Uus poiss

Hiljuti kolis meie õdusa pesa naabertuppa uus poiss. Erinevalt eelmisest uuest poisist, kelle nime peale kolmeaastast kooselu pole veel õnnestunud teada saada, sain uuema uue poisiga inimese kombel suheldud. Tutvustas end enne kui küsidagi jõudsin. Nimi on Egon ja ta on kusagilt maalt. Nii maalt, et on ühe korra Tallinnas käinud ja enam sinna tagasi ei taha. Aga prioriteedid on noormehel igati õigel kohal. Nimelt ta küsis, et kes teil seal vahel kitarri tinistab... siis kurtis, et võiks teisi lugusi ka peale bemmi kummide mõnikord kuulda. Kõige lõpuks lisas veel, et ta on ka mõtelnud kidramängimist õppida, kuigi ega ta suur muusikasõber ei olegi, aga tüdrukutele meeldib... Igati õige suhtumine minu meelest!

Disko ja järelmatk

Teatavasti lõppeb iga õige matk suure tantsulkaga kusagil looduskaunis asupaigas. Nii ka seekord. Diskoriks oli valitud üks jube lahe tüüp, see olin muidugimõista mina. Kuna ma olen sügavalt veendunud, et purjus peaga hea muusika kuulamine on sama hea kui hobustele suhkru söötmine ja tantsimiseks on ainult üks õige muusika - disko, siis olin end eelnevalt varustanud suure hulga diskomuusikaga. Ega see varustamine ka just väga meeldiv tegevus ei olnud. Kaks päeva pidin neid lugusi kuulama ja valima, nii et kõrvad sitavett jooksid. Õnneks ei pidanud üksi kannatama, sest Vuss passis ka enamiku aega kõrval.

Aga suuremale osale rahvast oli tantsupidu väga meeltmööda. Rahvast oli tantsupõrandal samapalju kui Atlantises enne peo algust. Nii mõnigi palus eelmist lugu uuesti mängida, sest see oli lihtsalt liiga hea tantsupala. Tormi ütles umbes kolm kora järjest, et väga hea dj on siia orgunnitud. Ütleme ausalt,mulle ka meeldis!

Mõni arvas ka teisiti, peale kolmandat-neljandat lugu küsis Auli, et kas nüüd poleks aeg muusikat vahetada. Kui ma teatasin, et mul ainult sellist paska ongi kaasa võetud, siis tundus neiu väga pettunud olevat. Ja keegi, ma täesti ei mäleta kes, teatas, et oleks ta seda oodata osanud, siis ta poleks matkale tulnudki. Kõige halveni arvas asjast muidugi hr. Kukk, kes algul tantsis nagu Jauram, aga mingi hetk sammus vihaselt diskopuldi juurde ja lõi läppari nii suure pauguga kinni, et osad klahvid põrandale lendasid, see juures teatas ta, et talle aitab. Hommikul veel imestas, et mis need joodikud tema arvutiga teinud on, see ei pidanud enam end üles buutima.

Huvitaval kombel jäin peale peo lõppu T-särgi väel pingile magama kampsun pea all. Ilmselt ei ole see kokkusattumus, et nädala alguses haigeks jäin.

Hommikul tiksus kogu rahvas vaikselt minema. Lõpuks jäid peale minu ainult Vuss, Jauram ja Ave. Kuskilt ilmusid välja Poola kvaliteetveinipõhi,veidi kanget gini, jõime need ära. Siis oli juba hammas verel ja edasi tarbisime piiritust. Hea piiritus pidi olema, sest ma pole kunagi hiljem enam nii palju naernud kui tol päeval. Ja põhiline nali oli see, et keegi jälle avastas, et mida me naerame, viimane nali, mille keegi tegi, oli kas hommikul või eelmisel õhtul.

Õhtupoolikuks jõudsime Ahjale, aga enam edasi ei osanud eriti midagi teha. Ja kui midagi teha ei oska, siis tuleb tanklast napsu osta ja sinna kõrvale murule visata ja nautida ilusat ilma ja kohalike asotsiaalsusele kalduvaid härrasmeeste jutukesi. Kui pimedus maad katmas oli, siis sai Ave aru, et ta on mingite viimaste luuserite seltskonnas ja hääletas Tartusse ära. Veidi hiljem sain ka mina sellest aru, aga hea ja nõrgemates hooliv nagu ma olen, siis võtsin need kaks luuserit endaga te äärde kaasa. Pimedas ja vihmaga tee ääres lebotaes peale ei saanud. Vuss lahendas olukorra nii, et jooksis tanklasse, tõi paar gunnarit juurde, helistas Paelussile, kes meid lahkesti Zavi ukse ette sõidutas.

