Tahtsin täna enne ooksma minemist paar lõuatõmmet teha. Kuna paremat kohta mul pole, siis olen seda harjunud uksepiida külejes rippudes tegema. Täna oli aga eriline päev. Olin mṍned tõmbed rahulikult ära teinud, kui äkki, täpselt siis kui olin ennast maksimaalselt üles vinnanud, käis väike raksatus. Hetk hiljem, enne kui ma midagi arugi olin saanud, olid mu põlved põrandaga valusasti kontakti leidnud. Veidi veel hiljem olid ka küünarnukid põrandal ja poolik jupp uksepiita ikka veel kramplikult peos. Tunne oli nagu oleks selgroog kolm korda endisest lühemaks surutud.
Lõpuks jooksma ei läinudki ja alaselg on siiani veidi hell.
Proovi sellega otsida!
Custom Search
Oct 13, 2010
Oct 11, 2010
Huumor
Lugesin täna ajalehte elu24, leidsin üpris huvitava artikli. Veidi huumorit ka tõsiste sporditeemade vahele.
Kuigi 10-kuuline ja Houdini-nimeline tuvi oli saanud eriväljaõppe sihi peale lendamises, läks linnu esimene võistlus aia taha, mis viis ka peremehe vahetuseni.
Viis nädalat tagasi korraldasid Inglismaa tuvikasvatajad võistluse, kus tuvidel tuli umbes kuue tunniga lennata Guernseyst Dudleysse. Tuvi Houdini aga ei saanud asjast aru ja finišisse ei ilmunud. Tuvi peremees Darren Cubberly (45) mõtles juba, et oma lindu ta enam ei näe, kirjutab telegraph.co.uk.
Siis aga nädalaid hiljem tuli härra Cubberlyle kõne Aafrika loodeossa jääva Panama kanali lähistelt Panama Cityst. Kohalik elanik Gustavo Ortiz teatas, et tuvi Houdini maandus tema katusele ja et lind on «suurepärses vormis». Tuvil oli küljes rõngas omaniku kontaktnumbriga. Lennuvõistluse sihtkohast Dudleyst on Panama Citysse 8320 kilomeetrit.
«Pidin istuli kukkuma. Ma isegi ei teadnud, kus Panama on,» kirjeldas härra Cubberly oma esimest reaktsiooni.
«Mul pole õrna aimugi, kuidas Houdini sinna sai, võin vaid oletada, et ta seadis end sisse mõnele laevale, mis sõitis ümber Euroopa Vahemerre ja sealt Panamasse,» ütles härra Cubberly.
Ja see pole veel kõik: kuna tuvi transport Panamast Inglismaale oleks hirmkallis, pakkus härra Cubberly härra Ortizele, kas see ei tahaks Houdinit endale jätta. Härra Ortiz oligi nõus, vastates, et tema perekond on enam kui õnnelik, et neil on nüüd tuvi.
Inglismaa Tuvide Lennuühingu peasekretär Sid Berkel nentis, et antud juhtum on «väga ebatavaline».
Oct 8, 2010
Uus küsitlus
Kuna Db siin väitis, et keegi ei usu enam, et ma olen tõsiseltvõetav sportlane. Ise pean ennast siiski tavaliseks tippsportlaseks. Kasutaks Maire Aunaste tsitaati ja küsiks, mis teie arvate. Kõik arvamused on oodatud!
Oct 7, 2010
Must Rops
Olin juba mõttes otsustanud, et ei viitsigi minna, aga siis see Vuss helistas ja teatas, et peab ikka minema. Ega ei hakanud ka siis vastu vaidlema. Läksimegi. Kell oli juba pimedusse tiksunud, kui magamiskoti, mõned napsud ja kahvli kotti viskasin ning matkasaapad jalga toppisin. Telefon helises, Kont helistas ja teatas, et bussi väljalend on varsti toimumas. Arvasime, et Kont teeb meile midagi tünga-laadset, sest varasematel aastatel on sel ajal juba ammu Laeval oldud. Veidi hiljem helistas Tormi ja rääkis sarnast juttu. Jäime juba peaaegu uskuma, et buss ongi Tartus, aga siis helistas Tuul koeraga ja ka tema jutu seest võis välja lugeda, et buss on veel Tartus. Nüüd küll enam ei saanud uskuda, et see jutt tõsi oleks.
