Küsitlus

Täna tekkis minu väikeses vesipeas küsimus, et kas blogilugejad on lihtsalt kiibitsejad või on nad samaaktiivsed sportlased, kui mina seda olen. Seega panin küsitluse püsti. Ootan aktiivset osavõttu.
Vihjeks veel nii palju, et trepist üles või poodi kõndimine ei ole trenn, bussi peale jooksmine ei ole trenn, seks ei ole trenn, kõrtsust koju roomamine ei ole trenn, jne...

Teistmoodi jooksmine

Avastasin, et kui mitteharjumuspärasel kellaajal jooksmas käia, siis võib hoopis teistsuguse elamuse osaliseks saada. Algul oli harjumatu, et igalpool on valge nagu pilvepeal. Harjusin ära ja olin hämmeldunud, et valgel ajal on jooksuraja ääres kõik teispmoodi pimedaga võrreldes.

Ole julge ja proovi ise ka valges jooksmist, soovitan!

?

Vabandust, üks hästi kiire küsimus, kui tohib küsida, siis tahaks teada, et huvitav miks meil paat vannitoas on?

Niisama lora

Eile juhtus selline vahva lugu, et jooksin ühest tee ääres passivast kassist mööda. Aga kass ei jäänud passima, vaid asus mind vaikselt jälitama. Oli mind mõnda aega juba jälitanud, kui jõudis laternavalguse kätte ja siis ma nägin, et kass oli hoopis rebane.

Paar päeva varem juhtus teine vahva lugu. Seisime Gašaga Möku ees, kui meie juurde astus üks noorema poolne noormees. Teretas ja teatas, et kuigi lähiümbruses viibib veel sadakond inimest, siis tuli ta meiega juttu rääkima, sest me pidavat olema kõige sümpaatsemad. Teeb tuju heaks, et noorus ei olegi täiesti hukas!

Küsimused

Mis firma kingad sul on?
Kelle õlu see on, mida sa jood?
Mis sul viga on?
Kas ma pean teadma, kes see Urbo Vaarman on?
Kus sa esimesel detsembril käisid?
Miks sa mulle kunagi lilli ei kingi?
Mis su blogiga juhtunud on?

Vot selliseid keerulisi küsimusi on minu pihta suunatud viimasel ajal. Piinlik lugu, aga oskan ainult kõige viimasele küsimusele vastata. Seda ma siin teengi nüüd! Midagi ei olegi juhtunud, ma olen lihtsalt elanud igavat ja suurte sündmustevaest tavalise lihtsa inimese tüütut halli elu.

Ükspäev siiski juhtus midagi märkimisväärset. Käisin Tartu tarbimisusku inimeste Mekas Lõunakas. Olin just oma taaratšeki rahaks teinud, nukrutsesin, et kui ma edaspidi ka nii kasinalt joon, siis võin veel vähem teenima hakata.

Järsku ilmus ei tea kust nagu siil udust minu ette perekond Londo. Sellega seoses ka järgnev rõõmusõnum kõigile, kes last veel näinud ei ole. Poiss pole õnneks Hanneselt midagi pärinud, vastupidi, põnn on igati nägus.

Maailma avastamas

Tegin täna kaks olulist avastust. Esiteks, et vormikõver on millegipärast allapoole paindunud viimasel ajal. Aga samas ma teadsin seda juba ja see on peatselt muutumas. Teine avastus oli aga hoopiski huvitavam. Kuna ma oma pulsikella sügisel salapärasel kombel kuhugi Pirita jõe kaldale kaotada suutsin, siis ma laenasin endale asenduskella (Polar F4 - The Polar F4 is Polar's first Women's specific watch). Aga täna oli selline jama, et enne jooksu ei suutnud pulsivöö asukohta lokeerida. Oma suures taibukuses (tegelikult küll Vussi soovitusel) võtsin vana kella vöö ja oh püha hamstrit vana vöö toimis uue kellaga sümbioosis nagu mänd ja riisikas. Kell on siis Polari oma ja rihm Sigma toodang. Vot on alles elu.

Karske periood

Kui mitte arvestada 1. jaanuari varahommikust erinevate kangete ja lahjemate alkoholi sisaldavate jookide manustamist, kui ära unustada eilne 3 ja poolt õlut ja ükspev peale sauna võetud üks õlu, kui mainimata jätta mingil päeval kahepeale ära limpsitud Vana Tallinna kreemijook ja paar päeva hiljem maitstud šampus, siis ma olen sel aastal täiesti kaine olnud. No tegelikult võtsin ükspäev viisakusest ja külmast üle saamiseks ka klaasikese hõõgveini, aga siiski üldiselt ma peaaegu ei joogi viimasel ajal. Veider tunne!

