Kuna iga päev külastab seda lehekülge nii umbes 20 pealine rahvamass (huvitav küll miks?), kellest mõned on viimasel ajal rahulolematut nurinat tõstnud, et miks uusi postitusi siia ei ilmu. Olgem nüüd kõik koos õnnelikud, sest üks on just antud hetkel ilmumas. Mõningad päevad tagasi käisin maal. Ega see tegelikult nii suur seiklus ei olnudki, aga hiljem kui Tartusse tagasi jõudsin, siis avastasin, et mu pulsikell on kuhugi ära kadunud. Veider värk, aga ma ei suuda ette kujutada, kuhu see kaduda võis. Tegelikult polegi eriti sellist kohta, kust ma seda üles poleks leidnud. Muidugi on võimalik, et viimane autojuht, kelle auto peale ma hääletasin oli osav pikanäpumees ja pätsas kella minu randmelt nii, et ma ise tähelegi ei pannud. Välimuse järgi otsustades tundus küll pigem, et härra oli äsja Patareist välja lastud, siis mingi autojuhi maha koksanud ning tolle auto ära varastanud. Kipun arvama, et kui ta mu kella oleks tahtnud, siis poleks ta hakanud sea elegantselt ja märkamatult eemaldama, vaid pigem oleks kasutanud abivahendina vasarat, kirvest või midagi muud sarnast.
Nüüd on veidi ebamugav joosta, kuna kipun ilma pulssi pidevalt kontrollimata liigselt kiirustama. Teine probleem on selles, et kuna mul on antiikne telefon, millel kella ei ole, siis olen sellises veidras olukorras, et päev läbi ei tea palju kell on.
P.S Kui väga hästi läheb, siis kirjutan Mustast Ropsist ka millalgi midagi.
Proovi sellega otsida!
Custom Search
Oct 5, 2010
Oct 4, 2010
- kuule, sa pole pool kuud kirjutanud blogisse... võtan bookmarkist maha vä? Viimasel ajal pole tõesti viitsinud midagi kirjutada... motivatsioonikriis või midagi sellist. Kui kellelgi on mõni mõjuv põhjus, miks ma peaks tihemini kirjutama, siis võib seda vabalt minuga jagada... Aga lähitulevikus (ehk isegi homme) riputan kaks kena pilti siia.
Sep 16, 2010
Uus poiss
Hiljuti kolis meie õdusa pesa naabertuppa uus poiss. Erinevalt eelmisest uuest poisist, kelle nime peale kolmeaastast kooselu pole veel õnnestunud teada saada, sain uuema uue poisiga inimese kombel suheldud. Tutvustas end enne kui küsidagi jõudsin. Nimi on Egon ja ta on kusagilt maalt. Nii maalt, et on ühe korra Tallinnas käinud ja enam sinna tagasi ei taha. Aga prioriteedid on noormehel igati õigel kohal. Nimelt ta küsis, et kes teil seal vahel kitarri tinistab... siis kurtis, et võiks teisi lugusi ka peale bemmi kummide mõnikord kuulda. Kõige lõpuks lisas veel, et ta on ka mõtelnud kidramängimist õppida, kuigi ega ta suur muusikasõber ei olegi, aga tüdrukutele meeldib... Igati õige suhtumine minu meelest!
Sep 15, 2010
Disko ja järelmatk
Teatavasti lõppeb iga õige matk suure tantsulkaga kusagil looduskaunis asupaigas. Nii ka seekord. Diskoriks oli valitud üks jube lahe tüüp, see olin muidugimõista mina. Kuna ma olen sügavalt veendunud, et purjus peaga hea muusika kuulamine on sama hea kui hobustele suhkru söötmine ja tantsimiseks on ainult üks õige muusika - disko, siis olin end eelnevalt varustanud suure hulga diskomuusikaga. Ega see varustamine ka just väga meeldiv tegevus ei olnud. Kaks päeva pidin neid lugusi kuulama ja valima, nii et kõrvad sitavett jooksid. Õnneks ei pidanud üksi kannatama, sest Vuss passis ka enamiku aega kõrval.
Aga suuremale osale rahvast oli tantsupidu väga meeltmööda. Rahvast oli tantsupõrandal samapalju kui Atlantises enne peo algust. Nii mõnigi palus eelmist lugu uuesti mängida, sest see oli lihtsalt liiga hea tantsupala. Tormi ütles umbes kolm kora järjest, et väga hea dj on siia orgunnitud. Ütleme ausalt,mulle ka meeldis!
Mõni arvas ka teisiti, peale kolmandat-neljandat lugu küsis Auli, et kas nüüd poleks aeg muusikat vahetada. Kui ma teatasin, et mul ainult sellist paska ongi kaasa võetud, siis tundus neiu väga pettunud olevat. Ja keegi, ma täesti ei mäleta kes, teatas, et oleks ta seda oodata osanud, siis ta poleks matkale tulnudki. Kõige halveni arvas asjast muidugi hr. Kukk, kes algul tantsis nagu Jauram, aga mingi hetk sammus vihaselt diskopuldi juurde ja lõi läppari nii suure pauguga kinni, et osad klahvid põrandale lendasid, see juures teatas ta, et talle aitab. Hommikul veel imestas, et mis need joodikud tema arvutiga teinud on, see ei pidanud enam end üles buutima.
Huvitaval kombel jäin peale peo lõppu T-särgi väel pingile magama kampsun pea all. Ilmselt ei ole see kokkusattumus, et nädala alguses haigeks jäin.
