Malefinaal

Eile oli seesinane õhtu, kui pikalt toimunud Genklubi oikumeeniline taidlusmale oma õnnetu lõpu leidis. Täna oma taiplikusele ja kindlameelsele otsustusvõimele olin minagi ennnast nelja parima hulka suutnud vingerdada. Suur töö tehtud oli veel vaja vaid kaks mängu võita.

Poolfinaallauda sammusin juba kergelt svipsis, aga seda enesekindlamalt. Mängus tegin kõik ilusasti ja hästi kui mõndasi kahtlaseid käike mitte arvestada. Tulemus oli see, et vastupidiselt suurtele ootustele ma parima kahe hulka ei pääsenud. Aga ega see mind väga ei morjendanud, sest seda rohkem julgesin kohapeal tasuta pakutud veini kurku kallata.

Ma siin hiljuti avastasin, et ma mõjun alkoholile külgetõmbavalt, sest nii kui ma kuhugi lõbustusasutusse või peole lähen, siis kohe hakkavad erineva protsendiga joogid mind ründama. Ründavad nii kaua kui parimad (või odavamad) on mulle sisse pugenud.

Õhtu ise oli igati positiivne, ma ei viitsi hakata seda ümber jutustama, sest midagi väga sensatsioonilist ei juhtunud. Mainin ainult seda, et hommikul teatas Vuss enesekindlalt, et seekord tal mäluauke ei olnudki. Muidugi hiljem slgus, et ta ei mäletanud ei Mökus ega Zavis käimist ja ka mitte seda, et mängisime mitu partiid lauajalkat.