Joosta on vahva

Käisin täna jooksmas, nagu mul juba heaks tavaks on saanud. Olin parasjagu ametis ühe jala teise ette toimetamisega, kui silmasin paari sammu kaugusel ees suitsupakki vedelemas. Otsustasin, et teen ühiskonnale teene ja lükkan prügi tsiviliseeritud asfaldilt metsiku looduse rüppe tee kõrval. Alateadlikult arvutasin paki kaalu ja andsin sellele suure varbaga vastava obaduse. Suureks üllatuseks ei lennanud suitsupakk mitte tee kõrvale, vaid libises vaevaliselt kümmekond sentimeetrit. Uudishimu sai jooksulustist võitu ning ma asusin kahtlast pakikest uurima. Pakk sisaldas suuremal hulgal sente ning ühte kirjakest, millele oli suurelt kirjutatid "Avaldus". Väiksemas kirjas seisis: "Mind Mihkel Mumpsi hoitakse vastu minu enda tahtmist Raja 37 kinnipidamisasutuses..." Vahva värk! Jätsin paki tee peale ja jooksin edasi.

Natuke suvalist jura

Käisin täna jooksmas. Muidu oli kõik nagu ikka, aga psühhiaatriakliinikust möödudes pistsid sealsed kohalikud elanikud mu peale karjuma. Algul ei saanudki aru, et kas mina tegin midagi halba või mis häda oli, siis aga taipasin, et neil oli pall üle aia lennanud ja nad soovisid, et ma selle neile tagasi lennutaksin. Hea ja abivalmis nagu ma olen, otsustasin nende soovi täita. Üks hüüdis, et löö jalaga. Esmapilgul tundus korvpall olevat ja ma tahtsin vastu ütelda:"Hull oled või?" Õnneks taipasin, et antud olukorras poleks see vist kõige sobilikum lause olnud.

Võtsin palli kätte, et see üle aia visata. Palli käes hoides taipasin, et see pole üldse mitte tavaline pall. Tegemist oli osavasti korvpalli palliks maskeeritud jalgpalliga. Tulin kohalike soovidele vastu ning virutasin sellele jalaga. Muidugi ei õnnestunud mul seda üle aia toimetada, tabasin kliiniku seina kahe akna vahele. Selle eest sain noomida, sest nii võib aken katki minna. Ühiselt otsustasim, et peaksin siiski viskama mitte lööma. Viskasingi, aga kahjuks põrkas see paar korda aia peal ja siis kukkus ikka väljapoole tagasi. Kolmanda korraga õnnestus pall siiski üle aia toimetada.

Hakkasin edasi sörkima, üks kohalik teadustas, et sporti peab tegema. Nõustusin sellega. Teine aga lisas:"Sa peaksid rohkem sporti tegema, siis saad palli viskamisega paremini hakkama." Mul ei jäänud muud üle kui ka selle väitega nõustuda.

Eile, päev enne seda, kui ülalmainitud palliloopimine aset leidis, juhtus üks teine lõbus lugu. Tulin õhtul koju ja avastasin, et maja ees on tee sisse kraav kaevatud. Olin õnnelik, et ma polnud rattaga ega varem koju ei tulnud, sest pimedas oleksin võinud vabalt sinna sisse kukkuda.

Hommikul lehvitas Vuss mulle oma värsket kipskätt.

Mis eile tegid?

Otsin abi

Äkki kellelgi vedeleb kusagil kuuri all, sauna taga või koerakuudis mõni üleliigne jupp vanametalli. Juhtus nii, et jõusaalist varastati ainukesed suured kettad ära ja nüüd on probleem selles, et mul pole piisavalt raskusi, et tugevaks saada. Eriti tore oleks, kui kuskil vedeleksid tõelised kangikettad(kas nii neid jullasid kutsutaksegi või? Päris perversselt kõlab igatahes!). Võtan vastu ka hantleid, juhul kui on pakkuda kaks ühesuurust. Samuti olen huvitatud ühest 16sest sangpommist.

Nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on mingisugust informatsiooni, kust nimetatud esemeid leida võiks, siis võiks võtta ühendust minuga või kellegagi, kes mind teab!

