Geenifoorum 2010

Vanarahvas teadis rääkida, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Vanarahvas oli vist küll vana, aga mitte eriti nutikas või on tänapäeva hiired teistsuguse käitumismalliga.


Üleeile vaatasin televiisori vahendusel kuidas Sloveenia ja USA jalgpalli mängivad. Peale esimest väravat vajusid silmad kinni ja ma suikusin unne nagu magav kass. Siis kui üles ärkasin oli seis juba 2-2 ja kõlas lõpuvile. Samal ajal teatas Vuss, et Londo helistas. Jõudsin veel kõva häälega mõtiskleda, et mis ta mulle seda jutustab, aga siis Vuss lõpetas oma jutu sellega, et pangu ma riidesse, sest meid ootavad kaks kutset Geenifoorumi pidulikule õhtusöögile. Ei hakanud kutse tagasilükkamisega kutsujaid solvama ja sellepärast ronisingi Atlantisesse kohale. Kui kõht täis oli, rahvas minema vajus ja tasuta veini enam ei saanud, siis ei leidnud ma ka enam põhjust seal passida. Kuna kõik teised olid huvitatud jalka vaatamisest, siis läksime Vussiga kahekesi linna peal toimuvat kaema.

Kuna jalgpall hetkel nii populaarne on, siis otsustasime ka ise veidi palli taguda. Muidugi mitte väljakul vaid lauajalkat, selle tarbeks suundusime Illegardi. Et mäng huvitavam oleks, siis tegime tavapärastele reeglitele ühe lisaks. Nimelt sellise, et kes värava lööb, see joob õlut. Reegel vist töötas hästi, sest kordamööda võitsime suht suureskooriliselt. Hiljem lisandus mängijaid juurde. Vaatamata sellele, et ma raiskasin suure hulga energiat sellele, et vastastele selgeks teha, et ma olen tagasihoidlik ja kiida oma suurepäraseid mänguoskusi, aga samas siiski võidan ülekaalukalt koguaeg, arvas üks tüüp ikka, et ma olen rohkem jutu- kui mängumees.

Hiljem kui Zav kinni pandi, siis selle asemel, et koju minna oli vaja botaanikaaeda ronida. Saime sealt tulema täpselt sel hetkel kui turva välja ilmus. Koju ikka ei läinud. Hoopis silla pealt oli vaja vette hüpata. Muidu polnud häda midagi, aga lõin oma anaalava vastu vett ära - ebamugav oli. Vesi oli ka külmem kui ma arvasin. Aga ikkagi oli veel tahtmist teise silla pealt ka vette hüpata. Kuna ma olin ainus loll, kes teise hüppe ka teha tastis, siis teised ootasid kaldal ja mina istusin uue silla ääre peal. Aga kahjuks olen ma juba nii vana ja olen suutnud endale mingi enesealalhoiu instinkti arendada ja ma lihtsalt ei julgenud hüpata. Passisin nagu pingviin silla ääre peal. Nii kaua passisin, kui nägin silmanurgast, et politsei sõidab sillale. Kasutasin oma palju arendatud kiirusvõimeid ja olin momentaalselt ühe hüppega üle käsipuu sillal tagasi ja pistsin paljajalu liduma nagu Kesk-Aafrika valge neeger. Tempo oli umbes 10 sekundit saja meetri kohta, vähemalt tundus nii. Igatahes jooksin ma kiiremini kui võmmiauto. Peale seda läksin ilusasti koju magama.

Järgmisel päeval oli halb olla, aga hea oli see, et trennist oli vaba päev.