Hommikul tiksus kogu rahvas vaikselt minema. Lõpuks jäid peale minu ainult Vuss, Jauram ja Ave. Kuskilt ilmusid välja Poola kvaliteetveinipõhi,veidi kanget gini, jõime need ära. Siis oli juba hammas verel ja edasi tarbisime piiritust. Hea piiritus pidi olema, sest ma pole kunagi hiljem enam nii palju naernud kui tol päeval. Ja põhiline nali oli see, et keegi jälle avastas, et mida me naerame, viimane nali, mille keegi tegi, oli kas hommikul või eelmisel õhtul.
Õhtupoolikuks jõudsime Ahjale, aga enam edasi ei osanud eriti midagi teha. Ja kui midagi teha ei oska, siis tuleb tanklast napsu osta ja sinna kõrvale murule visata ja nautida ilusat ilma ja kohalike asotsiaalsusele kalduvaid härrasmeeste jutukesi. Kui pimedus maad katmas oli, siis sai Ave aru, et ta on mingite viimaste luuserite seltskonnas ja hääletas Tartusse ära. Veidi hiljem sain ka mina sellest aru, aga hea ja nõrgemates hooliv nagu ma olen, siis võtsin need kaks luuserit endaga te äärde kaasa. Pimedas ja vihmaga tee ääres lebotaes peale ei saanud. Vuss lahendas olukorra nii, et jooksis tanklasse, tõi paar gunnarit juurde, helistas Paelussile, kes meid lahkesti Zavi ukse ette sõidutas.
Aga suuremale osale rahvast oli tantsupidu väga meeltmööda. Rahvast oli tantsupõrandal samapalju kui Atlantises enne peo algust. Nii mõnigi palus eelmist lugu uuesti mängida, sest see oli lihtsalt liiga hea tantsupala. Tormi ütles umbes kolm kora järjest, et väga hea dj on siia orgunnitud. Ütleme ausalt,mulle ka meeldis!
Mõni arvas ka teisiti, peale kolmandat-neljandat lugu küsis Auli, et kas nüüd poleks aeg muusikat vahetada. Kui ma teatasin, et mul ainult sellist paska ongi kaasa võetud, siis tundus neiu väga pettunud olevat. Ja keegi, ma täesti ei mäleta kes, teatas, et oleks ta seda oodata osanud, siis ta poleks matkale tulnudki. Kõige halveni arvas asjast muidugi hr. Kukk, kes algul tantsis nagu Jauram, aga mingi hetk sammus vihaselt diskopuldi juurde ja lõi läppari nii suure pauguga kinni, et osad klahvid põrandale lendasid, see juures teatas ta, et talle aitab. Hommikul veel imestas, et mis need joodikud tema arvutiga teinud on, see ei pidanud enam end üles buutima.
Huvitaval kombel jäin peale peo lõppu T-särgi väel pingile magama kampsun pea all. Ilmselt ei ole see kokkusattumus, et nädala alguses haigeks jäin.
Hommikul tiksus kogu rahvas vaikselt minema. Lõpuks jäid peale minu ainult Vuss, Jauram ja Ave. Kuskilt ilmusid välja Poola kvaliteetveinipõhi,veidi kanget gini, jõime need ära. Siis oli juba hammas verel ja edasi tarbisime piiritust. Hea piiritus pidi olema, sest ma pole kunagi hiljem enam nii palju naernud kui tol päeval. Ja põhiline nali oli see, et keegi jälle avastas, et mida me naerame, viimane nali, mille keegi tegi, oli kas hommikul või eelmisel õhtul.
Õhtupoolikuks jõudsime Ahjale, aga enam edasi ei osanud eriti midagi teha. Ja kui midagi teha ei oska, siis tuleb tanklast napsu osta ja sinna kõrvale murule visata ja nautida ilusat ilma ja kohalike asotsiaalsusele kalduvaid härrasmeeste jutukesi. Kui pimedus maad katmas oli, siis sai Ave aru, et ta on mingite viimaste luuserite seltskonnas ja hääletas Tartusse ära. Veidi hiljem sain ka mina sellest aru, aga hea ja nõrgemates hooliv nagu ma olen, siis võtsin need kaks luuserit endaga te äärde kaasa. Pimedas ja vihmaga tee ääres lebotaes peale ei saanud. Vuss lahendas olukorra nii, et jooksis tanklasse, tõi paar gunnarit juurde, helistas Paelussile, kes meid lahkesti Zavi ukse ette sõidutas.
Avamatk, esimene osa
Nagu viimasel ajal võib-olla märganud olete, siis ma ei ole eriti aktiivselt blogi tarvis klaviatuuri nühkinud. Kuna väga-väga paljud minu suurepäraste kirjatükkide andunud fännitarid on minu mittekirjutamist mulle pahaks pannud, siis ma üritan teieni tuua mõned paremad palad Looduskaitseringi avamatkast.
Rongi peal oli vaja olla juba paar tundi enne päikesetõusu, sest Edelaraudtee reisirongiliikluse plaanide kohaselt oli väljasõit kell 10:24. Et nii vara kuidagi rongile saada, selleks mõtlesime Vussiga välja plaani, et kui meelelahutustehas kinni pannakse, siis suundume vaksali kõrvale telkima. Plaan oli hea, kuid tegelikkus kujunes teistsuguseks. Nimelt kujunesid asjalood sedasi, et mul tuli öö jooksul muid meeldivaid asju teha ja magada ei õnnestunudki. Hommikul ostsin poest saia ja gunnarit ning Vussile ühe Bocki, sest ta pidi öö üksi mööda saatma. Siis ma veel ei teadnud, et ka tema ei jõudnud telkimispaika ja ta vana ludri jäi isegi rongist maha.
