusel, panime paika marsruudi koos ööbimiskohtadega.

Keegi jäi eelmist lõiku uskuma ka? Siis oled lihtsalt loll või võõras!

Tegelikult oli hoopiski sedaviisi, et ostsime suuremas koguses kaheseid Bock-tüüp Bocke, paar Gabrieli , veidi näksimist, varastasime koristajatädidelt mõned kilekotid ja printisime paar kaarti, mille vajalikkuses Vuss sügavalt kahtles. Jõe peal pidi ta muidugi järjekordselt tunnistama, et ta eksis ja minul oli õigeus.

Kui päris aus olla, siis 3/4 eelmises lõigus kirjeldatudtoimingutest sooritasime minemise hommikul, aga ma ei saa ju kõigest täiesti ausalt kirjutada, sest siis ei tunduks mu jutt enam usutav. Selleks et natuke tõepärasust säilitada, siis ma üritan valetada veidi.

Õhtul võtsime ette teekonna Tartu meremeeste lemmikkogunemispunkti. Ühtegi madrust kahjuks värvata ei õnnestunud, küll aga õnnestus endale suuremas koguses kanget merevett sisse kallata, nii et vara hommikul startimisest ei tulnud kedagi välja.

Pärastlõunaks olime jõudnud niikaugele, et vaatamata sellele, et pea käis ringi ja enesetunne polnud kiita, olid asjad pakitud ja olime igati valmis tee äärde suunduma. Ainukeseks probleemiks oli asjade liigsus. Me nimelt ei tahtnud väärtuslike seljakottide kadumisega riskida ning pakkisime kõik asjad kilekottidesse. Kuigi midagi nagu kaasa ei võtnudki, siis oli neid ometi rohkem kui kaks meest kanda saavad. Ei jäänudki muud üle kui viisin meid autoga tee äärde hääletama.

Tee ääres avastasime, et paar olulist asja, nagu tugevdatud vinüülist õhukott (paat) ja sidevahendid (mobiiltelefon), olid maha ununenud. Samuti selgus, et kaasa võetud teibist on järel ainult tühi rull. Mõne osava liigutusega ajasin asjalood sirgeks ning panin meid auto peale, mis meid lahkesti Võrtsu liivasele põhjakaldale toimetas.