Luida imeriist

Kõige tuntum tundmatu molekulaarbioloog ja Eesti esimüntija Hannes Luidalepp hakkas statistikuks ning meisterdas valmis sellise tööriista, millega saab ainult kahe ala põhjal teada, kui mitme punktimees parasjagu kümnevõistluses oled. Tegelikult on asjanus spetsiaalselt minu jaoks valmistatud, aga sobib ka teistele.

Riist ise asub siin

Loomaporno

Eesti parim lühifilm nüüd juutuubis üleval.

Järeldus

Kui ei joo, siis ei ole midagi huvitavat kirjutada ka!

Aga vaadake parem fotosi!
Ühel öösel otsisin interneti sügavustest ilusaid pilte. Leidsin nii mõnegi üpris huviäratava pildi. Vaadake ise ka:

 

Nii juhtub kui mängu liiga tõsiselt võtta.

 

 

Jalgpalli küll enam mängida ei taha!

 

 

Ma olen aru saanud, et jalgadel joostes on võimalik kiiremini liikuda, aga samas mida ma ikka õigesti jooksmisest tean...

'Seda pilti tasub veidi pikemalt imetleda, iga inimese näost leiab terve peatüki jagu emotsioone

Suusatamas

Käisin Londoga Tähtveres suusatamas. Kahjuks ma ei oska õelda, mitu kilomeetrit ära sõidetud sai, sest dendropargi radade kaarti internetis ei ole.

Üks lõbus vahejuhtum tuli ka ette. Mingil hetkel tuli Londo vastu, ma mainisin talle, et polegi nii hirmsa laskumised, kui me kartsime. Järgmisest nõlvast tuhisesin alla mitte suuskadel vaid perse peal.

Treeningutest

Nüüd jälle paar treeningut ka muu kompoti sekka ära tehtud.

Täna üritasin kõrgust hüpata. Leebelt üteldes, üldse ei tulnud välja! Suurim kõrgust, millest üle lennata suutsin, oli 1 meeter ja kolmkümmend sentimeetrit. Kuidagi ei suutnud õiget hoojooksu üles leida. Mul oleks treenerit vaja! Enne sai Nuki käest asju küsida, aga too on nüüd Aafrikas lõvide keskel.

Eilne treening jõusaalis kulges kõvasti paremini kui täna maneezis. Hiljuti jooksis kanal2 pealt mingi Võsapetsi reklaam, kus nimiosaline rusikaga telliskivi seina lammutas ja karjus: "Mina...mina olen Kalevipoeg!" No vot, viimasel korral jõukas valitses mind täpselt samasugune tunne.

Peale minu olid rauda kangutamas ka kaks vene kutti, kes terve aja rääkisid sellest, et Narvas on küll hea, aga Ameerikas on veel parem. Aga lõpus kui ma ära läksin, siis üks avaldas saladuse, et ta ei tahakski tegelikult Ameerikasse vaid hoopis Prantsusmaale, sest seal on nii hea koht, et isegi ameeriklased tahavad sinna kolida.

Aastalõpu ball

Sorri, poisid ja tüdrukud, et ma tükk aega kirjutanud ei ole. Ma lihtsalt ei viitsinud! Nüüd jutustaksin paari sõnaga parimast aastavahetusepeost.

Päev-paar enne suurt pauku küsis Vuss mult, et kus ma aastavahetusel asun.Kuna keegi mind kuhugi tahtnud polnud, siis pidin vastama, et ei oka ütelda, kuna mitte mingisuguseidki plaane ei ole. No ja kuna tal polnud ka kuhugi paremasse kohta minna, siis istusime maha ja tegelesime ajugümnastikaga. Mõttespordi tagajärjeks oli suurepärane plaan, kuidas kultuurselt vana uue vastu vahetada. Teatavasti on päevas 24 tundi ja iga tunni kohta vähemalt üks ajavöönd. Idee kohaselt tuli iga kord kui kuhugi uus asta saabus kohalikus keeles head uut aastat soovida, kui võimalik, siis sooritada mõni kohalik uusasta rituaal ning kõige peale pitsike kangemat kulistada. Nii päevapöörijoonest kuni Kodu-Eestini välja. Algsete arvutuste kohaselt tegi see siis 10 pluss umbes 6 pitsi näkku, liitrites tähendab see nii umbes 0,6-0,7 l viina nosu kohta. Ega selline kogus täismeest maha ei murra ju?

