Eile õhtul käisin jooksmas. Jooksin kiiremini kui tavaliselt, aga üks Bulgaaria kastiautojuht julges mind ikkagi tülitada. Juht ronis kabiinist tee peale, hüppas mulle ette ning hakkas vene keeles rääkima:"Здравствуйте! знаете где ндустриальная зона?" Ma mõtlesin 2-3 sekundit, aga ei suutnud ühtegi tööstupiirkonda silme ette manada ja vastasin talle oma perfektselt vigases vene keeles: "Откуда я знаю, нада бежать!" Lippasin edasi.
Täna tuli ühe teise võõrkeele tundmine mulle kasuks. Nimelt istusin instas arvuti taga ja mängisin poolakate vastu kanalas malet või doominot. Samal ajal samas kohas rääkisid üks eestlane ja teine välismaalane (vist Ukrainast, kui ma ei eksi, aga kui eksin, siis kuskilt mujalt) Tartu ööelu meelispaikadest. Eesti noormes ütles sedasi: "If you want to experience somethind very different... something disastrous... then go to place called Zavood." Välismaa neiu hakkas suht kõva häälega karjuma: "Oh, NO, no, never-ever!"
Rohkem ei kirjuta hetkel, lähen jooksma!
Proovi sellega otsida!
Custom Search
Sep 29, 2009
Sep 27, 2009
Mina olengi malekunn!
Eile oli see öö, mil teadlased linna peale lahti lasti. Mina, kes ma olen uue põlvkonna säravamaid tähti antud valdkonnas, võtsin ka üritusest osa.
Päeval olin malekunn, seda otseses mõttes. Nimelt toimus elav male, kus mina esinesin musta kuningana. Päris hästi sain vist oma rolliga hakkama, sest rahvusringhäälingu kaamerapoisid palusid pidevalt oma zeste või poose korrata. Aga eks ta nii olegi, et kõik mis teen, teen hästi.
Õhtul toimus lustipidu kutsutud külalistele Aura veekeskuse basseinides ja mullivannides. Lauad olid toidust lookas ja õlut voolas ojadena. Vaesemad teadlased, nimesid nimetamata, kasutasid seda, et tasuta õlut jagati, julmalt ära ja toppisid kastijagu purke endale kotti mustade päevade tarvis.
Kuna üritus toimus Auras, siis otseloomulikult sai ka erinevaid sauna- ja veeatraktsioone proovitud. Ühe peal tegin katse-eksituse meetodil kindlaks, et kui sa torust alla sööstad ja loodad, et käes olev õllepurk ei lähe ümber ja sinna sisse kloorivett ei satu, siis sa eksid. Seal oli ka võimalus vesikirpu proovida, aga kahjuks jäi sellega hüppamine mul katsetamata, sest Vuss suutis selle pooleks ratsutada.
Mitteametlik ahvterpaarti oli Zavoodis. Tee peal sinna jagasime ära taldrikutäie Gruusia palle. ma täpselt ei tea, millest need koosnesid, aga nägid välja nagu paasteedikuulikesed oleks milleski ära paneeritud. Paljud inimesed ei olnud nõus neid pallikesi sööma, sest arvasid, et need on kanepit täis. Huvitav-huvitav, miks peaks keegi mõistusega või isegi ilma selleta inimene küpsetama kanepit sisaldavad junnid ja siis need tänaval võõrastele ära jagama? Mina ei suuda ühtegi põhjust leida igatahes.
Nagu arvata võib, siis täna jooksmas ei käinud. Aga äkki homme...
Päeval olin malekunn, seda otseses mõttes. Nimelt toimus elav male, kus mina esinesin musta kuningana. Päris hästi sain vist oma rolliga hakkama, sest rahvusringhäälingu kaamerapoisid palusid pidevalt oma zeste või poose korrata. Aga eks ta nii olegi, et kõik mis teen, teen hästi.
Õhtul toimus lustipidu kutsutud külalistele Aura veekeskuse basseinides ja mullivannides. Lauad olid toidust lookas ja õlut voolas ojadena. Vaesemad teadlased, nimesid nimetamata, kasutasid seda, et tasuta õlut jagati, julmalt ära ja toppisid kastijagu purke endale kotti mustade päevade tarvis.
Kuna üritus toimus Auras, siis otseloomulikult sai ka erinevaid sauna- ja veeatraktsioone proovitud. Ühe peal tegin katse-eksituse meetodil kindlaks, et kui sa torust alla sööstad ja loodad, et käes olev õllepurk ei lähe ümber ja sinna sisse kloorivett ei satu, siis sa eksid. Seal oli ka võimalus vesikirpu proovida, aga kahjuks jäi sellega hüppamine mul katsetamata, sest Vuss suutis selle pooleks ratsutada.
Mitteametlik ahvterpaarti oli Zavoodis. Tee peal sinna jagasime ära taldrikutäie Gruusia palle. ma täpselt ei tea, millest need koosnesid, aga nägid välja nagu paasteedikuulikesed oleks milleski ära paneeritud. Paljud inimesed ei olnud nõus neid pallikesi sööma, sest arvasid, et need on kanepit täis. Huvitav-huvitav, miks peaks keegi mõistusega või isegi ilma selleta inimene küpsetama kanepit sisaldavad junnid ja siis need tänaval võõrastele ära jagama? Mina ei suuda ühtegi põhjust leida igatahes.
Nagu arvata võib, siis täna jooksmas ei käinud. Aga äkki homme...
Sep 25, 2009
Palju maksab rongipilet Tapalt Tartusse?
Mitte midagi ei maksa!
