Lõbus vastlapäev

Olin lõpuni veendunud, et sel vastlapäeval vanarahva traitsioone ei austa ning hernesuppi ei söö. Ei söönudki! Vastlakuklit ka ei söönud. Vurri ka ei teinud. See-eest mõned tekiilad tegin ikkagi.


Oli juba varane õhtu, kõrvaklappides mängis klamydia, olin sügavasti süvenenud exceli tabelitesse. Korraga lajatas mingi rusikas vastu vasakut õlga, võpatasin ehmatusest ja vaatasin mind riivanud rusikat. Nagu selgus oli selle omanik Vuss minu kõrval seismas, nägu peeretas peas ja küsis:"Noh, lähme vastlaliugu ka tegema?" Vastasin:"Ee...ma ei tea...no lähme ikka, jah."


Kiirustasime, et enne kümmet poodi jõuda, sest peale seda enam kelgumääret ju ei müüda. Pudelitäis määret taskus passisin veidi aega poe ees. mingi vunts hiilis lähemale ja ma arvasin, et küsib midagi sellist:"Peremees, peremees ega mõne krooniga toetada ei saa?" Aga ei juhtunid nii, vana küsis hoopis, et miks ma mütsi ei kanna. Vastasin, et kannan küll, alati kannan, kui külm ilm on ja mitte ainult mütsi, vaid tihti panen kapuutsi ka veel pähe ja et ma ise ei saa ka aru inimestest, kes talvel paljapäi käivad. Vana kiitis takka, et õige, õige. Siis läitis priima ja korkis uue bocki lahti ning teatas: "Tervise eest peab ikka hoolt kandma!"


Kassitoomelt sõitsin igasuguste võimalike ja võimatute asjadega alla, aga ma ei viistsi sellest kirjutada, lähen hoopis magama.