Suurepärane generaalplaan olemas asusime potentsiaalseid ohvreid otsima. Helistasime paljudele, mõned olid plaanist vaimustuses, vähesed lubasid ise kohale tulla. Eelmisel õhtul hakkasime asja ette valmistama, varusime kärakat ja veidi näksimist ja isegi koristasime ürituse peaareeni ehk siis ühikatuba. Täiesti ära koristasime, isegi pühkisime ja pesime põranda ära. Pärast oli küll veider tunne ja et ennast mitte pedena tunda pidime õlut jooma.

Ettevalmistuste käigus riputasin ka uue riiuli seinale. See aga ei sujunudki nii ladusalt kui ma lootsin. Suurim kitsaskoht oli kruvide seina sisse orgunnimine. Et kruvi raudbetoonseina sisse saada tuleb enne tüübel seina sisse saada, selleks aga on omakorda soovitud kohta üks auk meisterdada. Viimati mainitud operatsiooni tarvis oli mul elektritrell. Ronisin toolile ja hakkasin pahaaimamatult puurima, kaua ei saanud oma tegevust jätkata, sest ühtäkki kärgatas kõuemürin ja sädemeid lendas kõigis kuues ilmakaares laiali. Järgnes pime pimedus ja tumm vaikus, mida segas ainult Vussi naer ja küsimus: "Mis see oli?" Järgnenud diskussiooni tulemusel järeldasime, et kas a) trellis oli mingi lühis ja see läks kärgatusega katki või b) puurisin auku kohas, kus seina sees on elektrijuhtmed. Siiamaani ei tea, mis see tegelik põhjus oli, aga hiljem puurisin veidi eemale uue ja parema augu.

Järgmisel hommikul ärkasin õudusunenäo peale üles, nägin unes, et ettevalmistused on poolikud ja üritus võib ära jääda. Õnneks siiski ei jäänud. Algus pidi olema kell 1400 päeval, vaevalt pool tunnikest varem tegin aga kohutava avastuse, selgub et eksisteerivad ka sellised ajavööndid, mis on Greenwichiga võrreldes +13, +13,5 ja +14. Ei olnud midagi parata, kiiresti oli vaja kolm tirilipskit alla saada. Mõeldud, tehtud. Edasi läks üritus plaanipäraselt. Aeg-ajalt tegime pitsikese ja soovisime kohalikes keeltes uut aastat, vahepeal mängisime kaarte, kuulasime muusikat ja vaatasime veidi telekat. Üritus oli kultuursem kui kultuuriministeerium! Nagu aimata võite, siis peale minu ja Vussi ei olnud kedagi kohale tulnud.

Algul nagu pähe ei hakanudki, rüüpasime veel natukese õlut ja gunnarit kõrvale, et aastavahetuse meeleolu kiiremini saabuks. Kamtšatka paiku tuli Madli paari šampusega külla. Kuigi šampanja pidavalt südamele kasulik olema, siis mälupildile ta ilmselgelt ei ole mitte kuidagimoodi kasulik. Järgneva paari tunni kohta on mälestuses suured augud ja vastuolud. Igatahes kui me Hiina jõudsime, siis läksime välja saluuti laskma, mida mina ainukesena mäletan, nagu hiljem on selgunud. Lõhkelaengud lasime õhku auto katuselt maja kõrval (nüüd hiljem järgi mõeldes, teinekord võiks targem olla ja purjus peaga mitte paugutada). Soovisime Chu Shen Tan, Vuss läks tuppa ja mina saatsin veidi Madlit, kes minema läks. Kui tagasi tuppa tahtsin minna, siis ma ei saanud seda teha, sest olin kaardi, millega uksel piiksutada, tuppa jätnud. Koputasin ja karjusin koridori ukse taga tükk aega, kuni lõpuks tuli päästeingel Vuss otsustav pilk silmis, veidi tuikudes ja millegipärast hari peos. Mõne hetke pärast sain aru, miks harja vaja oli. On kaks võimalust inimest sisse lasta, esiteks saab vajutada nuppu, mis ukse lukust vabaks päästab, aga Vuss kasutas teist võimalust. Ta lõi harjavarrega ukseklaasi ribadeks. Mul oli igatahes hea meel, et sisse sain. Valvurimutt ei olnud aga kahjuks minu arvumusega päri. Minuti-paari pärast oli ta kohal ja sõimas igal võimalikul viisil või ei sõimanud, ma ei mäleta täpselt. 