Kohtumine sangpommiga

Jõusaal on ohtlik paik! Tavaliselt juhtub nii, et esimene rebimiskatse on piinarikkalt valus. Mitte sellepärast, et kang oleks liiga raske ja ma rebestaks mingeid lihaseid, vaid sellepärast et mul ripub kaelas hõbedast, tinast või mõnest muust väärismetallist rõngasrist ehk päikeseratas. Kui kangi rinnale vinnan, siis surub see kogu jõuga rõngasristi ülemisele osale. See ei ole just väga meeldiv tunne. Ma olen avastanud, et seda tunnet saab ühe lihtsa nipi abil vältida. Tuleb lihtsalt ripats selja taha lükata. Aga sellega on natuke jama, sest hiljem kui kükke teen, siis kordub sama jama teiselpool rindkere.

Täna olin eelmistest kordadest õppust võtnud ja sellist jama ei olnud. Ometi ei pääsenud ma seekord vigastusteta. Nimelt kahe jõuharjutuse vahel tahtsin veidi venitada. Et seda teha oli aga vaja kuidagi vertikaalasendist horisontaali heita. Lasin ennast kükki ning üritasin üle selja pikali rulluda. Üle poole teest edukalt läbitud, kuulsin äkitsi kõva kõmakat. Algul ei saanudki aru, et mis toimub, aga siis tundis tervat valu kukla piirkonnas. Lähemal vaatlusel selgus, et olin põrganud vastu keset põrandat vedelevat sangpommi.

Küsisin endalt, milline idioot jätab sangpommi keset põrandat vedelema. Hiljem muidugi meenus, et see enne vedeles ühes teises kohas ja jäi mulle jalgu ning ma viskasin selle veidi eemale.

Edaspidi luban ohutustehnikale rohkem tähelepanu pöörata!

db ütles:
Kusjuures Vuss jumala tõsikindlalt väitis, et temal ja Tõnnil on nüüd mingi kainem periood käsil, kus nad sporti teevad.
Kas sa ka seda Tõnni tead, kellest Vuss rääkis? 

Kahjuks küll. Elan siin vaikselt igava inimese tavalist või siis tavalise inimese igavat elu. Ma juba enne kahtlustasin, aga nüüd tean kindlalt, et selline elu ongi surmigav. Või tegelikult veel igavam kui surm, sest kui tihti me ikka ära sureme, et suremist võiks igavaks nimetada.

Kaine olen ka, raisk...pikalt juba ja see on tüütu!
Ükspäev esilinastus 4D film, kus mul oli kandev roll (kandsin redelit). Sellepärast olin ka kutsutud suurele avagalale. Seal pakuti lahkesti ka õlut, aga ma jõin hoopis vett. Oli küll mulli ja veel mingite lisanditega, aga maitse oli siiski vastik.Inimesed ka imestasid, et ma olen vist hulluks läinud. Ilmselt on neil õigus.

Folgile ma ka seeaasta ei lähe. Kahetsen juba ette sinna mitteminemist, see on ilmselt mu kõige lollim tegu viimaste aastate jooksul. Aga mis teha, ma elan igavalt!

Sellepärast pole viimasel ajal midagi kirjutanud. Ja ega suurt lisa lähitulevikus oodata ei ole ka, kui mul just ei õnnestu selga paigast ära tõmmata või kangi varvastele pillata.


Juhuu!

Elagu mõttetu elu alamine.

PS See sitt mõjub hävitavalt mu vaimsele tervisele.

PPS Kõige huvitavam asi oli viimase ajani see, et jooksmas käies noppis ühe aia tagant natuke kirsse ja teise aia juurest vaarikaid, aga tobe omanik korjas vaarikad ära ja kirsid said ka millegipärast otsa. Nüüd ootan, kui pählid ja pirnid valmis saavad.

Investeerimisnõuandenurk

Antud hetkel, siin ja praegu maksab Ümera supermarketis kolmeliitrine Eestis toodetud jõhvikapeet ainult 82 eeku. Julgen soovitada, sinna võiks investeerida! Tuntud teooria kohaselt läheb ju hea vein ajaga üha paremaks. Tegelikkus on küll selline, et kui jook ikka hea on, siis ta ei säili ka kuigi kaua, aga investeerida võib sellegipoolest.