Rongis toimus kõik nagu ikka, meeldiv seltskond, mõned naljad ja erinevad napsud. Võib koguni väita, et ma jäin purju nagu põdrapull, kes puu alt käärinud õunu näppab. Ei tasu nüüd arvata, et mul sellepärast piinlik oleks. Ei ole, ma olen purjus peaga ka väga tore, heasüdamlik, hooliv, austusväärne ja kena meeskodanik.
Mõni hetk peale peale istumist tuli juba maha ronida, sest olime sihtpunkti jõudnud. Olin otsustanud, et sel korral mõttetust käbiviskevõistlusest osa ei võta. Mõttetu on see juba ainuüksi sellepärast, et ma ei ole seal kunagi mingit kohta saavutanud. Mingi hetk mõtlesin ümber (jauram ja Bock olid ka asjaga kuidagi seotud) ja jooksin üles. Kairi veel üleval imestas, et ka ma tegelikult ka joostes tulin, sest temal olnud ilma jooksmatagi raskusi üles ronimisega. Sellest järeldasin, et olen heas vormis ja tahtmine oli suur käbi kaugele visata. Aga käbid olid vist ka suured, sest kaks kolmest suutsin vastu kuuske visata ja kolmandaga läks ka midagi nihu. Järgmine kord enam seda lollust kaasa ei tee.
Edasi on plaanis mõningane molutamine. Kuna ma olin sel aastal õhtuse ürituse ametlik DJ, siis proovisin kõigil võimalikel viisidel vältida kõikide eelnevate kordade tsenaariumi, et jõuan koos kõige vastikumate joodikutega lõppu, siis kui korralikud matkasellid juba magavad. Seega jätsin molutamise osa vahele ja hakkasin kohe matkama. Veidral kombel liitusid minu seltskonnaga kaks toredat neiut:
Kõndisime suhteliselt kiirel tempol, pause praktiliselt ei teinud, ainult siis kui oli vaja tühi taara kotti toppida ja täis pudel asemele haarata. Tõsi, vahepeal korjasime veidi seeni ka, aga selliseid tavapäraseid "istume siin kännu otsas ja naudime vaadet ning õlut" peatusi ei teinud. Kogu teekonna jooksul tegime ainult kaks üle minuti pikkust pausi. Esimese et saia ja konservi süüa ja teise sest see oli ilus koht ja Vuss oli sinna vastu matkanud. Aga Kiidjärvel oli siiski suurem osa inimesi enne meid kohal, pea kõik olid seekord matkanud jõe valel kaldal.
Rongi peal oli vaja olla juba paar tundi enne päikesetõusu, sest Edelaraudtee reisirongiliikluse plaanide kohaselt oli väljasõit kell 10:24. Et nii vara kuidagi rongile saada, selleks mõtlesime Vussiga välja plaani, et kui meelelahutustehas kinni pannakse, siis suundume vaksali kõrvale telkima. Plaan oli hea, kuid tegelikkus kujunes teistsuguseks. Nimelt kujunesid asjalood sedasi, et mul tuli öö jooksul muid meeldivaid asju teha ja magada ei õnnestunudki. Hommikul ostsin poest saia ja gunnarit ning Vussile ühe Bocki, sest ta pidi öö üksi mööda saatma. Siis ma veel ei teadnud, et ka tema ei jõudnud telkimispaika ja ta vana ludri jäi isegi rongist maha.
Väike lembehetk Detsibelli ja koeraga.
Rongis toimus kõik nagu ikka, meeldiv seltskond, mõned naljad ja erinevad napsud. Võib koguni väita, et ma jäin purju nagu põdrapull, kes puu alt käärinud õunu näppab. Ei tasu nüüd arvata, et mul sellepärast piinlik oleks. Ei ole, ma olen purjus peaga ka väga tore, heasüdamlik, hooliv, austusväärne ja kena meeskodanik.
Mõni hetk peale peale istumist tuli juba maha ronida, sest olime sihtpunkti jõudnud. Olin otsustanud, et sel korral mõttetust käbiviskevõistlusest osa ei võta. Mõttetu on see juba ainuüksi sellepärast, et ma ei ole seal kunagi mingit kohta saavutanud. Mingi hetk mõtlesin ümber (jauram ja Bock olid ka asjaga kuidagi seotud) ja jooksin üles. Kairi veel üleval imestas, et ka ma tegelikult ka joostes tulin, sest temal olnud ilma jooksmatagi raskusi üles ronimisega. Sellest järeldasin, et olen heas vormis ja tahtmine oli suur käbi kaugele visata. Aga käbid olid vist ka suured, sest kaks kolmest suutsin vastu kuuske visata ja kolmandaga läks ka midagi nihu. Järgmine kord enam seda lollust kaasa ei tee.
