Raske nädalavahetus

Kõige pealt selgitaks kalendri-asja veidi. Ükspäev juhtusin Putkut nägema, kes küsis, et kas ma olen maratoonoriks hakanud, et ainult jooksen viimasel ajal. Siis sain aru, et tema on valesti aru saanud ja ilmselt ka kõik teised peale minu on valesti aru saanud. Kui esimene sõna on hoopis number, ainult siis olen jooksmas käinud. Kui aga sinna on kirjutatud jooksuharjutused, siis see ei tähenda, et jooksin mingi arvu kilomeetreid! Sellest sõnast võib niiöelda sõna-sõnalt aru saada.

Mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis ühest oma teisest hobist.
Kõige pealt, kallid lugejad, oleks mul teile üks väike abipalve. Ükspäev juhtusin ühe ebameeldiva seltskonnaga hullumaja kõrval pruunidel vahtra- ja muude puude lehtedel istuma. Nimetatud seltskond koosnest kahest liikmest, kellest üks oli Detsibell ja teine Vuss. Nii me seal istusimegi nagu neegripoisid püramiidide juures ja mõtlesime välja kaks head huumoripala. Ainuke probleem on, et tagantjärgi ei tundugi need enam eriti naljakad olevat. Aga äkki siiski on? Siinkohal olekski abi vaja, mis te arvate, kas need on naljakad või igavad.

Esimene sõna, mis võiks huumorit sisaldada, on Lõunakas. Rahvasuus kutsutaks just niimoodi tuntud vabaja- ja meelelahutuskohta Lõunakeskust. Liitsõna esimene pool tuleneb sõnatüvest lõuna, see mis põhja vastas on. Aga samas lõuna on ju ka päeva osa, see mis hommikut ja õhtut liidab. Noh, ja kui nüüd natuke edasi mõtelda, siis on ju naljakas. Või ei ole?

Teine huumoriväljend koosneb kahest sõnast ning on mõnedele inimeste jaoks ropp ja solvav, nii et kui tahad ennast säästa, siis ära seda lõiku loe. Väljend ise on käru keerama. Mõnikord võib juhtuda, et käid kuskil üritusel ja hommikul ärkad võõras kohas, siis vaatad lähimat inimest ning saad aru, et oleks võinud veidi paremini minna, et juhtusid öösel käru keerama. Selles lauses on ju niipalju tähendusi, et see on ikka naljakas. Või siis ei ole?

Otsustage siis ise, kas need on naljakad või mitte, aga järgnev juhtum on tõesti sündinud ja see on kindlasti üpris humooririkas lugu. Nimelt juhtus nii, et olin reede õhtupoolikul Raekoja platsil selles kohas, kus Kreizi raadio esimest korda kokku sai. Teatud põhjustel olin erinevalt tavaolukorrast väga pidulikult riides, must ülikond ja lips ees. Seisin seal, rääkisin telefoniga, libistasin vaikselt porterit. Ilm oli ilus ja päike paistis, kui ta juba loojunud ei olnud. Lõpetasin kõne ära ning valmistusin omaenese seltskonda nautima, kui äkitsi segas mind üks valge habemega päss. Küsis:" Peremees, peremees..." valmistusin juba ütlema, et mul ei ole midagi anda, aga vana jätkas hoopis küsimusega: "minu kott on vist ülemuse käes?" Ega ma ei osanudki sellise küsimuse peale muud vastata kui:"Misasja? Mis kott? Mis ülemus?" Vana hakkas siis seletama, et tal on kotis kaks latti vorsti ja piim ja võibolla oli veel midagi. "Nojah" kostsin ma: "aga kes see ülemus siis on? Linnapea või?" Vana vastas:"Ei! Ülemus noh!" ja näitas käega pingi poole, kus istus Pirokunn. Küsisin vastu, et kuidas mina küll aidata saaks ning soovitasin politsei kutsuda.

Samal õhtul, aga veel hiljem, öeldi mulle üks parimaid komplimente, mida ma kuulnud olen. Või no kompliment ise ei olegi eriti eriline - hästi tantsid. Aga kui see konteksti toppida, siis on ikka huvitav küll. Nimelt ütles seda mulle Jaan Pärn. Kellel veel elus sellise õnne osaks saanud on? Et valesti mõistmist ei oleks, siis selgitan veidi tagamaid ka, ma ei tantsinud  temaga, aga ju siis mu oskused paistavad ka kaugemale.