Marssisime Opeli ringile, istusime maha ning asusime usinalt Poola kvaliteetpeeti degusteerima. Sel hetkel, kui olime liitrikese nimetatud märjukest ära maitsnud ning üritasime järgnevate napsude kallale asuda, peatus meie kõrval auto. Oh üllatust, saime autos olevad neiud olid bioloogid ja nende asimuut oli täpselt sama mis meiegi oma. Võis järjekordselt heameelt tunda, et joodikutel läheb elus hästi. Mitte et mina joodik oleksin, aga nendega koos olles läheb ka mul hästi.
Ropsi vaieldamatu tipphetk oli see, kuidas Taavet piiritust manustas. Mainitud alkoholi kontsentraat oli villitud misksesse värvilisesse limonaadipudelisse. Naljamees, nagu ma olen, mõtlesin rebaseneiudele väikese vända visata ja pakkusin neile limpsi. Neiud aga ei olnudki nii rohelised nagu vanuse järgi otsustada oleks võinud, nad ulatasid anuma lahkesti Taavetile testimiseks. Viimane suhtus ka millegipärast limpsijuttu väga kahtlevalt, nuusutas sisu ja tõi naeratuse näole ning teatas, et limpsi sees on veel midagi. Vaatamata sellele võttis pudelist kaks klõmakat, miimikaga andis selgelt mõista, et seda veel midagist oli pudelis üsna suures kontsentratsioonis. Hetk hiljem nõjatus vastu kuuseoksi ning tegi morskade mörina sarnaseid häälitsusi. Hiljem siiski ta toibus ja lällas lõbusasti edasi.
Peale Taaveti tahaks veel kiita kahte lõbusat matkaselli. Esiteks Konti, kes oli üle pika-pika aja oma urust välja rahva sekka roninud ja värbas usinasti Inju KEKile uusi liikmeid, ainukeseks tingimuseks seadis selle, et kandideeriv ei tohi vastavat instrumenti vallata ja üldse eelistas ta võimalikult ebamusikaalseid inimesi. Teise plussi sai Kont selle eest, et tassis metsa erinevaid kangeid ja magusaid napse ja seda palju suuremas koguses, kui tema jaoks tarvis oli. Teiseks kiidan valitsevat Presidenti, kes käis rahva seas ringi ja jagas oma kesvamärjukest, milleks oli tudish piip viin. Sinna juurde käis ka muidugi pikk loeng, et antud vein on üks parimaid saadaolevaid, et see on valmistatud Gabernet Sauvignon viinamarjadest,mis on küpsenud õrna Tšiili päikese all ja korjatud varakevadel Armeenias kohalike noorte poolt ja tegemist on põlise Prantsuse veiniga, mis on kohapeal kasvatatud ja pakendatud. Hiljem sai Gabernet Sauvignonist Riisling ja riikide nimed vahetusid samuti, aga jutt oli alati üks ja seesama.
Ega midagi erakordset rohkem vist ei juhtunudki, kui välja arvata see, et Metsatöll endale pähe oksendas ja osa habemest lõkke ääres magades ära põletas.
Järgmisel päeva lõunapaiku avastasin ühtäkki, et kõik normaalsed inimesed on lahkunud ning minuga oli sinna tolknema jäänud ainult Vuss. Aga ega ei lasknud sel oma meeleolu rikkuda, sest päike paistis ja ilm oli ilus. Hakkasime tee poole sammuma, rüüpasime samal ajal Lõunamaist, mille olime napilt päästnud äraviskamisest. Aga tee peale me ei saanudki kõndida, sest metsavahel korjas tore vanapaar meid auto peale ja tõi koju ära.
Marssisime Opeli ringile, istusime maha ning asusime usinalt Poola kvaliteetpeeti degusteerima. Sel hetkel, kui olime liitrikese nimetatud märjukest ära maitsnud ning üritasime järgnevate napsude kallale asuda, peatus meie kõrval auto. Oh üllatust, saime autos olevad neiud olid bioloogid ja nende asimuut oli täpselt sama mis meiegi oma. Võis järjekordselt heameelt tunda, et joodikutel läheb elus hästi. Mitte et mina joodik oleksin, aga nendega koos olles läheb ka mul hästi.
Ropsi vaieldamatu tipphetk oli see, kuidas Taavet piiritust manustas. Mainitud alkoholi kontsentraat oli villitud misksesse värvilisesse limonaadipudelisse. Naljamees, nagu ma olen, mõtlesin rebaseneiudele väikese vända visata ja pakkusin neile limpsi. Neiud aga ei olnudki nii rohelised nagu vanuse järgi otsustada oleks võinud, nad ulatasid anuma lahkesti Taavetile testimiseks. Viimane suhtus ka millegipärast limpsijuttu väga kahtlevalt, nuusutas sisu ja tõi naeratuse näole ning teatas, et limpsi sees on veel midagi. Vaatamata sellele võttis pudelist kaks klõmakat, miimikaga andis selgelt mõista, et seda veel midagist oli pudelis üsna suures kontsentratsioonis. Hetk hiljem nõjatus vastu kuuseoksi ning tegi morskade mörina sarnaseid häälitsusi. Hiljem siiski ta toibus ja lällas lõbusasti edasi.