Edasi on plaanis mõningane molutamine. Kuna ma olin sel aastal õhtuse ürituse ametlik DJ, siis proovisin kõigil võimalikel viisidel vältida kõikide eelnevate kordade tsenaariumi, et jõuan koos kõige vastikumate joodikutega lõppu, siis kui korralikud matkasellid juba magavad. Seega jätsin molutamise osa vahele ja hakkasin kohe matkama. Veidral kombel liitusid minu seltskonnaga kaks toredat neiut:
Kõndisime suhteliselt kiirel tempol, pause praktiliselt ei teinud, ainult siis kui oli vaja tühi taara kotti toppida ja täis pudel asemele haarata. Tõsi, vahepeal korjasime veidi seeni ka, aga selliseid tavapäraseid "istume siin kännu otsas ja naudime vaadet ning õlut" peatusi ei teinud. Kogu teekonna jooksul tegime ainult kaks üle minuti pikkust pausi. Esimese et saia ja konservi süüa ja teise sest see oli ilus koht ja Vuss oli sinna vastu matkanud. Aga Kiidjärvel oli siiski suurem osa inimesi enne meid kohal, pea kõik olid seekord matkanud jõe valel kaldal.
Aug 24, 2010
Joosta on vahva
Käisin täna jooksmas, nagu mul juba heaks tavaks on saanud. Olin parasjagu ametis ühe jala teise ette toimetamisega, kui silmasin paari sammu kaugusel ees suitsupakki vedelemas. Otsustasin, et teen ühiskonnale teene ja lükkan prügi tsiviliseeritud asfaldilt metsiku looduse rüppe tee kõrval. Alateadlikult arvutasin paki kaalu ja andsin sellele suure varbaga vastava obaduse. Suureks üllatuseks ei lennanud suitsupakk mitte tee kõrvale, vaid libises vaevaliselt kümmekond sentimeetrit. Uudishimu sai jooksulustist võitu ning ma asusin kahtlast pakikest uurima. Pakk sisaldas suuremal hulgal sente ning ühte kirjakest, millele oli suurelt kirjutatid "Avaldus". Väiksemas kirjas seisis: "Mind Mihkel Mumpsi hoitakse vastu minu enda tahtmist Raja 37 kinnipidamisasutuses..." Vahva värk! Jätsin paki tee peale ja jooksin edasi.
Aug 13, 2010
Natuke suvalist jura
Käisin täna jooksmas. Muidu oli kõik nagu ikka, aga psühhiaatriakliinikust möödudes pistsid sealsed kohalikud elanikud mu peale karjuma. Algul ei saanudki aru, et kas mina tegin midagi halba või mis häda oli, siis aga taipasin, et neil oli pall üle aia lennanud ja nad soovisid, et ma selle neile tagasi lennutaksin. Hea ja abivalmis nagu ma olen, otsustasin nende soovi täita. Üks hüüdis, et löö jalaga. Esmapilgul tundus korvpall olevat ja ma tahtsin vastu ütelda:"Hull oled või?" Õnneks taipasin, et antud olukorras poleks see vist kõige sobilikum lause olnud.
Võtsin palli kätte, et see üle aia visata. Palli käes hoides taipasin, et see pole üldse mitte tavaline pall. Tegemist oli osavasti korvpalli palliks maskeeritud jalgpalliga. Tulin kohalike soovidele vastu ning virutasin sellele jalaga. Muidugi ei õnnestunud mul seda üle aia toimetada, tabasin kliiniku seina kahe akna vahele. Selle eest sain noomida, sest nii võib aken katki minna. Ühiselt otsustasim, et peaksin siiski viskama mitte lööma. Viskasingi, aga kahjuks põrkas see paar korda aia peal ja siis kukkus ikka väljapoole tagasi. Kolmanda korraga õnnestus pall siiski üle aia toimetada.
Hakkasin edasi sörkima, üks kohalik teadustas, et sporti peab tegema. Nõustusin sellega. Teine aga lisas:"Sa peaksid rohkem sporti tegema, siis saad palli viskamisega paremini hakkama." Mul ei jäänud muud üle kui ka selle väitega nõustuda.
Eile, päev enne seda, kui ülalmainitud palliloopimine aset leidis, juhtus üks teine lõbus lugu. Tulin õhtul koju ja avastasin, et maja ees on tee sisse kraav kaevatud. Olin õnnelik, et ma polnud rattaga ega varem koju ei tulnud, sest pimedas oleksin võinud vabalt sinna sisse kukkuda.
Hommikul lehvitas Vuss mulle oma värsket kipskätt.
Võtsin palli kätte, et see üle aia visata. Palli käes hoides taipasin, et see pole üldse mitte tavaline pall. Tegemist oli osavasti korvpalli palliks maskeeritud jalgpalliga. Tulin kohalike soovidele vastu ning virutasin sellele jalaga. Muidugi ei õnnestunud mul seda üle aia toimetada, tabasin kliiniku seina kahe akna vahele. Selle eest sain noomida, sest nii võib aken katki minna. Ühiselt otsustasim, et peaksin siiski viskama mitte lööma. Viskasingi, aga kahjuks põrkas see paar korda aia peal ja siis kukkus ikka väljapoole tagasi. Kolmanda korraga õnnestus pall siiski üle aia toimetada.
Hakkasin edasi sörkima, üks kohalik teadustas, et sporti peab tegema. Nõustusin sellega. Teine aga lisas:"Sa peaksid rohkem sporti tegema, siis saad palli viskamisega paremini hakkama." Mul ei jäänud muud üle kui ka selle väitega nõustuda.
Eile, päev enne seda, kui ülalmainitud palliloopimine aset leidis, juhtus üks teine lõbus lugu. Tulin õhtul koju ja avastasin, et maja ees on tee sisse kraav kaevatud. Olin õnnelik, et ma polnud rattaga ega varem koju ei tulnud, sest pimedas oleksin võinud vabalt sinna sisse kukkuda.
Hommikul lehvitas Vuss mulle oma värsket kipskätt.