Ronisin Tapal rongile, sättisin end mugavalt istuma, imetlesin aknast Eestimaad, ootasin piletimüüjat. Piletimüüja tuli, aga ei jäänud minu juures seisu, vaid marssis väärikal sammul järgmiste reisijateni. Ja see juhtus juba kolmandat korda, kokku olen umbes 5 korda mööda raudteed Tapalt Tartusse tulnud. Mõnikord on hea, kui oled nii tavaline, et keegi sind ei märkagi.
Ronisin Tapal rongile, sättisin end mugavalt istuma, imetlesin aknast Eestimaad, ootasin piletimüüjat. Piletimüüja tuli, aga ei jäänud minu juures seisu, vaid marssis väärikal sammul järgmiste reisijateni. Ja see juhtus juba kolmandat korda, kokku olen umbes 5 korda mööda raudteed Tapalt Tartusse tulnud. Mõnikord on hea, kui oled nii tavaline, et keegi sind ei märkagi.
Sep 22, 2009
Ongi käes! Üks pahe jälle juures
Veiks hoiatas, et nii läheb. Vaidlesin küll vastu, et minuga nii ei juhtu, aga tundub, et isegi mina olen võimeline mõnikord eksima. Täna see siis juhtuski. Peale jooksu tegin Nooruse ühikate vahel kahe paju, tegelikult küll remmelga, aga paju kõlab paremini, all venitusharjutusi, kui äkki mõistsin, et peale Tõnn3000 projekti edukat või edutut lõppu ei suuda ma enam endise elu juurde tagasi minna. Ehk maakeeli, ilmselt jooksen elu lõpuni. Lihtsalt enda lõbuks paar korda nädalas.
Sep 20, 2009
Küsitlusest ja pedekohtingutest
Küsitlus sai läbi. Teema oli selline: Ma olen peaaegu kolm kuud trenni teinud. Vahepeal on küll väikesed pausid sisse vupsanud, aga kas mingit progressi on märgata?
Pole midagi ütelda, mu blogilugejad on suures osas kas väga vaimuvaesed või jube tagasihoidlikud. Ligi pooled vastajatest arvasid, et õige vastus on Ei kommentaari. Nojah, ega ma ka siis pikemalt ei kommenteeri siin.
Kõik järgnevad variandid kogusid igaüks täpselt ühe hääle.
Pole midagi ütelda, mu blogilugejad on suures osas kas väga vaimuvaesed või jube tagasihoidlikud. Ligi pooled vastajatest arvasid, et õige vastus on Ei kommentaari. Nojah, ega ma ka siis pikemalt ei kommenteeri siin.
Kõik järgnevad variandid kogusid igaüks täpselt ühe hääle.
Ei! | |
Hakka jooma, sport ei sobi sulle | |
No kuule, mu vanaema saab ka rohkem punkte Enne hakkab siga lendama kui sina 3000 punkti saad Vau! Sa oled nii tugev, kiire ja osav
| |
Sep 18, 2009
Haigused
Hommikul silmade avamisega samal hetkel tundsin kerget kripeldust kurgus. See tunne kestab siiani, kardan, et hakkan haigeks jääma. Tahaks loota, et nii ei juhtu. Haigusehirmu tõttu jätsin täna jooksmas käimata.
Aga mul on üks haigus veel. See on selline, et kui toimub mingi pidu, nagu kolmapäeval juhtus, siis sa suhtled seal pool õhtut mõne inimesega, küsid mitu korda, et mis ta nimi on, aga lõpuks ikka ei mäleta. Kõik muu võib meelde jääda aga nimi mitte. See ei juhtunud esimest korda, vastupidi suht sageli juhtub nii. Järgmisel korral võtan ma väikese märkmiku kaasa ja täheldan mõne nime sinna üles, kui seda ära ei kaota, siis tean edaspidi mõnda nime rohkem. Ei tea kas sellest maailmale või mulle mingit kasu ka tõuseb, aga ma proovin...
Tegelikult on mul veel mitmeid haigusi ja sündroome küljes, aga kui need kõik ära mainida, siis läheks postitus liiga pikaks.
Vaadake parem pilti, pealkirjaga vapper kütt ja saakloom.
Aga mul on üks haigus veel. See on selline, et kui toimub mingi pidu, nagu kolmapäeval juhtus, siis sa suhtled seal pool õhtut mõne inimesega, küsid mitu korda, et mis ta nimi on, aga lõpuks ikka ei mäleta. Kõik muu võib meelde jääda aga nimi mitte. See ei juhtunud esimest korda, vastupidi suht sageli juhtub nii. Järgmisel korral võtan ma väikese märkmiku kaasa ja täheldan mõne nime sinna üles, kui seda ära ei kaota, siis tean edaspidi mõnda nime rohkem. Ei tea kas sellest maailmale või mulle mingit kasu ka tõuseb, aga ma proovin...
Tegelikult on mul veel mitmeid haigusi ja sündroome küljes, aga kui need kõik ära mainida, siis läheks postitus liiga pikaks.
Vaadake parem pilti, pealkirjaga vapper kütt ja saakloom.
Sep 16, 2009
Kirjutan jooksmisest ka vahelduseks
Täna astusin, peale nädalast pausi jooksmisest veidi kõhklevalt, oma jooksusussidesse ja suundusin õue. Ei saanud veel esimest jooksusammu tehagi, kui silmasin autode vahel kährikut. Olen teda ühe korra varem ka jooksmise ajal linnas luusimas näinud, aga siis ma ei uskunud oma silmi. Nüüd põrnitsesin teda pikemalt,
vaatamata sellele et oli suhteliselt pime. Suht närune nägi välja, ilmselt paksult parasiite täis ja metsaeluks liiga nõrk otsustas äärelinnas leiduvast prügist elama hakata. Minu vastu ta erilist huvi ei tundnud, jooksis suht lähedalt mööda.