Et sündmusi paremini kirjeldada jutustan järgnevas tseenid näidendi vormis.

Vussikese 7 sõpra 

 

Tegelased:

Vuss, peategeleane

Tõnis, ehk mina siis

Valvurimutt, kuri võõrasema

Andry

Onu politsei

Tädi politsei

Paeluss

Esimene vaatus

Tegevus toimub kuskil hämaras väikeses toas, kus vedeleb veidi taarat ja muud prahti.

Kaks ilmselt purjus tegelast Vuss ja Tõnis tuigerdavad tuppa, mömisevad midagi arusaamatut, hirnuvad pikalt ja veidralt ja mömisevad, hirnuvad, mömisevad, hirnuvad....Kahe tegeleasega liitub A.

Tõnis: Misasja, mida sa siin teed?

Andry: Ma olen turvafirmast!

Tõnis Mida?...Ei ole?...Sa ajad paska?

Andry: Jah

Andry lahkub ja tema asemel tatsab tuppa suur suur inimene, kes on ilmselt naisterahvas.

ValvuriMutt (kurjalt): Noh, Varik, mis sul enda õigustuseks ütelda on?

Vuss viskab  mingi kahtlase nalja ja viskub ülevoolavalt naerdes voodile kõhuli ja veedab nii järgneva minuti, mille ajal Valvurimutt pidevalt midagi seletab. Tuppa siseneb tädi politsei, kellele sekundeerib ukse vahelt onu politsei.

Tõnis ( viskab voodisse surnult pikali sosistades Vussile) teeskle magamist, muidu tuleb pahandusi

Tädipolitsei (pöördub Vussi poole): Nii, sina oled see võõra vara lõhkuja?

Vuss: Selle ukse ve?

Tädipolitsei: Selle ukse jah! Kas oled siis veel midagi lõhkunud.

Tõnis(sositades):  Teeskle magamist.

Vuss: Ee...täna vist mitte. Kuulge milles siin probleem on üldse?

Valvurimutt: Kuule, sa juba seal all laamendasid!

Tädipolitei: Võõra vara lõhkumises.

Vuss: No ja mis siis on?

Onupolitsei: Kuule, ära keeruta, ma tean sind juba Kitzbergist.

Vuss: Oh, ma tean sind ka! Mäletad, mul läks seal tükk aega, otsisin oma saabast taga.

Onupolitsei: Mäletan, mäletan. Räägi, miks sa selle ukse ära lõhkusid?

Vuss: Ja mina lõhkusin!

Tädipolitsei: Aga miks sa seda tegid?

Vuss: No mis seal ikka siis?

 Sarnane vestlus jätkub veel suhteliselt pikalt. 

Teine vaatus 

Sama koht veidi hiljem 

Onupolitsei: Aga kes see teine on, kes siin poolpaljalt magab?

Tõnis tõmbab endale teki peale ja magab edasi

Valvurimutt: Ei, see elab ka siin, aga see on samasugune.

Valvurimutt ja politseinikud lahkuvad, sisenevad Andry ja Paeluss, kellel vist on rumm kaasas, ja pidu läheb edasi

Kokkuvõtteks õhtu kohta võib ütelda, et plaan jäi täitmata ja Hiinas jäi üritus katki. Kahjuks väga paljudes keeltes ei saanudki uut aastat soovida. Peamiselt kolmes keeles: A)inglise - Good(NB! mitte happy) New Year, b)vene - C новым годом, c)austraalia - Good New Year, mate. Lõpuks ka hiina keeles ja vahepeal ilmselt jaapani keeles, kuigi seda ei mäleta täpselt. Mäletan vaid, et helistasin jaapani keele eksperdile ja küsisin, kuidas see käib, aga kas soovida ka jõudsime see jääb igavesti lahendamatuks müsteeriumiks nagu Vana-India keel.