Aug 8, 2010
Aug 4, 2010
Otsin abi
Äkki kellelgi vedeleb kusagil kuuri all, sauna taga või koerakuudis mõni üleliigne jupp vanametalli. Juhtus nii, et jõusaalist varastati ainukesed suured kettad ära ja nüüd on probleem selles, et mul pole piisavalt raskusi, et tugevaks saada. Eriti tore oleks, kui kuskil vedeleksid tõelised kangikettad(kas nii neid jullasid kutsutaksegi või? Päris perversselt kõlab igatahes!). Võtan vastu ka hantleid, juhul kui on pakkuda kaks ühesuurust. Samuti olen huvitatud ühest 16sest sangpommist.
Nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on mingisugust informatsiooni, kust nimetatud esemeid leida võiks, siis võiks võtta ühendust minuga või kellegagi, kes mind teab!
Nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on mingisugust informatsiooni, kust nimetatud esemeid leida võiks, siis võiks võtta ühendust minuga või kellegagi, kes mind teab!
Jul 28, 2010
Kohtumine sangpommiga
Jõusaal on ohtlik paik! Tavaliselt juhtub nii, et esimene rebimiskatse on piinarikkalt valus. Mitte sellepärast, et kang oleks liiga raske ja ma rebestaks mingeid lihaseid, vaid sellepärast et mul ripub kaelas hõbedast, tinast või mõnest muust väärismetallist rõngasrist ehk päikeseratas. Kui kangi rinnale vinnan, siis surub see kogu jõuga rõngasristi ülemisele osale. See ei ole just väga meeldiv tunne. Ma olen avastanud, et seda tunnet saab ühe lihtsa nipi abil vältida. Tuleb lihtsalt ripats selja taha lükata. Aga sellega on natuke jama, sest hiljem kui kükke teen, siis kordub sama jama teiselpool rindkere.
Täna olin eelmistest kordadest õppust võtnud ja sellist jama ei olnud. Ometi ei pääsenud ma seekord vigastusteta. Nimelt kahe jõuharjutuse vahel tahtsin veidi venitada. Et seda teha oli aga vaja kuidagi vertikaalasendist horisontaali heita. Lasin ennast kükki ning üritasin üle selja pikali rulluda. Üle poole teest edukalt läbitud, kuulsin äkitsi kõva kõmakat. Algul ei saanudki aru, et mis toimub, aga siis tundis tervat valu kukla piirkonnas. Lähemal vaatlusel selgus, et olin põrganud vastu keset põrandat vedelevat sangpommi.
Küsisin endalt, milline idioot jätab sangpommi keset põrandat vedelema. Hiljem muidugi meenus, et see enne vedeles ühes teises kohas ja jäi mulle jalgu ning ma viskasin selle veidi eemale.
Edaspidi luban ohutustehnikale rohkem tähelepanu pöörata!
Täna olin eelmistest kordadest õppust võtnud ja sellist jama ei olnud. Ometi ei pääsenud ma seekord vigastusteta. Nimelt kahe jõuharjutuse vahel tahtsin veidi venitada. Et seda teha oli aga vaja kuidagi vertikaalasendist horisontaali heita. Lasin ennast kükki ning üritasin üle selja pikali rulluda. Üle poole teest edukalt läbitud, kuulsin äkitsi kõva kõmakat. Algul ei saanudki aru, et mis toimub, aga siis tundis tervat valu kukla piirkonnas. Lähemal vaatlusel selgus, et olin põrganud vastu keset põrandat vedelevat sangpommi.
Küsisin endalt, milline idioot jätab sangpommi keset põrandat vedelema. Hiljem muidugi meenus, et see enne vedeles ühes teises kohas ja jäi mulle jalgu ning ma viskasin selle veidi eemale.
Edaspidi luban ohutustehnikale rohkem tähelepanu pöörata!
Jul 20, 2010
db ütles:
Kusjuures Vuss jumala tõsikindlalt väitis, et temal ja Tõnnil on nüüd mingi kainem periood käsil, kus nad sporti teevad.
Kas sa ka seda Tõnni tead, kellest Vuss rääkis?
Kahjuks küll. Elan siin vaikselt igava inimese tavalist või siis tavalise inimese igavat elu. Ma juba enne kahtlustasin, aga nüüd tean kindlalt, et selline elu ongi surmigav. Või tegelikult veel igavam kui surm, sest kui tihti me ikka ära sureme, et suremist võiks igavaks nimetada.
Kaine olen ka, raisk...pikalt juba ja see on tüütu!
Ükspäev esilinastus 4D film, kus mul oli kandev roll (kandsin redelit). Sellepärast olin ka kutsutud suurele avagalale. Seal pakuti lahkesti ka õlut, aga ma jõin hoopis vett. Oli küll mulli ja veel mingite lisanditega, aga maitse oli siiski vastik.Inimesed ka imestasid, et ma olen vist hulluks läinud. Ilmselt on neil õigus.
Folgile ma ka seeaasta ei lähe. Kahetsen juba ette sinna mitteminemist, see on ilmselt mu kõige lollim tegu viimaste aastate jooksul. Aga mis teha, ma elan igavalt!
Sellepärast pole viimasel ajal midagi kirjutanud. Ja ega suurt lisa lähitulevikus oodata ei ole ka, kui mul just ei õnnestu selga paigast ära tõmmata või kangi varvastele pillata.
Juhuu!
Elagu mõttetu elu alamine.
PS See sitt mõjub hävitavalt mu vaimsele tervisele.