...

Praen sibulaid ja porgandeid, lubasin endale hetke puhkust pannilabida liigutamisest, seisan ise ka ei tea miks köögiuksel, ühe käega hoian telefoni vasaku kõrva ääres, teise käega sügan mõnusalt munandeid. Äkitsi, keegi köhatab kusagil läheduses, tõstan pilgu, minu ees seisab naisterahvas ja vaatab mind väga kummalise pilguga. Taipan, et blokeerin tema teed pliidi juurde, teretan viisakalt, lõpetan sügamise, asetan mobiili püksitaskusse ning asun aktiivselt porganeid ja sibulaid edasi praadima.

Euro

Juhtusin raadiost eile kuulma, et rahvale ei meeldi, et euro tuli ja hinnad pidavat tõusnud olema. Hiljem käisin poes ja seal selgus, et raadio valetab suu sisse!

Minu ees järjekorras seisis uriinihõngulise parfüümiga üleliia lõhnastatud härrasmees, kes päris noorukese müüjanna käest: "Mitu evro?" ning lehvitas samal ajal Hot-nimelist süütevedeliku puhdelit. Olles vastuse ära kuulnud hõikas ta rõõmsal häälel: " Oхоo...хорошо!!"

Minu kingitus lugejatele!

Teatavasti olen ma lihtsalt ülemõistuse hea inimene, seetõttu otsustasin ka oma suures armulikkuses kõikidele toredatele blogilogejatele Uusaastakingituse teha. Algul oli plaanis kõigile lillevaas muretseda, aga siis tulin hoopis paremale ideele!

Kingi kättesaamiseks toimi järgnevalt:

1) Külasta lehekülge kriisis.ee
2) Vali vasakult Allahindlus kaubale --> Toidukaubad
3) Klõpsa pudelitele, mille all on kirjutatud Alkohol
4) Vali endale kõige enam mokkamööda olevad kaubad välja ning tõtta vastavasse poodi või poodidesse ja osta ära.
5) Säästetud raha eest osta enale minu poolt pudel-paar lisaks.
6) Joo see ära ja siis täna mind!

Suusatamas

Käisin täna esimest korda selle talve jooksul suusatamas. Tundsin end lolli Tansaania turistina, kes esimest korda suuskadele on roninud, mehed, naised ja lapsed tuhisesid pidevalt nii vasakult kui paremalt minust mööda. Rajal oli vai üks inimene peale minu, kes ei kandud ISC rõivaid. See oli umbes kaheksaaastane tütarlaps, kes tuiskas minust mööda nagu kõik teisedki... Elu on nii ebaõiglane!

Kallis Taavet

Sinule adresseeritud piparkoogid vedelesid täna ühiselamu alumise korruse põrandal. Tõstsin need ratta pakiraamile (ma arvan, et see on äkki sinule kuuluv jalgratas), ole hea ja mine korja need üles!

Südamlikke fotomeenutusi lõppevast aastast

...

Mulle aitab seks aastaks Jõuludest!

Käisin ükspäev jooksmas nagu mul vahva noorsportlasena ikka tavaks on. Jooksin parasjagu põhiliselt mootorsõidukite liiklemiseks ehitatud kõvakattega maantee parempoolse pideva joone ligidal, kui minust möödus Ilmatsalu-Tartu liinil liiklev autobuss. See olukord iseenesest polnudki nii väga eriskummaline, aga sõitnud sadakond meetrit edasi, keeras nimetatud ühistranspordi vahend sealsamas asuvasse bussipeatusesse. Uksed avanesid, aga ühtegi hingelist polnud bussi peale minemas ega maha tulemas. sinisilmne bussijuht lootis, et mina soovin temaga oma meeldivat seltskonda jagada. Mul aga olid teised plaanid ja bussijuht sõitis nukralt üksinduses päikeseloojangusse.

Rahva tungival nõudmisel jõulupuhkusele

Võibolla juhtub, et uuel aastal tulevad uued postitused, seni aga on kindel paus siin...
Alternatiiviks pakun näiteks seda vahvat kohta.