Ise jooksin teisele poole. Hea oli joosta! Mulle on tegelikult jooksmine meeldima hakanud. See on natuke probleem ka, sest kipun üle oma võimete kiiresti jooksma, aga see ei ole trenni mõttes hea. Aga ma püüan hakkama saada.
vaatamata sellele et oli suhteliselt pime. Suht närune nägi välja, ilmselt paksult parasiite täis ja metsaeluks liiga nõrk otsustas äärelinnas leiduvast prügist elama hakata. Minu vastu ta erilist huvi ei tundnud, jooksis suht lähedalt mööda.
Ise jooksin teisele poole. Hea oli joosta! Mulle on tegelikult jooksmine meeldima hakanud. See on natuke probleem ka, sest kipun üle oma võimete kiiresti jooksma, aga see ei ole trenni mõttes hea. Aga ma püüan hakkama saada.
Sep 15, 2009
Avamatk vol. 2
Kui mina magamiskotist välja ronisin, oli enamik normaalsed inimesi juba ammu koju ära läinud. Ausalt öeldes mind see väga ei seganud. Mind segas hoopis üks tunne, see oli tühja kõhu tunne. Mul nimelt on selline probleem, et ma ei saa teisel päeval edasi juua, enne kui midagi tahket pole manustanud. probleem oli aga selles, et miskit söödavat ei paistnud läheduses leiduvat. Juba vanarahvas teadis rääkida, et sõpra tuntakse hädas. Nii ongi, minu murest kuulnud, tuli Vuss ühelt poolt poolekilone sibul käes ja suu naeratusest lõhki minemas ja ütles, et söö seda. Mis seal ikka, haarasin juurvilja pihku ja hakkasin seda närima ning lohistasin ennast lõkke juurde.
See vist oli kokkusattumus, et kui mina lõkke äärde saabusin, siis lahkusid viimased vähegi normaalsed matkasellid nagu rotid uppuvalt laevalt. Istusin veidi aega üksi tulesoojas ja nautisin kvalideetseltskonda, aga siis otsustasin peotelki suunduda. Morn rahvas istus ümber laual seisva Agnese. Agnes on selline jook, mida ma kunagi vastiku maitse ja põhimõtte pärast ei joo. Aga kuna põhimõtte on veel halvem jook, siis seekord võtsin pudeli kätte ja lasin joogil hea maitsta. Siis tegin veel paar head nalja ka ja mornist seltskonnast polnud enam haisugi. Nalja tehti nii palju ja nii hästi, et see teeks isegi Arnold Rüütlile silmad ette.
Keset suurt naljahoogu astus telki Tauno, Kaarel pakkus talle Agnest, aga kuna Tauno ei joo tilkagi alkoholi, siis põrkas ta koheselt telgist välja. Avaldasin oma arvamust, et Tauno on tegelikult tore poiss. Teised olid selle väitega kõik nõus. Ilma irooniata!
Peotelgis oli igati mugav ja mõnus olemine, aga kahjuks loodusseaduste vastu ei saa. Üks loodusseadus on, et kõik hea saab ükskord otsa. Juhtus meilgi nii, et kõik kääritatud joogid lõppesid. Vinnasime kotid selga ja startisime ligi 5 kilomeetrisele rännakule Ahja poe juurde. Sel retkel sain aru, kes ütlevad, et tark ei torma. Need on need väetimad, kes grupist maha pudenevad ja siis üksi või paarikaupa hääletades mõne auto peatuma suudavad meelitada. Mina muidugi nii mannetu ei olnud, et oleksin juhtgrupist maha jäänud ja jõudsin ausalt jala koos kolme kaaslasega poe juurde.
Käisime poes, ostsime leiba, kalakonservi mõned liitrised duubelbokid ja taurused ning hõivasime kohalike parmude meelispaiga poeesisel trepil. Mingi hetk tulid kuskiltpoolt ka külajoodikud ise kohale, need kelle koha me ära olime võtnud. Peale lühikest jutuajamist põlgasid isegi nemad meie seltskonna ja läksid ühe härra juurde pidu pidama. Neid oli kokku kolm, kaks meest ja veel üks mees, kelle nad ise väitsid kena neiu olevat.
Meie läheduses möllasid paar noort poissi ja meil oli jube hea meel, et noorsoole nii head eeskujud suudame olla. Lõpeta ikka ilusasti kool ära ja mine ülikooli, siis saad 15 aasta pärast kohaliku poe ees plastpudelist õlut luristada nagu su algklassides koolist langenud klassikaaslased.
Elu on ikka ilus küll, mis?
Üks pilt selle aasta avamatkalt ka! Tauno tehtud.
Käimas on traditsiooniline igaaastane käbiviske võistlus, mida ma kunagi ei võida, kuigi pingutan.
See vist oli kokkusattumus, et kui mina lõkke äärde saabusin, siis lahkusid viimased vähegi normaalsed matkasellid nagu rotid uppuvalt laevalt. Istusin veidi aega üksi tulesoojas ja nautisin kvalideetseltskonda, aga siis otsustasin peotelki suunduda. Morn rahvas istus ümber laual seisva Agnese. Agnes on selline jook, mida ma kunagi vastiku maitse ja põhimõtte pärast ei joo. Aga kuna põhimõtte on veel halvem jook, siis seekord võtsin pudeli kätte ja lasin joogil hea maitsta. Siis tegin veel paar head nalja ka ja mornist seltskonnast polnud enam haisugi. Nalja tehti nii palju ja nii hästi, et see teeks isegi Arnold Rüütlile silmad ette.