PPS Kõige huvitavam asi oli viimase ajani see, et jooksmas käies noppis ühe aia tagant natuke kirsse ja teise aia juurest vaarikaid, aga tobe omanik korjas vaarikad ära ja kirsid said ka millegipärast otsa. Nüüd ootan, kui pählid ja pirnid valmis saavad.
Kusjuures Vuss jumala tõsikindlalt väitis, et temal ja Tõnnil on nüüd mingi kainem periood käsil, kus nad sporti teevad.
Kas sa ka seda Tõnni tead, kellest Vuss rääkis?
Kahjuks küll. Elan siin vaikselt igava inimese tavalist või siis tavalise inimese igavat elu. Ma juba enne kahtlustasin, aga nüüd tean kindlalt, et selline elu ongi surmigav. Või tegelikult veel igavam kui surm, sest kui tihti me ikka ära sureme, et suremist võiks igavaks nimetada.
Kaine olen ka, raisk...pikalt juba ja see on tüütu!
Ükspäev esilinastus 4D film, kus mul oli kandev roll (kandsin redelit). Sellepärast olin ka kutsutud suurele avagalale. Seal pakuti lahkesti ka õlut, aga ma jõin hoopis vett. Oli küll mulli ja veel mingite lisanditega, aga maitse oli siiski vastik.Inimesed ka imestasid, et ma olen vist hulluks läinud. Ilmselt on neil õigus.
Folgile ma ka seeaasta ei lähe. Kahetsen juba ette sinna mitteminemist, see on ilmselt mu kõige lollim tegu viimaste aastate jooksul. Aga mis teha, ma elan igavalt!
Sellepärast pole viimasel ajal midagi kirjutanud. Ja ega suurt lisa lähitulevikus oodata ei ole ka, kui mul just ei õnnestu selga paigast ära tõmmata või kangi varvastele pillata.
Juhuu!
Elagu mõttetu elu alamine.
PS See sitt mõjub hävitavalt mu vaimsele tervisele.
PPS Kõige huvitavam asi oli viimase ajani see, et jooksmas käies noppis ühe aia tagant natuke kirsse ja teise aia juurest vaarikaid, aga tobe omanik korjas vaarikad ära ja kirsid said ka millegipärast otsa. Nüüd ootan, kui pählid ja pirnid valmis saavad.
Jul 12, 2010
Investeerimisnõuandenurk
Antud hetkel, siin ja praegu maksab Ümera supermarketis kolmeliitrine Eestis toodetud jõhvikapeet ainult 82 eeku. Julgen soovitada, sinna võiks investeerida! Tuntud teooria kohaselt läheb ju hea vein ajaga üha paremaks. Tegelikkus on küll selline, et kui jook ikka hea on, siis ta ei säili ka kuigi kaua, aga investeerida võib sellegipoolest.
Jul 10, 2010
Farmi Gabriel
Just nüüdsama leiutasin poolkogemata muude toimetuste käigus uue peene kokteili.
Koostis
1/2 l Farmi petti
1/2 l likööri Gabriel
Valmistamine
Võta koostisosad külmkapist välja, sega kokku ja hakka jooma.
Koostis
1/2 l Farmi petti
1/2 l likööri Gabriel
Valmistamine
Võta koostisosad külmkapist välja, sega kokku ja hakka jooma.
Jul 7, 2010
Avalik kiri Eesti Politseile
Austatud politseiametnikud Lõuna politseiprefektuuris ning mujal Eestis.
Seni elatud aastate jooksul olen sattunud üsna mitmel korral politseiga koostööd tegema. Mõnel korral on koostöö olnud minu poolt initseeritud, teinekord jällegi olen üritanud seda igati vältida.Vahel on koostöö kulgenud väga meeldivalt, vahel mitte.
Huvitaval kombel on meeldivad kogemused pärit just nendest kordadest, kui olen ise juhtunud täiesti kogemata seadustega pahuksisse minema. Aastaid tagasi noore ja rumalana juhtusin vahel peale väikest napsutamist ratta selga istuma. Tubli politsei nabis mind muidugi peatselt kinni ja kutsus oma ametiautosse sooja. Hiljem lubati mul ka mõnda aega mikrobussis viibida. Kui vajalikud seletuskirjad kirjutatud said, siis lubasid härrased politseitöötajad mind koos rattaga koju, kuigi nad teadsid, et ma kuhugi hoopis mujale suundun.. Kogu suhtlus oli äärmiselt viisakas ning meeldiv, vaatamata sellele et ma olin ühiskonnale potentsiaalselt ohtlik lenksujoodik.
Mõni aeg peale eelkirjeldatud juhtumit, olin nõrdinud, kuna pidin kogu oma maise vara eest trahvi maksma. Olles jällegi veidikese napsutanud jalutasime meeldiva seltskonnaga kesklinna poole. Toredate inimeste ja tarbitud jookide tõttu ülevasse meeleollu sattudes, avaldasin esimest ja viimast korda elus kõvahäälselt mõningaid ebatsensuurseid väljendeid kasutades oma arvamust politseiasutuse kohta. Juhuslikult oli ainuke mööda sõitev auto tsiviilvärvides korrakaitsemasin (Opel, kui ma ei eksi). Loomulikult kutsuti mind sellesse masinasse väikesele vestlusele. Vestlus oli igati õiglane ja mitte väga ebameeldiv ning mul pole selle koha pealt mingeid pretensioone.