Farmi Gabriel

Just nüüdsama leiutasin poolkogemata muude toimetuste käigus uue peene kokteili.
Koostis
1/2 l  Farmi petti
1/2 l  likööri Gabriel

Valmistamine
Võta koostisosad külmkapist välja, sega kokku ja hakka jooma.

Avalik kiri Eesti Politseile

Austatud politseiametnikud Lõuna politseiprefektuuris ning mujal Eestis.

Seni elatud aastate jooksul olen sattunud üsna mitmel korral politseiga koostööd tegema. Mõnel korral on koostöö olnud minu poolt initseeritud, teinekord jällegi olen üritanud seda igati vältida.Vahel on koostöö kulgenud väga meeldivalt, vahel mitte.

Huvitaval kombel on meeldivad kogemused pärit just nendest kordadest, kui olen ise juhtunud täiesti kogemata seadustega pahuksisse minema. Aastaid tagasi noore ja rumalana juhtusin vahel peale väikest napsutamist ratta selga istuma. Tubli politsei nabis mind muidugi peatselt kinni ja kutsus oma ametiautosse sooja. Hiljem lubati mul ka mõnda aega mikrobussis viibida. Kui vajalikud seletuskirjad kirjutatud said, siis lubasid härrased politseitöötajad mind koos rattaga koju, kuigi nad teadsid, et ma kuhugi hoopis mujale suundun.. Kogu suhtlus oli äärmiselt viisakas ning meeldiv, vaatamata sellele et ma olin ühiskonnale potentsiaalselt ohtlik lenksujoodik.

Mõni aeg peale eelkirjeldatud juhtumit, olin nõrdinud, kuna pidin kogu oma maise vara eest trahvi maksma. Olles jällegi veidikese napsutanud jalutasime meeldiva seltskonnaga kesklinna poole. Toredate inimeste ja tarbitud jookide tõttu ülevasse meeleollu sattudes, avaldasin esimest ja viimast korda elus kõvahäälselt mõningaid ebatsensuurseid väljendeid kasutades oma arvamust politseiasutuse kohta. Juhuslikult oli ainuke mööda sõitev auto tsiviilvärvides korrakaitsemasin (Opel, kui ma ei eksi). Loomulikult kutsuti mind sellesse masinasse väikesele vestlusele. Vestlus oli igati õiglane ja mitte väga ebameeldiv ning mul pole selle koha pealt mingeid pretensioone.

Antud ja veel mõningate siin mittekirjeldatud näidete põhjal olen veendunud, et vandaale, kriminaale, huligaane ja muid eeskujuliku ühiskonna häbiplekke koheldakse suure austusega, nendega suheldes ollakse ehk isegi ülemäära viisakad.

Kahjuks ei jätku seda viisakust ausate inimestega suhtlemiseks. Mõnda aega tagasi varastati mult jalgratas. Järgmisel päeval tahtsin politseimajas ratta kadumise kohta avaldust kirjutada. Kohapeal selgus, et avalduse võin kirjutada küll, aga terves majas pole ühtegi vaba pastakat. Uurisin, et äkki kuskilt ikka saab, aga sain vastuseks, et ei saa. Õnneks sain koera kaotanud vanaproua käest selle laenata. Kirjutasin avalduse täis, aga siis tuli veel paar fakti meelde, küsisin, et äkki oleks võimalik lisapaberit saada. Selle peale sain vastuseks, et paberite kokkuklammerdamine on tüütu ja ebamugav, et las avaldus jääb nii nagu ta on.

Hiljuti varastati mult teine jalgratas. Kohe, kui olin avastanud ratta kadumise, helistasin politseisse. Kirjeldasin olukorda, üritasin ka ratast kirjeldada, aga seepeale küsiti, palju see sul väärt on. Ütlesin ausalt, et ega rahalises vääringus palju ei maksa, aga mulle on ta vajalik ja oluline. Sellega ka kõne lõppes. Huvitav, kas politsei töötab ainult rikaste inimeste heaks?