Keset suurt naljahoogu astus telki Tauno, Kaarel pakkus talle Agnest, aga kuna Tauno ei joo tilkagi alkoholi, siis põrkas ta koheselt telgist välja. Avaldasin oma arvamust, et Tauno on tegelikult tore poiss. Teised olid selle väitega kõik nõus. Ilma irooniata!
Peotelgis oli igati mugav ja mõnus olemine, aga kahjuks loodusseaduste vastu ei saa. Üks loodusseadus on, et kõik hea saab ükskord otsa. Juhtus meilgi nii, et kõik kääritatud joogid lõppesid. Vinnasime kotid selga ja startisime ligi 5 kilomeetrisele rännakule Ahja poe juurde. Sel retkel sain aru, kes ütlevad, et tark ei torma. Need on need väetimad, kes grupist maha pudenevad ja siis üksi või paarikaupa hääletades mõne auto peatuma suudavad meelitada. Mina muidugi nii mannetu ei olnud, et oleksin juhtgrupist maha jäänud ja jõudsin ausalt jala koos kolme kaaslasega poe juurde.
Käisime poes, ostsime leiba, kalakonservi mõned liitrised duubelbokid ja taurused ning hõivasime kohalike parmude meelispaiga poeesisel trepil. Mingi hetk tulid kuskiltpoolt ka külajoodikud ise kohale, need kelle koha me ära olime võtnud. Peale lühikest jutuajamist põlgasid isegi nemad meie seltskonna ja läksid ühe härra juurde pidu pidama. Neid oli kokku kolm, kaks meest ja veel üks mees, kelle nad ise väitsid kena neiu olevat.
Meie läheduses möllasid paar noort poissi ja meil oli jube hea meel, et noorsoole nii head eeskujud suudame olla. Lõpeta ikka ilusasti kool ära ja mine ülikooli, siis saad 15 aasta pärast kohaliku poe ees plastpudelist õlut luristada nagu su algklassides koolist langenud klassikaaslased.
Elu on ikka ilus küll, mis?
Üks pilt selle aasta avamatkalt ka! Tauno tehtud.
Käimas on traditsiooniline igaaastane käbiviske võistlus, mida ma kunagi ei võida, kuigi pingutan.
Sep 14, 2009
"Meeldiv" jalutuskäik presidendiga
Järgnev on kuulsa õpetlase ja muidu sümpaatse härrasmehe Relviku Tõnise sisukas reisikiri meeleolukast retkest Põlvamail.
Möödunud nädalavahetusel toimus marsruudil Taevaskoda-Kiidjärve-Akste 52. Ringi Avamatk. Minagi olin üks neid väheseid, kes ennast sinna kohale viitsis vedada, isegi Jauramit, kes käib igal Ringi üritusel, ei olnud. Täpseid andmeid ei tea, aga silma järgi hinnates oli inimesi 34 +/-19.
Kuna see matk pole eriti lühike, siis on selline traditsioon, et see hakkab väga varakult pihta, seekord oli algus täpselt kell 12. Aga selleks, et kell 12 Taevaskojas olla, tuleb 10:24 rongi peal olla ja selleks omakorda peab väga vara tõusma. Läbi häda õnnestus ennast vara üles ajada. Aga takistused ei hüüa tulles, koti pakkimisele kulus oodatust rohkem aega, kuigi ma pakkisin sinna ainult magamiskoti, sooja kampsuni, vahetussokid ja ohtralt alkoholi. Asjad koos pistsime punuma, aga tee peal adusime, et nii ei jõua me kuhugi, aga kus häda kõige suurem, seal peldik kõige lähemal. Võtsime purksi putka eest takso, mis meid vaksali ukse ette sõidutas. See oli esimene kord taksoga matkale minna, pole midagi öelda, päris meeldiv oli.
Rongis oli see sama vastik seltskond, kellega ma igalpool kokku satun. Tegelikult oli 1-2 meeldivat inimest ka! Kuna rongiga on igav sõita, seltskond oli masendav ja kott jube raske, siis juhtus nii, et hakkasime tipsutama. Pealegi on see ju ikkagi Avamatk, siis juba viisakusest ajaloo vastu ei saanud me avamata jätta. Kui jutt juba viisakusele läks, siis olgu mainitud, et me ei joonud ennast niisama metslase kombel täis, vaid tegime seda härrasrahva kombe kohaselt, mängides mängu nimega, kes kaine peaga metsa jõuab on jobu. Ma ei hakka neid reegleid siin täpselt kirjeldama, aga olgu öeldud, et kuna mängisime viinaga, siis leppisime viiki.
Rongisõit kulges üllatavalt kiirelt. Aga eksivad need, kes arvavad, et rongilt maha tulles sai matkama hakata. Enne tuli veel 2-3 kilomeetrit matka starti kõmpida. Kõlab uskumatult, et matkale eelneb matk, aga nii see on. Eelmatk õnnelikult ja kadudeta läbitud jõudsime Suure Taevaskoja vastas asuvale muruplatsile, seal istusime ringi, tõsi küll, üks ringi ots oli varjus ja seal oli märg ning seetõttu osad inimesed eelistasid istumisele seismist. Ringi keskel oli junn. Kes ei tea, siis Junn on president. Muide, see ringis istumine ja seal toimuv riitus on traditsioon, mille käigus kõik inimesed järgemööda kiidavad ennast 1-2 lausega. Me Vussiga vist kasutasime natuke rohkem lauseid kui lubatud, sest mingi hetk palus Kuldar, et me teistel ka natuke rääkida laseksime.