Antud ja veel mõningate siin mittekirjeldatud näidete põhjal olen veendunud, et vandaale, kriminaale, huligaane ja muid eeskujuliku ühiskonna häbiplekke koheldakse suure austusega, nendega suheldes ollakse ehk isegi ülemäära viisakad.
Kahjuks ei jätku seda viisakust ausate inimestega suhtlemiseks. Mõnda aega tagasi varastati mult jalgratas. Järgmisel päeval tahtsin politseimajas ratta kadumise kohta avaldust kirjutada. Kohapeal selgus, et avalduse võin kirjutada küll, aga terves majas pole ühtegi vaba pastakat. Uurisin, et äkki kuskilt ikka saab, aga sain vastuseks, et ei saa. Õnneks sain koera kaotanud vanaproua käest selle laenata. Kirjutasin avalduse täis, aga siis tuli veel paar fakti meelde, küsisin, et äkki oleks võimalik lisapaberit saada. Selle peale sain vastuseks, et paberite kokkuklammerdamine on tüütu ja ebamugav, et las avaldus jääb nii nagu ta on.
Hiljuti varastati mult teine jalgratas. Kohe, kui olin avastanud ratta kadumise, helistasin politseisse. Kirjeldasin olukorda, üritasin ka ratast kirjeldada, aga seepeale küsiti, palju see sul väärt on. Ütlesin ausalt, et ega rahalises vääringus palju ei maksa, aga mulle on ta vajalik ja oluline. Sellega ka kõne lõppes. Huvitav, kas politsei töötab ainult rikaste inimeste heaks?
Politsei "hoolivat" suhtumist kirjeldab ka järgmine näide. See juhtus ühe mu Sõbraga(nimi muudetud). Sõber osales filmivõtetel ja et kostüümi mahtuda, siis pidi ta püksid jalgade küljest eemaldama. Asetas need teiste riietega ühte hunnikusse Vanemuise õppehoones. Mõne minuti jooksul, mil ühtegi täiskasvanud järelvaatajat riiete juures ei viibinud, olid tema püksid müstiliselt minema jalutanud. Kuna pükste taskutes olid mõningad väärtesemed, siis Sõber läks politseid teavitama, et püksid on varastatud, lootes, et äkki õnnestub korrakaitse abiga väärtesemed tagasi saada. Politseiametnik aga ainult irvitas Sõbrale näkku ja teatas, et pükse ei saagi varastada, et see peab siis röövimine olema. Sõber leidis hiljem küll püksid lähedal asuvast prügikastist üles, aga mitte tänu politsei abile.
Viimane näide politsei "inimlikust" käitumisest ja oma kohuste "täitmisest" on järgnev. Kord toimus linnas kaklus. Pidasin õigeks korrakaitsjad kohale kutsuda, et need tapatalgud lõpetada. Vestlesin pikalt 110 operaatoriga, aga lõpuks ei saadetud ühtegi patrulli, sest neil olid hetkel tähtsamad tegemised. Huvitav, mis on politsei jaoks veel tähtsam kiui avaliku korra tagamine ja inimelude päästmine?
Politsai põhiväärtusteks on muuhulgas ka:
Professionaalsus – [...], pühendumine objektiivsele klienditeenindusele, [...].
Inimlikkus – objektiivne, eelarvamusteta tähelepanu ja hoolivus kõigi inimeste õiguste, inimväärikuse, väärtuste, veendumuste ja vara suhtes; abi ja toetuse osutamine nii sõnas kui ka teos.
Ilusad ja üllad ideed! Kas poleks aeg neid reaalselt rakendama hakata? Ehk võiks hakata suhtuma kuritöö ohvritesse suhtuma sama viisakalt ja hoolivalt, kui kuritöö toimepanijatesse suhtutakse?
Kannataja on veel vähem kurjategija, kui kurjategija seda on! Paluks rohkem inimlikkust kannatajate ja pealtnägijate suhtes!
Teie teenustes sügavalt pettunud üdini aus klient,
Tõnis
Seni elatud aastate jooksul olen sattunud üsna mitmel korral politseiga koostööd tegema. Mõnel korral on koostöö olnud minu poolt initseeritud, teinekord jällegi olen üritanud seda igati vältida.Vahel on koostöö kulgenud väga meeldivalt, vahel mitte.
Huvitaval kombel on meeldivad kogemused pärit just nendest kordadest, kui olen ise juhtunud täiesti kogemata seadustega pahuksisse minema. Aastaid tagasi noore ja rumalana juhtusin vahel peale väikest napsutamist ratta selga istuma. Tubli politsei nabis mind muidugi peatselt kinni ja kutsus oma ametiautosse sooja. Hiljem lubati mul ka mõnda aega mikrobussis viibida. Kui vajalikud seletuskirjad kirjutatud said, siis lubasid härrased politseitöötajad mind koos rattaga koju, kuigi nad teadsid, et ma kuhugi hoopis mujale suundun.. Kogu suhtlus oli äärmiselt viisakas ning meeldiv, vaatamata sellele et ma olin ühiskonnale potentsiaalselt ohtlik lenksujoodik.
Mõni aeg peale eelkirjeldatud juhtumit, olin nõrdinud, kuna pidin kogu oma maise vara eest trahvi maksma. Olles jällegi veidikese napsutanud jalutasime meeldiva seltskonnaga kesklinna poole. Toredate inimeste ja tarbitud jookide tõttu ülevasse meeleollu sattudes, avaldasin esimest ja viimast korda elus kõvahäälselt mõningaid ebatsensuurseid väljendeid kasutades oma arvamust politseiasutuse kohta. Juhuslikult oli ainuke mööda sõitev auto tsiviilvärvides korrakaitsemasin (Opel, kui ma ei eksi). Loomulikult kutsuti mind sellesse masinasse väikesele vestlusele. Vestlus oli igati õiglane ja mitte väga ebameeldiv ning mul pole selle koha pealt mingeid pretensioone.