Politsei "hoolivat" suhtumist kirjeldab ka järgmine näide. See juhtus ühe mu Sõbraga(nimi muudetud). Sõber osales filmivõtetel ja et kostüümi mahtuda, siis pidi ta püksid jalgade küljest eemaldama. Asetas need teiste riietega ühte hunnikusse Vanemuise õppehoones. Mõne minuti jooksul, mil ühtegi täiskasvanud järelvaatajat riiete juures ei viibinud, olid tema püksid müstiliselt minema jalutanud. Kuna pükste taskutes olid mõningad väärtesemed, siis Sõber läks politseid teavitama, et püksid on varastatud, lootes, et äkki õnnestub korrakaitse abiga väärtesemed tagasi saada. Politseiametnik aga ainult irvitas Sõbrale näkku ja teatas, et pükse ei saagi varastada, et see peab siis röövimine olema. Sõber leidis hiljem küll püksid lähedal asuvast prügikastist üles, aga mitte tänu politsei abile.

Viimane näide politsei "inimlikust" käitumisest ja oma kohuste "täitmisest" on järgnev. Kord toimus linnas kaklus. Pidasin õigeks korrakaitsjad kohale kutsuda, et need tapatalgud lõpetada. Vestlesin pikalt 110 operaatoriga, aga lõpuks ei saadetud ühtegi patrulli, sest neil olid hetkel tähtsamad tegemised. Huvitav, mis on politsei jaoks veel tähtsam kiui avaliku korra tagamine ja inimelude päästmine?

Politsai põhiväärtusteks on muuhulgas ka:
Professionaalsus – [...], pühendumine objektiivsele klienditeenindusele, [...].
Inimlikkus – objektiivne, eelarvamusteta tähelepanu ja hoolivus kõigi inimeste õiguste, inimväärikuse, väärtuste, veendumuste ja vara suhtes; abi ja toetuse osutamine nii sõnas kui ka teos.
 Ilusad ja üllad ideed! Kas poleks aeg neid reaalselt rakendama hakata? Ehk võiks hakata suhtuma kuritöö ohvritesse suhtuma sama viisakalt ja hoolivalt, kui kuritöö toimepanijatesse suhtutakse?

Kannataja on veel vähem kurjategija, kui kurjategija seda on! Paluks rohkem inimlikkust kannatajate ja pealtnägijate suhtes!

Teie teenustes sügavalt pettunud üdini aus klient,
Tõnis

Vandenõu

Iga aasta enne kümnevõistluse algust on kõiketeadjad võistlejad teisi venitama ärgitanud. Mingil kummalisel ebamäärasel põhjusel on mulle enne sooritust venitamine alati mõtetu tundunud. Samas olen seni propagandale allunud ja enne starti ilusasti sirutanud ja ringutanud.

Tuleb välja et mu sisetunne ei valetanudki. Internetist leidsin siukse lause: The idea that good flexibility is essential for successful performance is based on anecdotal rather than scientific evidence. Keda täpsemalt huvitab, leiab pikemaid jutustusi siit ja siit.


Nii et järgmine aastal palun mulle enam mitte selleteemalisi kärbseid pähe ajada!

Uudiseid

Alustame kurva uudisega. Tuleb välja, et ma ei saagi suvel staadionit kasutada. Sest mingite imelike seaduste kohaselt ei ole suvel staadionipriipääset olemas. Sitt lugu, aga eks ma püüan ilma hakkama saada.

Teine uudis on selline, et viskasime Vussiga eile hunniku riideid ja muud rämpsu minema. Esiku kapi ülemise riiuli vasakpoolsest nurgast tuli välja legendaarne spordijalats. Hiljem leidsin veidi teisest kohast ka teise. Legendaarsed on need sellepoolest, et just neis tossudes tegin ma oma esimesed sammukesed saamaks suureks kümnevõistlejaks. Imetlesin neid mõnda aega heldimusega, siis avaldas Vuss arvamust, et need on järjekordne hunnik sitta, mille võib minema visata. Ma küll protesteerisin ja tuletasin talle meelde, et hiljuti oli kõrgkultuuriväljaandes elu24.ee uudispomm sellest, et hiljuti surnud kuulus valge neeger, kellel nina näos hoidmisega kunagi väikeseid probleeme tekkis, müüs oma valge kinda 200 tuhande USA raha eest maha. Üritasin Vussile selgeks teha, et ma olen ka ju kuulus ja äkki keegi ostab mu armsad tossud 200 krooni eest ära ja paneb muuseumi või kuhugi. Aga Vussil oli veel üks argument - need pidid haisema. Nii ma nad ära viskasingi. Kurb, eksole?