Kõned peetud, bokitud* peet otsas, hakkas rahvas Kiidjärve poole valguma. Varasematel aastatel on kiire algus mulle kätte maksnud ja ma otsustasin senist taktikat, millega sai esimeste seas alustatud ja viimaste seas kohale jõutud, vahetada. Uus plaan oli selline, et viimaste seas asun teele ja viimaste seas jõuan kohale ka. Olgu etteruttavalt öeldud, et vabalt õnnestus.
vaevalt olime kilomeetri matkanud, kui jõudsime Saesaare veehoidla juurde, kus mingi seltskond paljaid inimesi vees sulistas. Ega's midagi, hüppasin ka sisse. Kuivasime, jõime, kõmpisime veel kilomeetrikese edasi, seal passis suurem grupp(2-4) inimesi, kes kõik oma näpuotstega vette näitasid ja midagi arusaamtut pobisesid. Kuna ma olen maalt, siis toetudes oma elukogemusele väitsin enesekindlalt kinnisilmi, et need on kalad. Et seda teistelegi tõestada hüppasin plärtsti vette. Kahjuks ühtegi kala ei õnnestunud kätte saada, aga see eest rebisin üles ronides oma käe küünarnukist randmeni veriseks.
Kuivasin, jõime ja kõmpisime kilomeetri veel edasi, sinna kus asub Ahja jõe kõrgeim kallas peale Taevaskodasi. Iga aasta olen mõtelnud sealt alla ronida, aga kunagi varem pole veel ennast nii lolliks joonud. See aasta oli eriline, tegin oma unistuseteoks. Kutsusin lahkelt rahvast kaasa, aga keegi peale Vussi ei söandanud. Alla ronides vigastasin oma parema jala kanda, nii et see enda olemasolu siiamaani meelde tuletab. Aga alla ma sealt sain ja sealt edasi viis tee vette. kuna Vuss pani otse joones üle jõe, siis ei leidnud minagi ühtegi põhjust, miks ma ei peaks üle ujuma. Aga tagasi saamisega oli raskusi, sest Ahja jõe parvlaev "Lonni" lõikas meil tee ära. midagi polnud teha, haarasin pontoonist kõvasti kinni ja lohisesin laevaga paarkend meetrit kaasa. Korraks tekkis mõte ka pardale ronida, aga kuna pardal olid enamasti lapsed, siis ma arvasin, et selline vetevana võiks neid liigselt šokeerida ja ma ujusin kaldale tagasi. Sama osavusega, millega orav pähklei toomas käib, ronisin ma kaldast üles. Vussil läks mäkke tõusmine vaevalisemalt, ilmselt sellepärast et tal oli selleks hetkeks veel suurem joobeaste saavutatud. Jõudsin üleval ühe õlle ära juua enne kui Vuss Kaarli abiga üles sai. Siis nad läksid kõik millegipärast minema, mina jäin presidendiga kahekesi loodust nautima.
Ühel hetkel hakkasime minema, sest looduse ilu muutus igavaks või tegelikult hakkas alkohol otsa saama ja Kiidjärve poe sulgemisaeg lähenes nagu kiirrong. Saime järjekordse kilomeetriga hakkama, kui põkkusime suurema seltskonnaga, õigemini nii paljude inimestega, et seal oli lausa kaks seltskonda. Suurest heameelest arvasin, et nüüd on õige aeg üks õlu juua, aga see polnud tavaline õlu, selle nimi oli Maximator. Madli oli selle kunagi Amsterdamist toonud ja kunagi oli meil plaan see koos ära juua, aga kui realiseerimistähtaeg paar kuud üle oli lastud, siis ta arvas, et ma võiks selle pigem üksi ära juua. Aga ei joonud üksi, jagasin seda lahkelt teistega, aga peale Vussi ja Junni keegi eriti huvitatud sellest ei olnud. Siis oli paras aeg veel korra ujumas käia. Mõeldud, tehtud. Sisse hüpates õnnestus väike varvas pikkupidi pooleks tõmmata, aga ehk kasvab kokku. Kuivasime, jõime ja kõmpisime edasi, seekord rohkem kui kilomeetri. Aga kuna kell oli palju ja juba hakkas hämarduma, siis sellest teelõigust on mälestused suht ähmased. Võib-olla tegime veel peatusi ja käisime ujumas, aga mida ei mäleta, seda pole olnud.
Igatahes Kiidjärvele jõudsime siis, kui pood oli juba tunnikese suletud olnud. Vastupidiselt meie ootustele, sest Detsibell oli korduvalt helistanud ja lubanud, et pood on niikaua lahti kuni seltskond kohale jõuab. Tutkitki.
Edasi ootas meid pikk seiklus mööda kergkattega kohalikke teid, seltskond oli purjus ja jook otsakorral. Polnud just meeldiv vaade tulevikku, seepärast otsustasin kaineks grupijuhiks hakata ja meid sellest hädast päästa. Helistasin Tuulele, helistasin uuesti ja siis veel korra. Peale kümnendat korda ütles ta, et ei viitsi enam minuga rääkida ja saadab Pireti järgi. Läbi raskuste pressisime kõik end ühte autosse ja sõit algas, aga me sõitsime aeglaselt nagu Viinamäe tigu, sest otsisime tee ääres püsti olevaid susse, nende küljes pidi magama õpetaja Rüütel. Rüütlit ei leidnud, kuigi kurjad keeled räägivad, et hiljem olla leitud.