Peale Taaveti tahaks veel kiita kahte lõbusat matkaselli. Esiteks Konti, kes oli üle pika-pika aja oma urust välja rahva sekka roninud ja värbas usinasti Inju KEKile uusi liikmeid, ainukeseks tingimuseks seadis selle, et kandideeriv ei tohi vastavat instrumenti vallata ja üldse eelistas ta võimalikult ebamusikaalseid inimesi. Teise plussi sai Kont selle eest, et tassis metsa erinevaid kangeid ja magusaid napse ja seda palju suuremas koguses, kui tema jaoks tarvis oli. Teiseks kiidan valitsevat Presidenti, kes käis rahva seas ringi ja jagas oma kesvamärjukest, milleks oli tudish piip viin. Sinna juurde käis ka muidugi pikk loeng, et antud vein on üks parimaid saadaolevaid, et see on valmistatud Gabernet Sauvignon viinamarjadest,mis on küpsenud õrna Tšiili päikese all ja korjatud varakevadel Armeenias kohalike noorte poolt ja tegemist on põlise Prantsuse veiniga, mis on kohapeal kasvatatud ja pakendatud. Hiljem sai Gabernet Sauvignonist Riisling ja riikide nimed vahetusid samuti, aga jutt oli alati üks ja seesama.
Ega midagi erakordset rohkem vist ei juhtunudki, kui välja arvata see, et Metsatöll endale pähe oksendas ja osa habemest lõkke ääres magades ära põletas.
Järgmisel päeva lõunapaiku avastasin ühtäkki, et kõik normaalsed inimesed on lahkunud ning minuga oli sinna tolknema jäänud ainult Vuss. Aga ega ei lasknud sel oma meeleolu rikkuda, sest päike paistis ja ilm oli ilus. Hakkasime tee poole sammuma, rüüpasime samal ajal Lõunamaist, mille olime napilt päästnud äraviskamisest. Aga tee peale me ei saanudki kõndida, sest metsavahel korjas tore vanapaar meid auto peale ja tõi koju ära.
Oct 6, 2010
Jooksurada
Oh üllatust, suuri tõuse ega langusi ei olegi. Kuigi rada hakkab ja lõppeb samas kohas, siis tõusu on kokku 19 meetrit ja langust 21 meetrit.
Siiani olen koguaeg üritanud välja nuputada,miks lõpus on raskem kui alguses, aga nüüd on selge, lõpp on lihtsalt pidevalt ülesmäge.
Läksin hoogu ja tegin Terviseraja kohta ka sarnase profiili ära.
Oct 5, 2010
Db, see lugu on sulle!
Ma eile pesin oma spordidressid ära, aga tippspordist ei saa märgade dresside tõttu trenni ära jätta. Nii otsisingi kapipõhjast mingid teised püksid, mis näevad muidu samasugused välja, aga neil pole uhket väikest Nike märki küljes, sellepärast on mul piinlik nendega trenni teha ja enamasti hoian neid peidus. Redus olemise ajal oli pükstega juhtunud selline veider lugu, et võõkohal olev pael oli välja roninud. Haakisin paela külge inglisnõela asusin paela tema pessa tagasi toppima. Jõudnud oma tegevusega poole peale, juhtus äkitsi õnnetus. Vedrunõel kargas lahti ja ma ei saanud enam oma tegevust jätkata. Lõikasin noaga pükstesse avause ja ja jätkasin tegevust. Viimaks kui lõpuni jõudsin, siis tundsin suurt kergendust. Aga see muutus koheselt pettumuseks, kui avastasin, et olin poole pealt sama teed pidi tagasi tulnud, mida ma sinna minemiseks olin kasutanud. Olin väga kurb! Aga lugu ise oli ju lõbus ja õpetlik - üheksa korda mõõda, ükskord lõika.
