Minu päev

Oli jõulukuu üheksateistkümnes päev, väljas valitses raksuv pakane.

Ärkasin vara, poolüksteist on vara minu jaoks...aga ma tõusin veel enne seda. Tõusin sellepärast, et minna võistlema Eesti meistrivõistlustele. Mitte küll kümnevõistluses, selleks pole vorm veel piisavalt heaks lihvitud.

Võistlus oli selline, et kõigepealt vinnasime kõige jämedama palgi, mis me leida suutsime, puki otsa. Siis krabasime Gašaga kahemehesae ja hakkasime sellega vehkima, nii et saepuru lendas. Üks ahv, kes ka meie tiimis oli, vibutas kirvest ja tegi meie saetud palgijupid katki. Tiina EPAst ladus halud riita. Endalegi suureks üllatuseks suutsime kõige suurema puuriidaga maha saada, aga kohtunik teatas, et kahjuks meil finaali asja pole, sest meie vastaseks oli nende suursponsor linnavalitsus.

Pärast sellist ebaausat kaotust suundusime Genitalistide klubisse, seal nägime Allanit. Allan on see mees, kes korraldab maleturniiri, millest ma ka osa võtan. Jõudsin isegi 16 parima hulka ja sain loosi tahtel järgmiseks vastaseks Vussvillemi. Turniiri korraldus on selline, et saad mingi tähtaja ja siis enne seda peab vaenlane alistatud olema. Aga mängimise asemel tegin hoopis väikese krutski. Saatsin Allanile kirja, et mängisime Vussiga 7 korda järjest viiki ja enne uut aastat pole meil kuidagi võimalik üksteisega kokku saada. Nojah, ja kohe järgmisel päeval marssisime koos Genkluppi sisse ning koperdasime Allani otsa, aga ta vist ei tahtnud meid näha, sest ta isegi ei reageerinud meie peale kuidagi.

Veetnud paar meeleolukat tunnikest mainitud asutuses hakkas näljatunne magu pitsitama. Sai otsustatud toidukaupu tarbima hakata. Mis võiks selleks veel paremini sobida kui uus baar Möku. Sobib just selle pärast, et sealt ei saa mitte midagi süüa. Aga noh, vaatasime sisse, pakuti tasuta tervitusnapsu, kõik oli veel ilus. Siis võtsime ühe õlle ka. Ja siis veel teise. Kõht ikka veel korises. Lahke baarman andis meile sushit, mille ta endale Selverist ostnud oli. Siis võtsime veel õlut, meile toodi juustusaia ja vorsti. Kõht enam tühi ei olnud, võtsime klaasikese õlut.

Baarimees Veiko õpetas meile ühe toreda mängu, mida saab kaartide ja õllega mängida. Nagu arvata on, siis võtsime õlut ka juurde vahepeal. Ja siis avanes uks, sisse astus Karlsoni vanune härrasmees. Ma ei osanud midagi halba aimata. Aga mees hakkas rääkima ja tema jutt oli valus tõde. Ta teatas, et 98% inimesi on debiilikud ja tema on Ameerikas elanud. Ma julgesin küsida, et ilmselt on hetkel baaris viibijatest tema üksi selle 2% hulka pääsenud, vastus oli muidugi jah. Vanamees teatas, et kõik kes Mick Jaggeri muusikast aru ei saa on debiilikud, aga keegi ei saagi sellest aru saada, sest kõik on debiilikud. Vuss väitis selle peale, et tema lemmikpoprokkar on Jörpa. Vana muidugi kuulutas, et eks debiilikud nii arvavadki, sest nad on ju debiilikud. Debiiliku-Vana tegi veel mitu head debiiliku nalja, aga ma ei saa neid kõiki ära rääkida.

Veidi hilhem sattusime Valduri ja tema sõbraga just õpitud mängu mängima. Kahjuks olid nad sohki teinud. Valdur toetas kohe lauale ja jäi karvamüts peas magama, vahepeal ärkas üles ja mõmises ning naeratas ja prantsatas peaga lauale tagasi. Tema sõber pidas veidi kauem vastu. Mingi aja pärast tegi ta tervele baarile joogid välja ja ise viskas ennast selili laua alla magama. Tal oli ka karvamüts peas.

Vahepeal, ma ei mäleta nüüd kas enne või pärast Valduri tulekut, tahtsid ühed korporandid kaklema hakata. Korporantidega on selline imelik probleem, et nad on natuke sarnased kunagiste Loksa venelastega. Paljud neist on üksikuna täiesti toredad inimesed, aga karjakesi koos linna peal ringi hulkudes tulevad neil ainult halvad iseloomu omadused esile. Probleemiks on see et nad ei saa üldse teistmoodi mõtlevatest inimestest aru. Minul ei ole üldse probleemi selle inimesega, kellele Tartu ülikool, Ring või Zavood ei meeldi. Kui mulle meeldib, siis me võime selle inimesega ilusti-kenasti läbi saada. Aga kui ühes ruumis on mitu korporanti ja mõni inimene, kes korpidest eluvaimustuses ei ole ja julgeb seda välja ütelda, siis seal on probleem.