Sihtpunktis käis võimas tehnopidu DJ Taavet Kuke vedamisel. Millegipärast keegi ei tantsinud, vaid istusid või seisid ümber erinevate tulekollete. Üritasin seda viga parandada, aga peale mõningast üritust ma adusin, et ei jõua kõikide neidudega tantsu lüüa, sest neid oli seal isegi minu jaoks liiga palju, siis et mitte solvata, neid keda ma tantsitada ei jõua, ma loobusin. Nii et erilist tantsulkat ei olnud, aga nalja jätkus hommikuni. Mingi hetk ronisin magamiskotti ja jäin keset lava valju muusika ja eemalt kostuva Vussi räuskamise saatel magama.
Hommikul äratas mind Triinu, kes väitis, et kuna ta ei tahtnud lõkke ääres inimesi suitsetamisega häirida, siis otsustas ta mind üles ajada. Kõlarid olid vahepeal ära varastatud, aga Vussi räuskamist oli eemalt ikka kuulda, uue helina oli häälitsuste kompotti lisandunud kitarr.
Teine päev oli ka paras seiklus, aga sellest kirjutan homme,. täna enam ei viitsi. Lõpetuseks ei jäägi üle muud kui lisada, et elu on ilus, raisk!
Kuna selleaastaseid fotosi pole veel kuskilt saada, siis panen ühe umbes 4-5 aastat vana foto avamatkalt.
Vasakult: Kätu, esimesel hetkel identifitseerimatu tütarlaps, Vuss, mina vasara ja juustega, siis kui ma veel noor olin, tagaplaani kaunistab Londo.
_______________________
Bokkima - erudeeritud slängis, mingit lahjat alkoholi(mõnikord ka mittealkohoolset jooki) kangema kraamiga tõhusamaks muutma, näiteks veini viina või Gabrieliga.
Möödunud nädalavahetusel toimus marsruudil Taevaskoda-Kiidjärve-Akste 52. Ringi Avamatk. Minagi olin üks neid väheseid, kes ennast sinna kohale viitsis vedada, isegi Jauramit, kes käib igal Ringi üritusel, ei olnud. Täpseid andmeid ei tea, aga silma järgi hinnates oli inimesi 34 +/-19.
Kuna see matk pole eriti lühike, siis on selline traditsioon, et see hakkab väga varakult pihta, seekord oli algus täpselt kell 12. Aga selleks, et kell 12 Taevaskojas olla, tuleb 10:24 rongi peal olla ja selleks omakorda peab väga vara tõusma. Läbi häda õnnestus ennast vara üles ajada. Aga takistused ei hüüa tulles, koti pakkimisele kulus oodatust rohkem aega, kuigi ma pakkisin sinna ainult magamiskoti, sooja kampsuni, vahetussokid ja ohtralt alkoholi. Asjad koos pistsime punuma, aga tee peal adusime, et nii ei jõua me kuhugi, aga kus häda kõige suurem, seal peldik kõige lähemal. Võtsime purksi putka eest takso, mis meid vaksali ukse ette sõidutas. See oli esimene kord taksoga matkale minna, pole midagi öelda, päris meeldiv oli.
Rongis oli see sama vastik seltskond, kellega ma igalpool kokku satun. Tegelikult oli 1-2 meeldivat inimest ka! Kuna rongiga on igav sõita, seltskond oli masendav ja kott jube raske, siis juhtus nii, et hakkasime tipsutama. Pealegi on see ju ikkagi Avamatk, siis juba viisakusest ajaloo vastu ei saanud me avamata jätta. Kui jutt juba viisakusele läks, siis olgu mainitud, et me ei joonud ennast niisama metslase kombel täis, vaid tegime seda härrasrahva kombe kohaselt, mängides mängu nimega, kes kaine peaga metsa jõuab on jobu. Ma ei hakka neid reegleid siin täpselt kirjeldama, aga olgu öeldud, et kuna mängisime viinaga, siis leppisime viiki.
Rongisõit kulges üllatavalt kiirelt. Aga eksivad need, kes arvavad, et rongilt maha tulles sai matkama hakata. Enne tuli veel 2-3 kilomeetrit matka starti kõmpida. Kõlab uskumatult, et matkale eelneb matk, aga nii see on. Eelmatk õnnelikult ja kadudeta läbitud jõudsime Suure Taevaskoja vastas asuvale muruplatsile, seal istusime ringi, tõsi küll, üks ringi ots oli varjus ja seal oli märg ning seetõttu osad inimesed eelistasid istumisele seismist. Ringi keskel oli junn. Kes ei tea, siis Junn on president. Muide, see ringis istumine ja seal toimuv riitus on traditsioon, mille käigus kõik inimesed järgemööda kiidavad ennast 1-2 lausega. Me Vussiga vist kasutasime natuke rohkem lauseid kui lubatud, sest mingi hetk palus Kuldar, et me teistel ka natuke rääkida laseksime.
Kõned peetud, bokitud* peet otsas, hakkas rahvas Kiidjärve poole valguma. Varasematel aastatel on kiire algus mulle kätte maksnud ja ma otsustasin senist taktikat, millega sai esimeste seas alustatud ja viimaste seas kohale jõutud, vahetada. Uus plaan oli selline, et viimaste seas asun teele ja viimaste seas jõuan kohale ka. Olgu etteruttavalt öeldud, et vabalt õnnestus.
vaevalt olime kilomeetri matkanud, kui jõudsime Saesaare veehoidla juurde, kus mingi seltskond paljaid inimesi vees sulistas. Ega's midagi, hüppasin ka sisse. Kuivasime, jõime, kõmpisime veel kilomeetrikese edasi, seal passis suurem grupp(2-4) inimesi, kes kõik oma näpuotstega vette näitasid ja midagi arusaamtut pobisesid. Kuna ma olen maalt, siis toetudes oma elukogemusele väitsin enesekindlalt kinnisilmi, et need on kalad. Et seda teistelegi tõestada hüppasin plärtsti vette. Kahjuks ühtegi kala ei õnnestunud kätte saada, aga see eest rebisin üles ronides oma käe küünarnukist randmeni veriseks.