Kell kadunud
Kuna iga päev külastab seda lehekülge nii umbes 20 pealine rahvamass (huvitav küll miks?), kellest mõned on viimasel ajal rahulolematut nurinat tõstnud, et miks uusi postitusi siia ei ilmu. Olgem nüüd kõik koos õnnelikud, sest üks on just antud hetkel ilmumas. Mõningad päevad tagasi käisin maal. Ega see tegelikult nii suur seiklus ei olnudki, aga hiljem kui Tartusse tagasi jõudsin, siis avastasin, et mu pulsikell on kuhugi ära kadunud. Veider värk, aga ma ei suuda ette kujutada, kuhu see kaduda võis. Tegelikult polegi eriti sellist kohta, kust ma seda üles poleks leidnud. Muidugi on võimalik, et viimane autojuht, kelle auto peale ma hääletasin oli osav pikanäpumees ja pätsas kella minu randmelt nii, et ma ise tähelegi ei pannud. Välimuse järgi otsustades tundus küll pigem, et härra oli äsja Patareist välja lastud, siis mingi autojuhi maha koksanud ning tolle auto ära varastanud. Kipun arvama, et kui ta mu kella oleks tahtnud, siis poleks ta hakanud sea elegantselt ja märkamatult eemaldama, vaid pigem oleks kasutanud abivahendina vasarat, kirvest või midagi muud sarnast.
Nüüd on veidi ebamugav joosta, kuna kipun ilma pulssi pidevalt kontrollimata liigselt kiirustama. Teine probleem on selles, et kuna mul on antiikne telefon, millel kella ei ole, siis olen sellises veidras olukorras, et päev läbi ei tea palju kell on.
P.S Kui väga hästi läheb, siis kirjutan Mustast Ropsist ka millalgi midagi.
Nüüd on veidi ebamugav joosta, kuna kipun ilma pulssi pidevalt kontrollimata liigselt kiirustama. Teine probleem on selles, et kuna mul on antiikne telefon, millel kella ei ole, siis olen sellises veidras olukorras, et päev läbi ei tea palju kell on.
P.S Kui väga hästi läheb, siis kirjutan Mustast Ropsist ka millalgi midagi.
Oct 4, 2010
- kuule, sa pole pool kuud kirjutanud blogisse... võtan bookmarkist maha vä? Viimasel ajal pole tõesti viitsinud midagi kirjutada... motivatsioonikriis või midagi sellist. Kui kellelgi on mõni mõjuv põhjus, miks ma peaks tihemini kirjutama, siis võib seda vabalt minuga jagada... Aga lähitulevikus (ehk isegi homme) riputan kaks kena pilti siia.
Sep 16, 2010
Uus poiss
Hiljuti kolis meie õdusa pesa naabertuppa uus poiss. Erinevalt eelmisest uuest poisist, kelle nime peale kolmeaastast kooselu pole veel õnnestunud teada saada, sain uuema uue poisiga inimese kombel suheldud. Tutvustas end enne kui küsidagi jõudsin. Nimi on Egon ja ta on kusagilt maalt. Nii maalt, et on ühe korra Tallinnas käinud ja enam sinna tagasi ei taha. Aga prioriteedid on noormehel igati õigel kohal. Nimelt ta küsis, et kes teil seal vahel kitarri tinistab... siis kurtis, et võiks teisi lugusi ka peale bemmi kummide mõnikord kuulda. Kõige lõpuks lisas veel, et ta on ka mõtelnud kidramängimist õppida, kuigi ega ta suur muusikasõber ei olegi, aga tüdrukutele meeldib... Igati õige suhtumine minu meelest!
Sep 15, 2010
Disko ja järelmatk
Teatavasti lõppeb iga õige matk suure tantsulkaga kusagil looduskaunis asupaigas. Nii ka seekord. Diskoriks oli valitud üks jube lahe tüüp, see olin muidugimõista mina. Kuna ma olen sügavalt veendunud, et purjus peaga hea muusika kuulamine on sama hea kui hobustele suhkru söötmine ja tantsimiseks on ainult üks õige muusika - disko, siis olin end eelnevalt varustanud suure hulga diskomuusikaga. Ega see varustamine ka just väga meeldiv tegevus ei olnud. Kaks päeva pidin neid lugusi kuulama ja valima, nii et kõrvad sitavett jooksid. Õnneks ei pidanud üksi kannatama, sest Vuss passis ka enamiku aega kõrval.
Aga suuremale osale rahvast oli tantsupidu väga meeltmööda. Rahvast oli tantsupõrandal samapalju kui Atlantises enne peo algust. Nii mõnigi palus eelmist lugu uuesti mängida, sest see oli lihtsalt liiga hea tantsupala. Tormi ütles umbes kolm kora järjest, et väga hea dj on siia orgunnitud. Ütleme ausalt,mulle ka meeldis!