Aga selles mõttes läks hästi, et lõpuks jõudsime linna peale ka! 

Kaotatud/lõhutud
Koridori uks (sai juba mainitud, kuida ee juhtus)
harjavars  (sai juba mainitud, kuida ee juhtus)
2-3 pitsi (keegi ei tea asjast midagi)
õlleklaas (purunes arusaadamatutel asjaoludel)
peldiku ukse haak (ma jäin vetsu kinni ja ei saanud muud moodi välja, kui pidin mainitud vidina purustama)
3 male nuppu (ilmselt on kuskil olemas, aga kes üldse malet mängis?)
2 pakki pelmeene (ilmselt sõi keegi need ära)
köögi prügikati kaas (pole aimugi)

arvatavasti on midagi veel kadunud, aga kuna pole leidnud, siis ei tea, et on kadunud



Leitud asjad
tühjad viina ja rummi pudelid (keegi arvatavasti tõi ja jõi tühjaks)

Üks ärtu kaheksa (samasugune kui teised kaardid)





Head uut aastat ka uuel aastal!

Minu päev

Oli jõulukuu üheksateistkümnes päev, väljas valitses raksuv pakane.

Ärkasin vara, poolüksteist on vara minu jaoks...aga ma tõusin veel enne seda. Tõusin sellepärast, et minna võistlema Eesti meistrivõistlustele. Mitte küll kümnevõistluses, selleks pole vorm veel piisavalt heaks lihvitud.

Võistlus oli selline, et kõigepealt vinnasime kõige jämedama palgi, mis me leida suutsime, puki otsa. Siis krabasime Gašaga kahemehesae ja hakkasime sellega vehkima, nii et saepuru lendas. Üks ahv, kes ka meie tiimis oli, vibutas kirvest ja tegi meie saetud palgijupid katki. Tiina EPAst ladus halud riita. Endalegi suureks üllatuseks suutsime kõige suurema puuriidaga maha saada, aga kohtunik teatas, et kahjuks meil finaali asja pole, sest meie vastaseks oli nende suursponsor linnavalitsus.

Pärast sellist ebaausat kaotust suundusime Genitalistide klubisse, seal nägime Allanit. Allan on see mees, kes korraldab maleturniiri, millest ma ka osa võtan. Jõudsin isegi 16 parima hulka ja sain loosi tahtel järgmiseks vastaseks Vussvillemi. Turniiri korraldus on selline, et saad mingi tähtaja ja siis enne seda peab vaenlane alistatud olema. Aga mängimise asemel tegin hoopis väikese krutski. Saatsin Allanile kirja, et mängisime Vussiga 7 korda järjest viiki ja enne uut aastat pole meil kuidagi võimalik üksteisega kokku saada. Nojah, ja kohe järgmisel päeval marssisime koos Genkluppi sisse ning koperdasime Allani otsa, aga ta vist ei tahtnud meid näha, sest ta isegi ei reageerinud meie peale kuidagi.

Veetnud paar meeleolukat tunnikest mainitud asutuses hakkas näljatunne magu pitsitama. Sai otsustatud toidukaupu tarbima hakata. Mis võiks selleks veel paremini sobida kui uus baar Möku. Sobib just selle pärast, et sealt ei saa mitte midagi süüa. Aga noh, vaatasime sisse, pakuti tasuta tervitusnapsu, kõik oli veel ilus. Siis võtsime ühe õlle ka. Ja siis veel teise. Kõht ikka veel korises. Lahke baarman andis meile sushit, mille ta endale Selverist ostnud oli. Siis võtsime veel õlut, meile toodi juustusaia ja vorsti. Kõht enam tühi ei olnud, võtsime klaasikese õlut.