Kuivasin, jõime ja kõmpisime kilomeetri veel edasi, sinna kus asub Ahja jõe kõrgeim kallas peale Taevaskodasi. Iga aasta olen mõtelnud sealt alla ronida, aga kunagi varem pole veel ennast nii lolliks joonud. See aasta oli eriline, tegin oma unistuseteoks. Kutsusin lahkelt rahvast kaasa, aga keegi peale Vussi ei söandanud. Alla ronides vigastasin oma parema jala kanda, nii et see enda olemasolu siiamaani meelde tuletab. Aga alla ma sealt sain ja sealt edasi viis tee vette. kuna Vuss pani otse joones üle jõe, siis ei leidnud minagi ühtegi põhjust, miks ma ei peaks üle ujuma. Aga tagasi saamisega oli raskusi, sest Ahja jõe parvlaev "Lonni" lõikas meil tee ära. midagi polnud teha, haarasin pontoonist kõvasti kinni ja lohisesin laevaga paarkend meetrit kaasa. Korraks tekkis mõte ka pardale ronida, aga kuna pardal olid enamasti lapsed, siis ma arvasin, et selline vetevana võiks neid liigselt šokeerida ja ma ujusin kaldale tagasi. Sama osavusega, millega orav pähklei toomas käib, ronisin ma kaldast üles. Vussil läks mäkke tõusmine vaevalisemalt, ilmselt sellepärast et tal oli selleks hetkeks veel suurem joobeaste saavutatud. Jõudsin üleval ühe õlle ära juua enne kui Vuss Kaarli abiga üles sai. Siis nad läksid kõik millegipärast minema, mina jäin presidendiga kahekesi loodust nautima.
Ühel hetkel hakkasime minema, sest looduse ilu muutus igavaks või tegelikult hakkas alkohol otsa saama ja Kiidjärve poe sulgemisaeg lähenes nagu kiirrong. Saime järjekordse kilomeetriga hakkama, kui põkkusime suurema seltskonnaga, õigemini nii paljude inimestega, et seal oli lausa kaks seltskonda. Suurest heameelest arvasin, et nüüd on õige aeg üks õlu juua, aga see polnud tavaline õlu, selle nimi oli Maximator. Madli oli selle kunagi Amsterdamist toonud ja kunagi oli meil plaan see koos ära juua, aga kui realiseerimistähtaeg paar kuud üle oli lastud, siis ta arvas, et ma võiks selle pigem üksi ära juua. Aga ei joonud üksi, jagasin seda lahkelt teistega, aga peale Vussi ja Junni keegi eriti huvitatud sellest ei olnud. Siis oli paras aeg veel korra ujumas käia. Mõeldud, tehtud. Sisse hüpates õnnestus väike varvas pikkupidi pooleks tõmmata, aga ehk kasvab kokku. Kuivasime, jõime ja kõmpisime edasi, seekord rohkem kui kilomeetri. Aga kuna kell oli palju ja juba hakkas hämarduma, siis sellest teelõigust on mälestused suht ähmased. Võib-olla tegime veel peatusi ja käisime ujumas, aga mida ei mäleta, seda pole olnud.
Igatahes Kiidjärvele jõudsime siis, kui pood oli juba tunnikese suletud olnud. Vastupidiselt meie ootustele, sest Detsibell oli korduvalt helistanud ja lubanud, et pood on niikaua lahti kuni seltskond kohale jõuab. Tutkitki.
Edasi ootas meid pikk seiklus mööda kergkattega kohalikke teid, seltskond oli purjus ja jook otsakorral. Polnud just meeldiv vaade tulevikku, seepärast otsustasin kaineks grupijuhiks hakata ja meid sellest hädast päästa. Helistasin Tuulele, helistasin uuesti ja siis veel korra. Peale kümnendat korda ütles ta, et ei viitsi enam minuga rääkida ja saadab Pireti järgi. Läbi raskuste pressisime kõik end ühte autosse ja sõit algas, aga me sõitsime aeglaselt nagu Viinamäe tigu, sest otsisime tee ääres püsti olevaid susse, nende küljes pidi magama õpetaja Rüütel. Rüütlit ei leidnud, kuigi kurjad keeled räägivad, et hiljem olla leitud.
Sihtpunktis käis võimas tehnopidu DJ Taavet Kuke vedamisel. Millegipärast keegi ei tantsinud, vaid istusid või seisid ümber erinevate tulekollete. Üritasin seda viga parandada, aga peale mõningast üritust ma adusin, et ei jõua kõikide neidudega tantsu lüüa, sest neid oli seal isegi minu jaoks liiga palju, siis et mitte solvata, neid keda ma tantsitada ei jõua, ma loobusin. Nii et erilist tantsulkat ei olnud, aga nalja jätkus hommikuni. Mingi hetk ronisin magamiskotti ja jäin keset lava valju muusika ja eemalt kostuva Vussi räuskamise saatel magama.
Hommikul äratas mind Triinu, kes väitis, et kuna ta ei tahtnud lõkke ääres inimesi suitsetamisega häirida, siis otsustas ta mind üles ajada. Kõlarid olid vahepeal ära varastatud, aga Vussi räuskamist oli eemalt ikka kuulda, uue helina oli häälitsuste kompotti lisandunud kitarr.