Igatahes veel hiljem juhtusin ma strippokkerit mängima. Ega pikalt ei saanud mängida. Asusin mängu algul kohe julgelt bluffima ja jäin kõikidest riietest ilma. Sündsuse mõttes jätsin aluspüksid ikka jalga. Tegelikult ma kartsin, et kui ma need ära võtan, et siis visatakse mind välja, aga väljas oli jube pakane, sinna kohe kuidagi ei tahtnud minna. Üldiselt väike soovitus neile, kes nimetatud mänguga tulevikus tegelema mõtleb hakata, siis naiste vastu pole mitte mingit mõtet üritada. Neil on lihtsalt liiga palju riideid, siis kui mina riietest lage olin, siis neil olid veel sokid jalas.

Vot selline tore ja tegus päevake oli mul.

Kahjuks, tkärises treeningutesse kolmepäevane auk sisse, aga tibusi loetakse ju sügisel, aga nüüd on juba talv.

LOTI pidu

Mõnikord juhtub nii, et koer oksendab oma maosisu põrandale maha ja siis sööb selle ära. Miks inimesed niimoodi ei tee? Aga olude sunnil pidin seda täna proovima. Või noh, mitte päris nii... aga enamvähem.

Asi oli nii, et eile oli instituudi jõulupidu, mis oli üks ütlemata tore üritus. Peo käigus leiutasin uue kokteili, mille retsept on järgmine:

pokaal šampust
paar lonksu punast veini
paar lonksu valget veini
mõnuga rummi(valget ja pruuni mõlemat, kui rummi ei ole, siis saab viinaga ka)

 Mainitud komponendid valada ühte suuremasse klaasi kokku ja kui mahub, siis võib segu sossasoolagaveidike lahjendada. Maitse on pigem kehvapoolne, kuigi ma olen kõvasti hullemaid jooke maitsnud.

Mingi hetk sai alkohol otsa, kuigi seda oli varutud pudeli viina jagu kärsa kohta ja osad üldse ei joonud. Toitu jäi aga järgi, toppisime Vussiga selle ühte kilekotti. Järgmisel päeval, see on siis täna, pidime selle ära sööma. Maitsel ei olnud häda midagi, aga välimus oli ikka eriti rõve. Kujutage ise ette, kui ühes anumas on kartulisalat, lihapallid, heeringas koorega, kartulid, verivorstid, singirullid, kaste, omlet ja ilmselt veel midagi, siis see on korralikult läbi raputatud. Ei ole eriti isuäratav! Vaatamata üsnagi meeldivale maitsele oli seda toitu ebameeldiv süüa, sest see nägi välja nagu okse.

Autahvel

Mõtlesin siin, et peaks need tegelased, kes mulle järgmisel varasuvel kasti õlut osta kavatsevad, kuidagi esile tõstma. Mõeldud, tehtud, graveerisin mainitud tegelaste nimed permanentse markeriga blogi vasakule tiivale. Londo ja Pluuto kohta andis guugli pildiotsingumootor pädeva vaste ka, nemad said lingitud ka. Teised võivad ka lingitud saada, kui mulle lingi saadavad. Samas kui mulle pilt saata, siis saab isegi nii teha, et nime kõrvale võib pildi üles visata. Mida üks inimene veel tahta võiks, kui oma nime ja pilti Eesti parima veebimeedialehe esiküljel!?

Ühtlasi annan teada, et veel kastinimekirjas ei ole, siis seda saab veel teha. Ja mitte ainult ei saa, vaid lausa peaks!

Uus tabel!

Tegelikult tahtsin täna jooksma minna, aga ühel lihtsal põhjusel jäi see asi täna ära.  Selleks põhjuseks oli minu puhtust ja korda armastav iseloom. Ma nimelt avastasin, et trenniriided lõhnavad mitte just kõige meeldivamalt ja pesin nad puhtaks. Õhtul tilkus riietest veel vett välja, nii et ma ei saanud neid jooksmise juures kasutada. Võib-olla oligi parem, et minemata jätsin, sest nagu viimasel ajal ikka nii ka täna, alumised kõhulihased olid suht valusad. Mis nende vastu peaks ette võtma?

Hea uudis on ka! Meisterdasin siin tükk aega, enne kui valmis sai. Aga eks õeldakse ju, et kaua tehtud kaunike. Minu kaunike on siia blogisse paremale poole üles riputatud tabel. Sealt leiab infot minu isiklike rekordite kohta kümnel alal ja neile vastava punktilaari. Vaadake ja imetlege ja kommenteerige!