Mõni arvas ka teisiti, peale kolmandat-neljandat lugu küsis Auli, et kas nüüd poleks aeg muusikat vahetada. Kui ma teatasin, et mul ainult sellist paska ongi kaasa võetud, siis tundus neiu väga pettunud olevat. Ja keegi, ma täesti ei mäleta kes, teatas, et oleks ta seda oodata osanud, siis ta poleks matkale tulnudki. Kõige halveni arvas asjast muidugi hr. Kukk, kes algul tantsis nagu Jauram, aga mingi hetk sammus vihaselt diskopuldi juurde ja lõi läppari nii suure pauguga kinni, et osad klahvid põrandale lendasid, see juures teatas ta, et talle aitab. Hommikul veel imestas, et mis need joodikud tema arvutiga teinud on, see ei pidanud enam end üles buutima.
Huvitaval kombel jäin peale peo lõppu T-särgi väel pingile magama kampsun pea all. Ilmselt ei ole see kokkusattumus, et nädala alguses haigeks jäin.
Hommikul tiksus kogu rahvas vaikselt minema. Lõpuks jäid peale minu ainult Vuss, Jauram ja Ave. Kuskilt ilmusid välja Poola kvaliteetveinipõhi,veidi kanget gini, jõime need ära. Siis oli juba hammas verel ja edasi tarbisime piiritust. Hea piiritus pidi olema, sest ma pole kunagi hiljem enam nii palju naernud kui tol päeval. Ja põhiline nali oli see, et keegi jälle avastas, et mida me naerame, viimane nali, mille keegi tegi, oli kas hommikul või eelmisel õhtul.
Õhtupoolikuks jõudsime Ahjale, aga enam edasi ei osanud eriti midagi teha. Ja kui midagi teha ei oska, siis tuleb tanklast napsu osta ja sinna kõrvale murule visata ja nautida ilusat ilma ja kohalike asotsiaalsusele kalduvaid härrasmeeste jutukesi. Kui pimedus maad katmas oli, siis sai Ave aru, et ta on mingite viimaste luuserite seltskonnas ja hääletas Tartusse ära. Veidi hiljem sain ka mina sellest aru, aga hea ja nõrgemates hooliv nagu ma olen, siis võtsin need kaks luuserit endaga te äärde kaasa. Pimedas ja vihmaga tee ääres lebotaes peale ei saanud. Vuss lahendas olukorra nii, et jooksis tanklasse, tõi paar gunnarit juurde, helistas Paelussile, kes meid lahkesti Zavi ukse ette sõidutas.
Aga suuremale osale rahvast oli tantsupidu väga meeltmööda. Rahvast oli tantsupõrandal samapalju kui Atlantises enne peo algust. Nii mõnigi palus eelmist lugu uuesti mängida, sest see oli lihtsalt liiga hea tantsupala. Tormi ütles umbes kolm kora järjest, et väga hea dj on siia orgunnitud. Ütleme ausalt,mulle ka meeldis!
Mõni arvas ka teisiti, peale kolmandat-neljandat lugu küsis Auli, et kas nüüd poleks aeg muusikat vahetada. Kui ma teatasin, et mul ainult sellist paska ongi kaasa võetud, siis tundus neiu väga pettunud olevat. Ja keegi, ma täesti ei mäleta kes, teatas, et oleks ta seda oodata osanud, siis ta poleks matkale tulnudki. Kõige halveni arvas asjast muidugi hr. Kukk, kes algul tantsis nagu Jauram, aga mingi hetk sammus vihaselt diskopuldi juurde ja lõi läppari nii suure pauguga kinni, et osad klahvid põrandale lendasid, see juures teatas ta, et talle aitab. Hommikul veel imestas, et mis need joodikud tema arvutiga teinud on, see ei pidanud enam end üles buutima.
Huvitaval kombel jäin peale peo lõppu T-särgi väel pingile magama kampsun pea all. Ilmselt ei ole see kokkusattumus, et nädala alguses haigeks jäin.
Hommikul tiksus kogu rahvas vaikselt minema. Lõpuks jäid peale minu ainult Vuss, Jauram ja Ave. Kuskilt ilmusid välja Poola kvaliteetveinipõhi,veidi kanget gini, jõime need ära. Siis oli juba hammas verel ja edasi tarbisime piiritust. Hea piiritus pidi olema, sest ma pole kunagi hiljem enam nii palju naernud kui tol päeval. Ja põhiline nali oli see, et keegi jälle avastas, et mida me naerame, viimane nali, mille keegi tegi, oli kas hommikul või eelmisel õhtul.
