Käisin ükspäev peol

Kui ma meeldivalt ebakaines olekus koju jõudsin ja uksest sisse astusin, siis oleksin äärepealt selili lennanud, sest künnisel vedeles lusikas. Kuidagi õnnestus siiski püsti jääda. Enne seda olin leidnud ühe lusika koridorist, teise liftist ja kolmanda alt fuajeest(olgu ääremärkusena öeldud, et avastasin praegu, et fuajee on eriti tore sõna...fuajee, fuajee...). Kõik lusikad olid üleni kaetud valge kreemja ollusega ja lusikatega läbisegi vedeles kõikjal tühje ja pooltühje kohupiimakreemi topsikuid. Ise kahtlustan et selle kunstiloomingu autoriks on Villem Buss.

Miks ma arvan, et selle sigaduse põhjustaja Vuss on? Esiteks, alati kui majas mingi jama on, siis on Vuss asjaga kuidagimoodi seotud. Teiseks, oli kahtlusalune tol hommikupoolikul täis kui seaema(täpsustuseks: see on emis). Samal hetkel kui mina koju jõudsin helises Vussi äratuskell ja ta hakkas rongi peale minema, et Jänedale talvekooli sõita. Aga veel enne kui ta minema läks jõudsime rääkida teemal, et tore õhtu oli. Vestluse käigus toppisin talle kotti ühe tellise, ühe hantli ja pool kurki. Võileiva grilli tahtsin ka talle kotti toppida, aga see ei mahtunud kuidagi, nii et asetasin selle lihtsalt koti peale. Iga normaalne inimene oleks märganud kahtlast tegevust, mida tema koti kallal ellu viidi, aga nagu mainitud siis Vuss oli nii täis, et ta poleks isegi oma vasakul käel ja paremal jalal vahet teinud. Kolmas põhjus, miks ma Vussi ühika reostamises mustade lusikatega kahtlustan, on see, et ta ei saanud peale pidu tuppa sisse ja magas mõnda aega koridoris/liftis/fuajees.

Meil on selline süsteem, et me hoiame toa võtit esikus, siis ei pea seda igalpool kaasas tassima. Ma ei hakka ütlema kus täpselt, muidu tulete äkki asju varastama. Samas on kõige väärtuslikum asi toas minu 200 kroonine lips, nii et ma võin võtme asukoha reeta. See asub külmkapi peal oleval teise riiuli keskel saiapuruga taldriku ja maitseainete vahel. Tol õhtul kui pidu oli, siis panin ma võtme millegipärast teisele poole taldrikut...no ja kujutate ise ka ette, et sealt seda ei leia ju, sellepärast veetiski Vuss suure osa õhtust ukse taga. Mingi hetk sai ta mind kellegi telefoni pidi kätte ja hea inimene nagu ma olen - juhendasin ta uksest sisse.

Nagu öeldakse, et ükski heategu ei jää karistuseta. Nii läks ka seekord, hommikul suundusin külmiku juurde, et sealt juust välja võtta, et siis selle küljest leiva peale viilakaid lõigata. Külmkapis juustu ei olnud, küll aga oli seal, kus muidu on võti, mingi kahtlane kollane hambajälgi täis pallike. Huvitav, huvitav...kust see sinna sai?

Mitmed tunnid varem, kui ma veel ei osanud aimatagi, mis minu juustutükikesega juhtuma hakkab, esineses noortele oma uue teatritrupiga. Truppi kuulusid peale minu veel Vuss ja Tuule Martin.

Lühike arvustus:

„Miks Näärivana hilineb? Kuidas pärdik kooli läks?” on lugu ühest pisikesest pärdikust troopika saarel Madakaskari külje all ja sellest, kuidas aeg pärdikut ja tema tegusid muudab või ei muuda. Räägitakse ja elatakse nii Eesti vabariigi kui ka kommunismi ja punaparteide aega. Autor jutustab oma lugu läbi erinevate tegelaste. Etendus jaguneb justkui piltideks: istutakse ja jutustatakse lugusid, kohtutakse sadamakail, peetakse koosolekut. Esialgu on lavastuse tase veel pisut kõikuv: on nõrgemaid kohti, on äärmiselt emotsionaalseid hetki, on pilte, kus teatritrupp näitab end maksimaalses headuses. Stseenidest jäid enim meelde kohtumised pärdiku jõudmine kooli I vaatuse teises pooles, samuti koosolek, kus oli näha harrastusteatrile omast mängulusti. Just seda mängimise rõõmu oleks tahtnud veel rohkem näha, ent küllap andis seekord tunda esietenduse närv. Lisaks värvikatele piltidele on loos tähtsal kohal ka lavakujundus, kostüümid ja muusika. Kui lavastuse põhiloona kõlav „Pärdiku valss” nii sobilikult vaatajadki troopika rütmile häälestab, siis vahepalade jazzihelid mõjuvad vastupidi kummastavalt. Inimhäältega segatud smoothirütmid sobivad maavillase looga kokku nagu mesi ja sardiinid. Kas on lavastajad taotlenud sellega loo ajatust, jääb esialgu mõtlemisaineks.

Ahaa, eelnev lõik on tegelikult must huumor. Tegelikult oli nii, et Tuul mängis värsket koera sitta, kes lavanurgas lõhnas ja auras, mina olin kaljukindel koolimaja ja Vuss oli pärdik, kes kooli läks. Lühike ja lööv!

Tormilise aplausiga nõuti meilt lisalugu. Tulime rahva soovile vastu ja improviseerisime ka teise osa "Miks Näärivana hilineb? Kuidas pärdik koju läks?" Rahvas üritas meid uuesti lavale tagasi kutsuda, aga korraldajad ei lubanud millegipärast.

P.S Hommikuks oli mul punane anarhia märk põsel, kes teab, kust see sinna sai, see saab auhinna.