Ise vaatasin ja imetlesin ka antud tabelit ja olen päris kindel, et mõnel alal oleksin antud hetkel oma isiklikku rekordit edestama.  Esiteks, kaugust peaksin suutma paarkümment sentimeetrit kaugemale hüpata, kuigi ma ei ole selles 100% kindel. Kõrgushõppe koha pealt võin kindlamalt väita, et 1.35 saaks ikka üle. 400 meetris oleksin ka äkki võimeline mõned punktid koju jooksma, kuigi ausalt õeldes on see täiesti mõttetu ala minu meelest. Ükski normaalne inimene ei suuda 400 meetrit nii kiiresti joosta(63sek), et selle eest 300 punkti saada. 1500 meetrit suudaksin kohe päris kindlasti kiiremini joosta, kui seni olen suutnud. Nii et optimistlikult vaadates pole 3000 punkti mägede taga!

Elu on selline

Imelik, kuidas igasugused asjad juhtuvad. Sul pole neid planiski juhtuma panna, aga nemad juhtuvad nagu iseenesest.

Mõtlesin eile õhtul instas geelitama hakata, aga seal oli hoopiski põrandate poonimine ja mind ei lastud sisse. Niisama tühja telekat vaadata või tuba koristada või kududa ka ei viitsinud. Õnneks või õnnetuseks toimus linna teises otsas, tegelikult küll rohkem keskel, Kitzbergi maja soolaleivapidu. Mõtlesin sealt korraks läbi hüpata... ja hüppasingi, aga veidi kauemaks kui korraks. Esialgne idee oli, et eriti palju ei joo, võtsin ühe pooleteitliitrise sideruuno kaasa ja arvasin et see on kõik, mida õhtu jooksul tarvitan. Aga kalkun ka arvas, et muneb, aga tegelikult hoopis sittus.

Seltskond oli liiga meeldiv ja erinevad joogid liiga maitsvad, et kaine olla. lohuav on see, et vhemalt 3 inimest peale minu arvasid samamoodi ja lõpetasid ka samamoodi. Samas maksimaalselt purju ma ennast siiski ei joonud, see-eest aga jauram jõi ja hakkas kõvasti laulma/karjuma, nii et onud politseinikud tulid kohale ja ajasid pooled inimesed minema.

Õhtul umbes poolteist tundi prast viimast õlut puhusin 1,1 promilli, mis on tegelikult ju suhteliselt vähe? Igatahes täna erilist pohmakat ei ole ja õhtul lähen jooksma.

Siuke lugu

Jaurami soovitusel, havi käsul koostan mõnelauselise raporti teisipäevasest joogiüritusest. Kõik oli selline nagu ikka aga samas hoopis teistmoodi.

Kui väljas pimedaks läks, siis ootasime paar tundi ja siis läksime Vussiga Ümera hüpermarketisse. Ostsime mõned alkoholid ja suundusime Patayasse. Reklaaami järgi või oma alkoholiga sisse saada, aga kohapeal selgus et ainult pooleliitristega lastakse uksest sisse. Aga õnnetuseks oli meil paar kaheliitrist bocki pallooni kaasas. Lootsime, et sellised näppus näeme lahedad välja.

Midagi muud ei jäänud üle kui kulistasime ühe ukse taga tühjaks ja teise peitsime ära. Pärast muidugi seda enam üles ei leidnud.

Sees kehastusime kohe presidendipaariks ja asusime trepil inimesi kättpidi tervitama. See oli tegelikult vägagi üllas tegu, millega omalt poolt aitasime seagripi levikule kaasa.

Pidu ise oli igati tore. Mis siin pikemalt ikka seletada?

Reporteri horoskoop ei valeta!

Eile õhtul juhtusin Reporteri horoskoopi nägema ja seda lugev näitsik teatas mulle rõõmsal häälel, et homne päev ei ole eriti tegus. Mis seal salata, nii täpselt juhtuski! Mitte midagi ei saanud täna tehtud. Eelmainitud fakt on võibolla kuidagi seotud ühe teise faktiga, nimelt käisin eile ühel peoüritusel.

Leia kümme erinevust

Auschwitz-Birkenau, Poola

Sõbra keskus, Tartu Eesti

Ratast varastamas

Ma siin ükspäev mõtlesin, et jalalihased on valusad ja peaks kaks päeva pausi trennist tegema. Samas miks mitte meeldivat kasulikuga ühendada? Mõeldud, tehtud. Kukkusin eile korraks jooma.

Tegelikult ega see polnud planeeritud üritus. Lihtsalt juhtus nii, et käisin Genitalistide klubis malet mängimas. Ja mis sa ikka tühja mängid, mõne õlle ikka rüüpad ju mängu kõrvale. Muidu, mul õnnestus eile esimest korda elus naisele males kaotada.

Hiljem viis tee mind spordihoone ette rauasaega jalgratta lukku avama, paar peeti ja Vuss olid abiks. Kolmveerand tundi kõva saagimist ja raudratsu oligi vabaks päästetud. Politseid ei kutsutud. Mõned vabatahtlikud pealtvaatajad käisid koguni abiks saagimas.

Koju ikka enne ei läinud, kui Zavood kinni pandi. Üles enne ei ärganud, kui väljas juba pime oli.