Õhtupoolikuks jõudsime Ahjale, aga enam edasi ei osanud eriti midagi teha. Ja kui midagi teha ei oska, siis tuleb tanklast napsu osta ja sinna kõrvale murule visata ja nautida ilusat ilma ja kohalike asotsiaalsusele kalduvaid härrasmeeste jutukesi. Kui pimedus maad katmas oli, siis sai Ave aru, et ta on mingite viimaste luuserite seltskonnas ja hääletas Tartusse ära. Veidi hiljem sain ka mina sellest aru, aga hea ja nõrgemates hooliv nagu ma olen, siis võtsin need kaks luuserit endaga te äärde kaasa. Pimedas ja vihmaga tee ääres lebotaes peale ei saanud. Vuss lahendas olukorra nii, et jooksis tanklasse, tõi paar gunnarit juurde, helistas Paelussile, kes meid lahkesti Zavi ukse ette sõidutas.
Avamatk, esimene osa
Nagu viimasel ajal võib-olla märganud olete, siis ma ei ole eriti aktiivselt blogi tarvis klaviatuuri nühkinud. Kuna väga-väga paljud minu suurepäraste kirjatükkide andunud fännitarid on minu mittekirjutamist mulle pahaks pannud, siis ma üritan teieni tuua mõned paremad palad Looduskaitseringi avamatkast.
Rongi peal oli vaja olla juba paar tundi enne päikesetõusu, sest Edelaraudtee reisirongiliikluse plaanide kohaselt oli väljasõit kell 10:24. Et nii vara kuidagi rongile saada, selleks mõtlesime Vussiga välja plaani, et kui meelelahutustehas kinni pannakse, siis suundume vaksali kõrvale telkima. Plaan oli hea, kuid tegelikkus kujunes teistsuguseks. Nimelt kujunesid asjalood sedasi, et mul tuli öö jooksul muid meeldivaid asju teha ja magada ei õnnestunudki. Hommikul ostsin poest saia ja gunnarit ning Vussile ühe Bocki, sest ta pidi öö üksi mööda saatma. Siis ma veel ei teadnud, et ka tema ei jõudnud telkimispaika ja ta vana ludri jäi isegi rongist maha.
Rongis toimus kõik nagu ikka, meeldiv seltskond, mõned naljad ja erinevad napsud. Võib koguni väita, et ma jäin purju nagu põdrapull, kes puu alt käärinud õunu näppab. Ei tasu nüüd arvata, et mul sellepärast piinlik oleks. Ei ole, ma olen purjus peaga ka väga tore, heasüdamlik, hooliv, austusväärne ja kena meeskodanik.
Mõni hetk peale peale istumist tuli juba maha ronida, sest olime sihtpunkti jõudnud. Olin otsustanud, et sel korral mõttetust käbiviskevõistlusest osa ei võta. Mõttetu on see juba ainuüksi sellepärast, et ma ei ole seal kunagi mingit kohta saavutanud. Mingi hetk mõtlesin ümber (jauram ja Bock olid ka asjaga kuidagi seotud) ja jooksin üles. Kairi veel üleval imestas, et ka ma tegelikult ka joostes tulin, sest temal olnud ilma jooksmatagi raskusi üles ronimisega. Sellest järeldasin, et olen heas vormis ja tahtmine oli suur käbi kaugele visata. Aga käbid olid vist ka suured, sest kaks kolmest suutsin vastu kuuske visata ja kolmandaga läks ka midagi nihu. Järgmine kord enam seda lollust kaasa ei tee.
Edasi on plaanis mõningane molutamine. Kuna ma olin sel aastal õhtuse ürituse ametlik DJ, siis proovisin kõigil võimalikel viisidel vältida kõikide eelnevate kordade tsenaariumi, et jõuan koos kõige vastikumate joodikutega lõppu, siis kui korralikud matkasellid juba magavad. Seega jätsin molutamise osa vahele ja hakkasin kohe matkama. Veidral kombel liitusid minu seltskonnaga kaks toredat neiut:
Kõndisime suhteliselt kiirel tempol, pause praktiliselt ei teinud, ainult siis kui oli vaja tühi taara kotti toppida ja täis pudel asemele haarata. Tõsi, vahepeal korjasime veidi seeni ka, aga selliseid tavapäraseid "istume siin kännu otsas ja naudime vaadet ning õlut" peatusi ei teinud. Kogu teekonna jooksul tegime ainult kaks üle minuti pikkust pausi. Esimese et saia ja konservi süüa ja teise sest see oli ilus koht ja Vuss oli sinna vastu matkanud. Aga Kiidjärvel oli siiski suurem osa inimesi enne meid kohal, pea kõik olid seekord matkanud jõe valel kaldal.