Baarimees Veiko õpetas meile ühe toreda mängu, mida saab kaartide ja õllega mängida. Nagu arvata on, siis võtsime õlut ka juurde vahepeal. Ja siis avanes uks, sisse astus Karlsoni vanune härrasmees. Ma ei osanud midagi halba aimata. Aga mees hakkas rääkima ja tema jutt oli valus tõde. Ta teatas, et 98% inimesi on debiilikud ja tema on Ameerikas elanud. Ma julgesin küsida, et ilmselt on hetkel baaris viibijatest tema üksi selle 2% hulka pääsenud, vastus oli muidugi jah. Vanamees teatas, et kõik kes Mick Jaggeri muusikast aru ei saa on debiilikud, aga keegi ei saagi sellest aru saada, sest kõik on debiilikud. Vuss väitis selle peale, et tema lemmikpoprokkar on Jörpa. Vana muidugi kuulutas, et eks debiilikud nii arvavadki, sest nad on ju debiilikud. Debiiliku-Vana tegi veel mitu head debiiliku nalja, aga ma ei saa neid kõiki ära rääkida.

Veidi hilhem sattusime Valduri ja tema sõbraga just õpitud mängu mängima. Kahjuks olid nad sohki teinud. Valdur toetas kohe lauale ja jäi karvamüts peas magama, vahepeal ärkas üles ja mõmises ning naeratas ja prantsatas peaga lauale tagasi. Tema sõber pidas veidi kauem vastu. Mingi aja pärast tegi ta tervele baarile joogid välja ja ise viskas ennast selili laua alla magama. Tal oli ka karvamüts peas.

Vahepeal, ma ei mäleta nüüd kas enne või pärast Valduri tulekut, tahtsid ühed korporandid kaklema hakata. Korporantidega on selline imelik probleem, et nad on natuke sarnased kunagiste Loksa venelastega. Paljud neist on üksikuna täiesti toredad inimesed, aga karjakesi koos linna peal ringi hulkudes tulevad neil ainult halvad iseloomu omadused esile. Probleemiks on see et nad ei saa üldse teistmoodi mõtlevatest inimestest aru. Minul ei ole üldse probleemi selle inimesega, kellele Tartu ülikool, Ring või Zavood ei meeldi. Kui mulle meeldib, siis me võime selle inimesega ilusti-kenasti läbi saada. Aga kui ühes ruumis on mitu korporanti ja mõni inimene, kes korpidest eluvaimustuses ei ole ja julgeb seda välja ütelda, siis seal on probleem.

Igatahes veel hiljem juhtusin ma strippokkerit mängima. Ega pikalt ei saanud mängida. Asusin mängu algul kohe julgelt bluffima ja jäin kõikidest riietest ilma. Sündsuse mõttes jätsin aluspüksid ikka jalga. Tegelikult ma kartsin, et kui ma need ära võtan, et siis visatakse mind välja, aga väljas oli jube pakane, sinna kohe kuidagi ei tahtnud minna. Üldiselt väike soovitus neile, kes nimetatud mänguga tulevikus tegelema mõtleb hakata, siis naiste vastu pole mitte mingit mõtet üritada. Neil on lihtsalt liiga palju riideid, siis kui mina riietest lage olin, siis neil olid veel sokid jalas.

Vot selline tore ja tegus päevake oli mul.

Kahjuks, tkärises treeningutesse kolmepäevane auk sisse, aga tibusi loetakse ju sügisel, aga nüüd on juba talv.

LOTI pidu

Mõnikord juhtub nii, et koer oksendab oma maosisu põrandale maha ja siis sööb selle ära. Miks inimesed niimoodi ei tee? Aga olude sunnil pidin seda täna proovima. Või noh, mitte päris nii... aga enamvähem.

Asi oli nii, et eile oli instituudi jõulupidu, mis oli üks ütlemata tore üritus. Peo käigus leiutasin uue kokteili, mille retsept on järgmine:

pokaal šampust
paar lonksu punast veini
paar lonksu valget veini
mõnuga rummi(valget ja pruuni mõlemat, kui rummi ei ole, siis saab viinaga ka)

 Mainitud komponendid valada ühte suuremasse klaasi kokku ja kui mahub, siis võib segu sossasoolagaveidike lahjendada. Maitse on pigem kehvapoolne, kuigi ma olen kõvasti hullemaid jooke maitsnud.