Antud ja veel mõningate siin mittekirjeldatud näidete põhjal olen veendunud, et vandaale, kriminaale, huligaane ja muid eeskujuliku ühiskonna häbiplekke koheldakse suure austusega, nendega suheldes ollakse ehk isegi ülemäära viisakad.
Kahjuks ei jätku seda viisakust ausate inimestega suhtlemiseks. Mõnda aega tagasi varastati mult jalgratas. Järgmisel päeval tahtsin politseimajas ratta kadumise kohta avaldust kirjutada. Kohapeal selgus, et avalduse võin kirjutada küll, aga terves majas pole ühtegi vaba pastakat. Uurisin, et äkki kuskilt ikka saab, aga sain vastuseks, et ei saa. Õnneks sain koera kaotanud vanaproua käest selle laenata. Kirjutasin avalduse täis, aga siis tuli veel paar fakti meelde, küsisin, et äkki oleks võimalik lisapaberit saada. Selle peale sain vastuseks, et paberite kokkuklammerdamine on tüütu ja ebamugav, et las avaldus jääb nii nagu ta on.
Hiljuti varastati mult teine jalgratas. Kohe, kui olin avastanud ratta kadumise, helistasin politseisse. Kirjeldasin olukorda, üritasin ka ratast kirjeldada, aga seepeale küsiti, palju see sul väärt on. Ütlesin ausalt, et ega rahalises vääringus palju ei maksa, aga mulle on ta vajalik ja oluline. Sellega ka kõne lõppes. Huvitav, kas politsei töötab ainult rikaste inimeste heaks?
Politsei "hoolivat" suhtumist kirjeldab ka järgmine näide. See juhtus ühe mu Sõbraga(nimi muudetud). Sõber osales filmivõtetel ja et kostüümi mahtuda, siis pidi ta püksid jalgade küljest eemaldama. Asetas need teiste riietega ühte hunnikusse Vanemuise õppehoones. Mõne minuti jooksul, mil ühtegi täiskasvanud järelvaatajat riiete juures ei viibinud, olid tema püksid müstiliselt minema jalutanud. Kuna pükste taskutes olid mõningad väärtesemed, siis Sõber läks politseid teavitama, et püksid on varastatud, lootes, et äkki õnnestub korrakaitse abiga väärtesemed tagasi saada. Politseiametnik aga ainult irvitas Sõbrale näkku ja teatas, et pükse ei saagi varastada, et see peab siis röövimine olema. Sõber leidis hiljem küll püksid lähedal asuvast prügikastist üles, aga mitte tänu politsei abile.
Viimane näide politsei "inimlikust" käitumisest ja oma kohuste "täitmisest" on järgnev. Kord toimus linnas kaklus. Pidasin õigeks korrakaitsjad kohale kutsuda, et need tapatalgud lõpetada. Vestlesin pikalt 110 operaatoriga, aga lõpuks ei saadetud ühtegi patrulli, sest neil olid hetkel tähtsamad tegemised. Huvitav, mis on politsei jaoks veel tähtsam kiui avaliku korra tagamine ja inimelude päästmine?
Politsai põhiväärtusteks on muuhulgas ka:
Professionaalsus – [...], pühendumine objektiivsele klienditeenindusele, [...].
Inimlikkus – objektiivne, eelarvamusteta tähelepanu ja hoolivus kõigi inimeste õiguste, inimväärikuse, väärtuste, veendumuste ja vara suhtes; abi ja toetuse osutamine nii sõnas kui ka teos.
Ilusad ja üllad ideed! Kas poleks aeg neid reaalselt rakendama hakata? Ehk võiks hakata suhtuma kuritöö ohvritesse suhtuma sama viisakalt ja hoolivalt, kui kuritöö toimepanijatesse suhtutakse?
Kannataja on veel vähem kurjategija, kui kurjategija seda on! Paluks rohkem inimlikkust kannatajate ja pealtnägijate suhtes!
Teie teenustes sügavalt pettunud üdini aus klient,
Tõnis
Jul 4, 2010
Vandenõu
Iga aasta enne kümnevõistluse algust on kõiketeadjad võistlejad teisi venitama ärgitanud. Mingil kummalisel ebamäärasel põhjusel on mulle enne sooritust venitamine alati mõtetu tundunud. Samas olen seni propagandale allunud ja enne starti ilusasti sirutanud ja ringutanud.
Tuleb välja et mu sisetunne ei valetanudki. Internetist leidsin siukse lause: The idea that good flexibility is essential for successful performance is based on anecdotal rather than scientific evidence. Keda täpsemalt huvitab, leiab pikemaid jutustusi siit ja siit.
Nii et järgmine aastal palun mulle enam mitte selleteemalisi kärbseid pähe ajada!
Tuleb välja et mu sisetunne ei valetanudki. Internetist leidsin siukse lause: The idea that good flexibility is essential for successful performance is based on anecdotal rather than scientific evidence. Keda täpsemalt huvitab, leiab pikemaid jutustusi siit ja siit.
Nii et järgmine aastal palun mulle enam mitte selleteemalisi kärbseid pähe ajada!
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