Rongi peal oli vaja olla juba paar tundi enne päikesetõusu, sest Edelaraudtee reisirongiliikluse plaanide kohaselt oli väljasõit kell 10:24. Et nii vara kuidagi rongile saada, selleks mõtlesime Vussiga välja plaani, et kui meelelahutustehas kinni pannakse, siis suundume vaksali kõrvale telkima. Plaan oli hea, kuid tegelikkus kujunes teistsuguseks. Nimelt kujunesid asjalood sedasi, et mul tuli öö jooksul muid meeldivaid asju teha ja magada ei õnnestunudki. Hommikul ostsin poest saia ja gunnarit ning Vussile ühe Bocki, sest ta pidi öö üksi mööda saatma. Siis ma veel ei teadnud, et ka tema ei jõudnud telkimispaika ja ta vana ludri jäi isegi rongist maha.
Väike lembehetk Detsibelli ja koeraga.
Rongis toimus kõik nagu ikka, meeldiv seltskond, mõned naljad ja erinevad napsud. Võib koguni väita, et ma jäin purju nagu põdrapull, kes puu alt käärinud õunu näppab. Ei tasu nüüd arvata, et mul sellepärast piinlik oleks. Ei ole, ma olen purjus peaga ka väga tore, heasüdamlik, hooliv, austusväärne ja kena meeskodanik.
Mõni hetk peale peale istumist tuli juba maha ronida, sest olime sihtpunkti jõudnud. Olin otsustanud, et sel korral mõttetust käbiviskevõistlusest osa ei võta. Mõttetu on see juba ainuüksi sellepärast, et ma ei ole seal kunagi mingit kohta saavutanud. Mingi hetk mõtlesin ümber (jauram ja Bock olid ka asjaga kuidagi seotud) ja jooksin üles. Kairi veel üleval imestas, et ka ma tegelikult ka joostes tulin, sest temal olnud ilma jooksmatagi raskusi üles ronimisega. Sellest järeldasin, et olen heas vormis ja tahtmine oli suur käbi kaugele visata. Aga käbid olid vist ka suured, sest kaks kolmest suutsin vastu kuuske visata ja kolmandaga läks ka midagi nihu. Järgmine kord enam seda lollust kaasa ei tee.
Edasi on plaanis mõningane molutamine. Kuna ma olin sel aastal õhtuse ürituse ametlik DJ, siis proovisin kõigil võimalikel viisidel vältida kõikide eelnevate kordade tsenaariumi, et jõuan koos kõige vastikumate joodikutega lõppu, siis kui korralikud matkasellid juba magavad. Seega jätsin molutamise osa vahele ja hakkasin kohe matkama. Veidral kombel liitusid minu seltskonnaga kaks toredat neiut:
Kõndisime suhteliselt kiirel tempol, pause praktiliselt ei teinud, ainult siis kui oli vaja tühi taara kotti toppida ja täis pudel asemele haarata. Tõsi, vahepeal korjasime veidi seeni ka, aga selliseid tavapäraseid "istume siin kännu otsas ja naudime vaadet ning õlut" peatusi ei teinud. Kogu teekonna jooksul tegime ainult kaks üle minuti pikkust pausi. Esimese et saia ja konservi süüa ja teise sest see oli ilus koht ja Vuss oli sinna vastu matkanud. Aga Kiidjärvel oli siiski suurem osa inimesi enne meid kohal, pea kõik olid seekord matkanud jõe valel kaldal.
Aug 24, 2010
Joosta on vahva
Käisin täna jooksmas, nagu mul juba heaks tavaks on saanud. Olin parasjagu ametis ühe jala teise ette toimetamisega, kui silmasin paari sammu kaugusel ees suitsupakki vedelemas. Otsustasin, et teen ühiskonnale teene ja lükkan prügi tsiviliseeritud asfaldilt metsiku looduse rüppe tee kõrval. Alateadlikult arvutasin paki kaalu ja andsin sellele suure varbaga vastava obaduse. Suureks üllatuseks ei lennanud suitsupakk mitte tee kõrvale, vaid libises vaevaliselt kümmekond sentimeetrit. Uudishimu sai jooksulustist võitu ning ma asusin kahtlast pakikest uurima. Pakk sisaldas suuremal hulgal sente ning ühte kirjakest, millele oli suurelt kirjutatid "Avaldus". Väiksemas kirjas seisis: "Mind Mihkel Mumpsi hoitakse vastu minu enda tahtmist Raja 37 kinnipidamisasutuses..." Vahva värk! Jätsin paki tee peale ja jooksin edasi.