Mingi hetk sai alkohol otsa, kuigi seda oli varutud pudeli viina jagu kärsa kohta ja osad üldse ei joonud. Toitu jäi aga järgi, toppisime Vussiga selle ühte kilekotti. Järgmisel päeval, see on siis täna, pidime selle ära sööma. Maitsel ei olnud häda midagi, aga välimus oli ikka eriti rõve. Kujutage ise ette, kui ühes anumas on kartulisalat, lihapallid, heeringas koorega, kartulid, verivorstid, singirullid, kaste, omlet ja ilmselt veel midagi, siis see on korralikult läbi raputatud. Ei ole eriti isuäratav! Vaatamata üsnagi meeldivale maitsele oli seda toitu ebameeldiv süüa, sest see nägi välja nagu okse.

Autahvel

Mõtlesin siin, et peaks need tegelased, kes mulle järgmisel varasuvel kasti õlut osta kavatsevad, kuidagi esile tõstma. Mõeldud, tehtud, graveerisin mainitud tegelaste nimed permanentse markeriga blogi vasakule tiivale. Londo ja Pluuto kohta andis guugli pildiotsingumootor pädeva vaste ka, nemad said lingitud ka. Teised võivad ka lingitud saada, kui mulle lingi saadavad. Samas kui mulle pilt saata, siis saab isegi nii teha, et nime kõrvale võib pildi üles visata. Mida üks inimene veel tahta võiks, kui oma nime ja pilti Eesti parima veebimeedialehe esiküljel!?

Ühtlasi annan teada, et veel kastinimekirjas ei ole, siis seda saab veel teha. Ja mitte ainult ei saa, vaid lausa peaks!

Uus tabel!

Tegelikult tahtsin täna jooksma minna, aga ühel lihtsal põhjusel jäi see asi täna ära.  Selleks põhjuseks oli minu puhtust ja korda armastav iseloom. Ma nimelt avastasin, et trenniriided lõhnavad mitte just kõige meeldivamalt ja pesin nad puhtaks. Õhtul tilkus riietest veel vett välja, nii et ma ei saanud neid jooksmise juures kasutada. Võib-olla oligi parem, et minemata jätsin, sest nagu viimasel ajal ikka nii ka täna, alumised kõhulihased olid suht valusad. Mis nende vastu peaks ette võtma?

Hea uudis on ka! Meisterdasin siin tükk aega, enne kui valmis sai. Aga eks õeldakse ju, et kaua tehtud kaunike. Minu kaunike on siia blogisse paremale poole üles riputatud tabel. Sealt leiab infot minu isiklike rekordite kohta kümnel alal ja neile vastava punktilaari. Vaadake ja imetlege ja kommenteerige!

Ise vaatasin ja imetlesin ka antud tabelit ja olen päris kindel, et mõnel alal oleksin antud hetkel oma isiklikku rekordit edestama.  Esiteks, kaugust peaksin suutma paarkümment sentimeetrit kaugemale hüpata, kuigi ma ei ole selles 100% kindel. Kõrgushõppe koha pealt võin kindlamalt väita, et 1.35 saaks ikka üle. 400 meetris oleksin ka äkki võimeline mõned punktid koju jooksma, kuigi ausalt õeldes on see täiesti mõttetu ala minu meelest. Ükski normaalne inimene ei suuda 400 meetrit nii kiiresti joosta(63sek), et selle eest 300 punkti saada. 1500 meetrit suudaksin kohe päris kindlasti kiiremini joosta, kui seni olen suutnud. Nii et optimistlikult vaadates pole 3000 punkti mägede taga!

Elu on selline

Imelik, kuidas igasugused asjad juhtuvad. Sul pole neid planiski juhtuma panna, aga nemad juhtuvad nagu iseenesest.