Kolmas uudis on paksust vanamehest, keda ma ükspäev terviserajal nägin. Vana oli sama suur kui Baruto (natuke liialdan vist) ja sama vana kui Anu Saagim(jälle liialdan veidi, mehed ei elagi nii vanaks). Igatahes oli ta paks ja vana. Vaatamata sellele jalutas vana otsejoones kohta, kus kaks vertikaalset posti on maasse torgatud ja et postid pikali ei kukuks, siis on üks horisontaalne tala nende vahele keevitatud. Vana hüppas üles ja haaras kahe käega talast kinni. Tol hetkel suhtusin temasse samamoodi nagu pärissportlased minusse suhtuvad, kui must suure hooga, nii et sitta pritsib, mööda jooksevad.
Vana tegi tala otsas rippudes lõuatõmbeid - tegi ühe, tegi kaks, tegi ka kolmanda, aga sellega asi ei piirdunud - ta tegi neid 16-18 tükki. Imestasin, et kuidas see üldse võimalik on. Hiljem kui vana oli edasi jalutanud läksin proovisin ise ka. Tala oli vastikult suure ümbermõõduga, mul oli raskusi seal niisama rippumisegagi. Lõpuks punnitasin ikka neli ära. Päris piinlik lugu!

Neljas uudisenupp on järgmine. Ükspäev (pühapäev vist kui ma ei eksi, aga ma võin vabalt eksida, sest ükspäev ma juba ühe korra eksisin, vähetõenäoline aga seda võib ka teist korda juhtuda) jooksin siis sellel terviserajal. Keset jooksu tabas mind püha vaim või kõrgem võim või midagi muud ülevat ja tegi mind nägijaks. Või tegelikult läbinägijaks. Sain aru, et selle hakkokaspuitkattega 1500 meetrise raja nimi on puhas iroonia. Terviserada kulgeb ümber kopsukliiniku, kus ravitakse ja hoitakse tuberkulootikuid (sellist sõna vist tegelikult olemas pole?). Kui lahtist tuberkuloosi ei õnnestu külge saada, siis mõne muu kopsuhaiguse võid ikka saada, sest 1/4 rada kulgeb Riia maantee kõrval. Viimane on teatavasti Tartu kõige saastatum tänav. Haigusi võib vist ka parmudelt saada, kes seal sageli ringi tuterdavad. Infarktialtite inimeste rõõmuks kulgeb trass mööda nii hullumajast kui po-lits-ei peapunkrist. Terviserada - sinna see tervis läheb!

Statistikat ja plaane

Meisterdasin väikese graafiku, mis näitab, et mitu protsenti eelmise treeningaasta jooksul isiklikke rekordeid parandasin. Ei hakka siin seda pikemalt kommenteerima, tehke oma järeldused ise ja kui peate vajalikuks, siis võite ise kommenteerida.

Ühe tabeli meisterdasin ka. See näitab mu eesmärke, milliste rekorditeni oleks vaja selle aastaga jõuda.

Ala	Enne	Nüüd	Järgmine aasta
100m	15,6(k)	14,2(k)	14,0
kaugus	3,80	4,68	4,90
kuul	8,65	8,65	9,50
kõrgus	1,30	1,35	1,45
400m	81,48(k)	71,7(k)	68,0
tõkked	25,7(k)	23,7(k)	21,0
ketas	19,75	24,0	30,0
teivas	1,20	1,55	2,20
oda	18,25	19,98	30,0
1500m	8,04.09	6,18.77	5,50.0
KOKKU			3211 punkti

Nende jaoks kellele tabelid ja graafikud liiga igavad olid, siis võib reklaami vaadata.