Avamatk, esimene osa

Nagu viimasel ajal võib-olla märganud olete, siis ma ei ole eriti aktiivselt blogi tarvis klaviatuuri nühkinud. Kuna väga-väga paljud minu suurepäraste kirjatükkide andunud fännitarid on minu mittekirjutamist mulle pahaks pannud, siis ma üritan teieni tuua mõned paremad palad Looduskaitseringi avamatkast.

Rongi peal oli vaja olla juba paar tundi enne päikesetõusu, sest Edelaraudtee reisirongiliikluse plaanide kohaselt oli väljasõit kell 10:24. Et nii vara kuidagi rongile saada, selleks mõtlesime Vussiga välja plaani, et kui meelelahutustehas kinni pannakse, siis suundume vaksali kõrvale telkima. Plaan oli hea, kuid tegelikkus kujunes teistsuguseks. Nimelt kujunesid asjalood sedasi, et mul tuli öö jooksul muid meeldivaid asju teha ja magada ei õnnestunudki. Hommikul ostsin poest saia ja gunnarit ning Vussile ühe Bocki, sest ta pidi öö üksi mööda saatma. Siis ma veel ei teadnud, et ka tema ei jõudnud telkimispaika ja ta vana ludri jäi isegi rongist maha.

 Väike lembehetk Detsibelli ja koeraga.

Rongis toimus kõik nagu ikka, meeldiv seltskond, mõned naljad ja erinevad napsud. Võib koguni väita, et ma jäin purju nagu põdrapull, kes puu alt käärinud õunu näppab. Ei tasu nüüd arvata, et mul sellepärast piinlik oleks. Ei ole, ma olen purjus peaga ka väga tore, heasüdamlik, hooliv, austusväärne ja kena meeskodanik.

Mõni hetk peale peale istumist tuli juba maha ronida, sest olime sihtpunkti jõudnud. Olin otsustanud, et sel korral mõttetust käbiviskevõistlusest osa ei võta. Mõttetu on see juba ainuüksi sellepärast, et ma ei ole seal kunagi mingit kohta saavutanud. Mingi hetk mõtlesin ümber (jauram ja Bock olid ka asjaga kuidagi seotud) ja jooksin üles. Kairi veel üleval imestas, et ka ma tegelikult ka joostes tulin, sest temal olnud ilma jooksmatagi raskusi üles ronimisega. Sellest järeldasin, et olen heas vormis ja tahtmine oli suur käbi kaugele visata. Aga käbid olid vist ka suured, sest kaks kolmest suutsin vastu kuuske visata ja kolmandaga läks ka midagi nihu. Järgmine kord enam seda lollust kaasa ei tee.


Edasi on plaanis mõningane molutamine. Kuna ma olin sel aastal õhtuse ürituse ametlik DJ, siis proovisin kõigil võimalikel viisidel vältida kõikide eelnevate kordade tsenaariumi, et jõuan koos kõige vastikumate joodikutega lõppu, siis kui korralikud matkasellid juba magavad. Seega jätsin molutamise osa vahele ja hakkasin kohe matkama. Veidral kombel liitusid minu seltskonnaga kaks toredat neiut:

Kõndisime suhteliselt kiirel tempol, pause praktiliselt ei teinud, ainult siis kui oli vaja tühi taara kotti toppida ja täis pudel asemele haarata. Tõsi, vahepeal korjasime veidi seeni ka, aga selliseid tavapäraseid "istume siin kännu otsas ja naudime vaadet ning õlut" peatusi ei teinud. Kogu teekonna jooksul tegime ainult kaks üle minuti pikkust pausi. Esimese et saia ja konservi süüa ja teise sest see oli ilus koht ja Vuss oli sinna vastu matkanud. Aga Kiidjärvel oli siiski suurem osa inimesi enne meid kohal, pea kõik olid seekord matkanud jõe valel kaldal.