Mõtlesin eile õhtul instas geelitama hakata, aga seal oli hoopiski põrandate poonimine ja mind ei lastud sisse. Niisama tühja telekat vaadata või tuba koristada või kududa ka ei viitsinud. Õnneks või õnnetuseks toimus linna teises otsas, tegelikult küll rohkem keskel, Kitzbergi maja soolaleivapidu. Mõtlesin sealt korraks läbi hüpata... ja hüppasingi, aga veidi kauemaks kui korraks. Esialgne idee oli, et eriti palju ei joo, võtsin ühe pooleteitliitrise sideruuno kaasa ja arvasin et see on kõik, mida õhtu jooksul tarvitan. Aga kalkun ka arvas, et muneb, aga tegelikult hoopis sittus.

Seltskond oli liiga meeldiv ja erinevad joogid liiga maitsvad, et kaine olla. lohuav on see, et vhemalt 3 inimest peale minu arvasid samamoodi ja lõpetasid ka samamoodi. Samas maksimaalselt purju ma ennast siiski ei joonud, see-eest aga jauram jõi ja hakkas kõvasti laulma/karjuma, nii et onud politseinikud tulid kohale ja ajasid pooled inimesed minema.

Õhtul umbes poolteist tundi prast viimast õlut puhusin 1,1 promilli, mis on tegelikult ju suhteliselt vähe? Igatahes täna erilist pohmakat ei ole ja õhtul lähen jooksma.

Siuke lugu

Jaurami soovitusel, havi käsul koostan mõnelauselise raporti teisipäevasest joogiüritusest. Kõik oli selline nagu ikka aga samas hoopis teistmoodi.

Kui väljas pimedaks läks, siis ootasime paar tundi ja siis läksime Vussiga Ümera hüpermarketisse. Ostsime mõned alkoholid ja suundusime Patayasse. Reklaaami järgi või oma alkoholiga sisse saada, aga kohapeal selgus et ainult pooleliitristega lastakse uksest sisse. Aga õnnetuseks oli meil paar kaheliitrist bocki pallooni kaasas. Lootsime, et sellised näppus näeme lahedad välja.

Midagi muud ei jäänud üle kui kulistasime ühe ukse taga tühjaks ja teise peitsime ära. Pärast muidugi seda enam üles ei leidnud.

Sees kehastusime kohe presidendipaariks ja asusime trepil inimesi kättpidi tervitama. See oli tegelikult vägagi üllas tegu, millega omalt poolt aitasime seagripi levikule kaasa.

Pidu ise oli igati tore. Mis siin pikemalt ikka seletada?

Reporteri horoskoop ei valeta!

Eile õhtul juhtusin Reporteri horoskoopi nägema ja seda lugev näitsik teatas mulle rõõmsal häälel, et homne päev ei ole eriti tegus. Mis seal salata, nii täpselt juhtuski! Mitte midagi ei saanud täna tehtud. Eelmainitud fakt on võibolla kuidagi seotud ühe teise faktiga, nimelt käisin eile ühel peoüritusel.

Leia kümme erinevust

Auschwitz-Birkenau, Poola

Sõbra keskus, Tartu Eesti

Ratast varastamas

Ma siin ükspäev mõtlesin, et jalalihased on valusad ja peaks kaks päeva pausi trennist tegema. Samas miks mitte meeldivat kasulikuga ühendada? Mõeldud, tehtud. Kukkusin eile korraks jooma.

Tegelikult ega see polnud planeeritud üritus. Lihtsalt juhtus nii, et käisin Genitalistide klubis malet mängimas. Ja mis sa ikka tühja mängid, mõne õlle ikka rüüpad ju mängu kõrvale. Muidu, mul õnnestus eile esimest korda elus naisele males kaotada.

Hiljem viis tee mind spordihoone ette rauasaega jalgratta lukku avama, paar peeti ja Vuss olid abiks. Kolmveerand tundi kõva saagimist ja raudratsu oligi vabaks päästetud. Politseid ei kutsutud. Mõned vabatahtlikud pealtvaatajad käisid koguni abiks saagimas.

Koju ikka enne ei läinud, kui Zavood kinni pandi. Üles enne ei ärganud, kui väljas juba pime oli.