Aug 13, 2010
Natuke suvalist jura
Käisin täna jooksmas. Muidu oli kõik nagu ikka, aga psühhiaatriakliinikust möödudes pistsid sealsed kohalikud elanikud mu peale karjuma. Algul ei saanudki aru, et kas mina tegin midagi halba või mis häda oli, siis aga taipasin, et neil oli pall üle aia lennanud ja nad soovisid, et ma selle neile tagasi lennutaksin. Hea ja abivalmis nagu ma olen, otsustasin nende soovi täita. Üks hüüdis, et löö jalaga. Esmapilgul tundus korvpall olevat ja ma tahtsin vastu ütelda:"Hull oled või?" Õnneks taipasin, et antud olukorras poleks see vist kõige sobilikum lause olnud.
Võtsin palli kätte, et see üle aia visata. Palli käes hoides taipasin, et see pole üldse mitte tavaline pall. Tegemist oli osavasti korvpalli palliks maskeeritud jalgpalliga. Tulin kohalike soovidele vastu ning virutasin sellele jalaga. Muidugi ei õnnestunud mul seda üle aia toimetada, tabasin kliiniku seina kahe akna vahele. Selle eest sain noomida, sest nii võib aken katki minna. Ühiselt otsustasim, et peaksin siiski viskama mitte lööma. Viskasingi, aga kahjuks põrkas see paar korda aia peal ja siis kukkus ikka väljapoole tagasi. Kolmanda korraga õnnestus pall siiski üle aia toimetada.
Hakkasin edasi sörkima, üks kohalik teadustas, et sporti peab tegema. Nõustusin sellega. Teine aga lisas:"Sa peaksid rohkem sporti tegema, siis saad palli viskamisega paremini hakkama." Mul ei jäänud muud üle kui ka selle väitega nõustuda.
Eile, päev enne seda, kui ülalmainitud palliloopimine aset leidis, juhtus üks teine lõbus lugu. Tulin õhtul koju ja avastasin, et maja ees on tee sisse kraav kaevatud. Olin õnnelik, et ma polnud rattaga ega varem koju ei tulnud, sest pimedas oleksin võinud vabalt sinna sisse kukkuda.
Hommikul lehvitas Vuss mulle oma värsket kipskätt.
Võtsin palli kätte, et see üle aia visata. Palli käes hoides taipasin, et see pole üldse mitte tavaline pall. Tegemist oli osavasti korvpalli palliks maskeeritud jalgpalliga. Tulin kohalike soovidele vastu ning virutasin sellele jalaga. Muidugi ei õnnestunud mul seda üle aia toimetada, tabasin kliiniku seina kahe akna vahele. Selle eest sain noomida, sest nii võib aken katki minna. Ühiselt otsustasim, et peaksin siiski viskama mitte lööma. Viskasingi, aga kahjuks põrkas see paar korda aia peal ja siis kukkus ikka väljapoole tagasi. Kolmanda korraga õnnestus pall siiski üle aia toimetada.
Hakkasin edasi sörkima, üks kohalik teadustas, et sporti peab tegema. Nõustusin sellega. Teine aga lisas:"Sa peaksid rohkem sporti tegema, siis saad palli viskamisega paremini hakkama." Mul ei jäänud muud üle kui ka selle väitega nõustuda.
Eile, päev enne seda, kui ülalmainitud palliloopimine aset leidis, juhtus üks teine lõbus lugu. Tulin õhtul koju ja avastasin, et maja ees on tee sisse kraav kaevatud. Olin õnnelik, et ma polnud rattaga ega varem koju ei tulnud, sest pimedas oleksin võinud vabalt sinna sisse kukkuda.
Hommikul lehvitas Vuss mulle oma värsket kipskätt.
Aug 8, 2010
Aug 4, 2010
Otsin abi
Äkki kellelgi vedeleb kusagil kuuri all, sauna taga või koerakuudis mõni üleliigne jupp vanametalli. Juhtus nii, et jõusaalist varastati ainukesed suured kettad ära ja nüüd on probleem selles, et mul pole piisavalt raskusi, et tugevaks saada. Eriti tore oleks, kui kuskil vedeleksid tõelised kangikettad(kas nii neid jullasid kutsutaksegi või? Päris perversselt kõlab igatahes!). Võtan vastu ka hantleid, juhul kui on pakkuda kaks ühesuurust. Samuti olen huvitatud ühest 16sest sangpommist.
Nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on mingisugust informatsiooni, kust nimetatud esemeid leida võiks, siis võiks võtta ühendust minuga või kellegagi, kes mind teab!
Nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on mingisugust informatsiooni, kust nimetatud esemeid leida võiks, siis võiks võtta ühendust minuga või kellegagi, kes mind teab!
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