Millestki ilusast, mis trenni ära jättis

Esmaspäeva hommikul ärkasin, pesin hambaid ja käisin sital. Viimast toimingut sooritades kõlas lõbus heli: "Lurts, lurts..." Taipasin, et see pole õige asi. Lähemal uurimisel selguski üllatus, et kõht oli lahti. Hiljem hakkas valutama ja veel hiljem lisandus kerge palavik ka. Mõnus! Selle pasataudi nahka läks kogu selle nädala treeningtsükkel.

Geenifoorum 2010

Vanarahvas teadis rääkida, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Vanarahvas oli vist küll vana, aga mitte eriti nutikas või on tänapäeva hiired teistsuguse käitumismalliga.


Üleeile vaatasin televiisori vahendusel kuidas Sloveenia ja USA jalgpalli mängivad. Peale esimest väravat vajusid silmad kinni ja ma suikusin unne nagu magav kass. Siis kui üles ärkasin oli seis juba 2-2 ja kõlas lõpuvile. Samal ajal teatas Vuss, et Londo helistas. Jõudsin veel kõva häälega mõtiskleda, et mis ta mulle seda jutustab, aga siis Vuss lõpetas oma jutu sellega, et pangu ma riidesse, sest meid ootavad kaks kutset Geenifoorumi pidulikule õhtusöögile. Ei hakanud kutse tagasilükkamisega kutsujaid solvama ja sellepärast ronisingi Atlantisesse kohale. Kui kõht täis oli, rahvas minema vajus ja tasuta veini enam ei saanud, siis ei leidnud ma ka enam põhjust seal passida. Kuna kõik teised olid huvitatud jalka vaatamisest, siis läksime Vussiga kahekesi linna peal toimuvat kaema.

Kuna jalgpall hetkel nii populaarne on, siis otsustasime ka ise veidi palli taguda. Muidugi mitte väljakul vaid lauajalkat, selle tarbeks suundusime Illegardi. Et mäng huvitavam oleks, siis tegime tavapärastele reeglitele ühe lisaks. Nimelt sellise, et kes värava lööb, see joob õlut. Reegel vist töötas hästi, sest kordamööda võitsime suht suureskooriliselt. Hiljem lisandus mängijaid juurde. Vaatamata sellele, et ma raiskasin suure hulga energiat sellele, et vastastele selgeks teha, et ma olen tagasihoidlik ja kiida oma suurepäraseid mänguoskusi, aga samas siiski võidan ülekaalukalt koguaeg, arvas üks tüüp ikka, et ma olen rohkem jutu- kui mängumees.

Hiljem kui Zav kinni pandi, siis selle asemel, et koju minna oli vaja botaanikaaeda ronida. Saime sealt tulema täpselt sel hetkel kui turva välja ilmus. Koju ikka ei läinud. Hoopis silla pealt oli vaja vette hüpata. Muidu polnud häda midagi, aga lõin oma anaalava vastu vett ära - ebamugav oli. Vesi oli ka külmem kui ma arvasin. Aga ikkagi oli veel tahtmist teise silla pealt ka vette hüpata. Kuna ma olin ainus loll, kes teise hüppe ka teha tastis, siis teised ootasid kaldal ja mina istusin uue silla ääre peal. Aga kahjuks olen ma juba nii vana ja olen suutnud endale mingi enesealalhoiu instinkti arendada ja ma lihtsalt ei julgenud hüpata. Passisin nagu pingviin silla ääre peal. Nii kaua passisin, kui nägin silmanurgast, et politsei sõidab sillale. Kasutasin oma palju arendatud kiirusvõimeid ja olin momentaalselt ühe hüppega üle käsipuu sillal tagasi ja pistsin paljajalu liduma nagu Kesk-Aafrika valge neeger. Tempo oli umbes 10 sekundit saja meetri kohta, vähemalt tundus nii. Igatahes jooksin ma kiiremini kui võmmiauto. Peale seda läksin ilusasti koju magama.

Järgmisel päeval oli halb olla, aga hea oli see, et trennist oli vaba päev.

Väike tähelepanek

Tegin täna jõusaalis huvitava tähelepaneku. Osadel aparaatidel on peal joonised, kus kriipsujukud masinat kasutavad, et iga ahv aru saaks, kust ja millega tuleb sikutada või suruda. Joonistel on enamasti mees, aga ühel riistapuul on millegipärast pildil naine. See on see aparaat, millega jalgu harki aetakse.