Teine päev oli ka paras seiklus, aga sellest kirjutan homme,. täna enam ei viitsi. Lõpetuseks ei jäägi üle muud kui lisada, et elu on ilus, raisk!
Kuna selleaastaseid fotosi pole veel kuskilt saada, siis panen ühe umbes 4-5 aastat vana foto avamatkalt.
Vasakult: Kätu, esimesel hetkel identifitseerimatu tütarlaps, Vuss, mina vasara ja juustega, siis kui ma veel noor olin, tagaplaani kaunistab Londo.
_______________________
Bokkima - erudeeritud slängis, mingit lahjat alkoholi(mõnikord ka mittealkohoolset jooki) kangema kraamiga tõhusamaks muutma, näiteks veini viina või Gabrieliga.
Sep 9, 2009
3000 punkti on mulle köki-möki
Vaagisin pikalt, et kas joosta või mitte, lõpuks jätsin täna ikka trenni vahele. Selle asemel lugesin hoopis sellist uudist.
Päris hea ju!? Tegin siis ka väikesed arvutused ja nagu selgus siis naistega võisteldes oleks mu eelmise aasta punktisumma olnud 2015. 1000 punkti kuskilt juurde võluda on kõvasti kergem kui 1700, nii et mu selge mõistus ütleb mulle, et peab ajutiselt nime ära vahetama. Trenni pole vast ka väga vaja enam teha, natuke tehnikat õppida ja tulemus ongi käes:) Lihtne!
Korraks supsas pähe ka mõte, et äkki võiks siis juba ala ka vahetada, kui nii kui nii naiste arvestusse üleminek on. Mõtlesin, et äkki maadlus...vaatasin pilte, kas naismaadlejad on ka kenad ja leidsin sellise fotokese:
Päris hea ju!? Tegin siis ka väikesed arvutused ja nagu selgus siis naistega võisteldes oleks mu eelmise aasta punktisumma olnud 2015. 1000 punkti kuskilt juurde võluda on kõvasti kergem kui 1700, nii et mu selge mõistus ütleb mulle, et peab ajutiselt nime ära vahetama. Trenni pole vast ka väga vaja enam teha, natuke tehnikat õppida ja tulemus ongi käes:) Lihtne!
Korraks supsas pähe ka mõte, et äkki võiks siis juba ala ka vahetada, kui nii kui nii naiste arvestusse üleminek on. Mõtlesin, et äkki maadlus...vaatasin pilte, kas naismaadlejad on ka kenad ja leidsin sellise fotokese:
Ei, mulle ikka meeldib kümnevõistlus rohkem!
Sep 8, 2009
Külm dušš
Kõigepealt, tahaks kiiresti mainida, et eile tegime me kõik koos uue rekordi. Nimelt külastasite te mu blogi eile 59 erineva arvuti vahendusel.
Täna käisin jooksmas ja mitte üksi vaid koos Vussiga. Jooksu ajal midagi erilist ei juhtunudki, aga pärast jooksu üritasin kergeid veeprotseduure läbida, aga oh õnnetust, sooja vett ei olnud. Vesi oli jääkülm. Kaua neid veemõnusi seekord ei nautinud. Nagu hiljem selgus, siis majas oli sooja vee avarii-allegrii.
Täna käisin jooksmas ja mitte üksi vaid koos Vussiga. Jooksu ajal midagi erilist ei juhtunudki, aga pärast jooksu üritasin kergeid veeprotseduure läbida, aga oh õnnetust, sooja vett ei olnud. Vesi oli jääkülm. Kaua neid veemõnusi seekord ei nautinud. Nagu hiljem selgus, siis majas oli sooja vee avarii-allegrii.
Sep 7, 2009
Globaliseerumine
Hea meel teatada, et nüüd ei pea mu blogi enam ainult eesti keeles lugema. Vasakul asuvast tulbast saab valida endale sobiva keele ja sellele klikkides läheb paar sekundit aega ning ongi valitud keeles võimalik mu blogi edasi sirvida. Nii võib huumorit ka saada, sest tõlkemootor ei ole päris perfektne! Soovitan proovida!
Üks asi, millest veel jutustama pean on see, et täna juhtus nii nagu selles laulus siin:
Elektrik külas käis, ta oli maani täis.
Nimelt juba mõnda aega on suure toa laelamp korrast ära, mainisin seda tänases telefonivestluses detsibellile. Kes lubas kohe läbi astuda ja asja korda teha, sest siis kui tema veel seal elas, siis olla ta seda mitmeid kordi parandanud. Nojah, see tegelikult ei ole ju hea märk, kui ühte asja peab mitu korda parandama?
Aga Db tuli kohale, nagu lubatud, tassis veel peeti ja siidrit ka meile... ja siis jõi need ise ära. Jutu sees tuli välja, et tema on maailma esimene show-elektrik. Showd oli küll jah, aga elektrikut mitte. Enne tema tulekut oli olukrd selline, et lamp ei töötanud, pärast lamp ikka ei töötanud ja pirn oli ka veel katki.
Üks asi, millest veel jutustama pean on see, et täna juhtus nii nagu selles laulus siin:
Elektrik külas käis, ta oli maani täis.
Nimelt juba mõnda aega on suure toa laelamp korrast ära, mainisin seda tänases telefonivestluses detsibellile. Kes lubas kohe läbi astuda ja asja korda teha, sest siis kui tema veel seal elas, siis olla ta seda mitmeid kordi parandanud. Nojah, see tegelikult ei ole ju hea märk, kui ühte asja peab mitu korda parandama?
Aga Db tuli kohale, nagu lubatud, tassis veel peeti ja siidrit ka meile... ja siis jõi need ise ära. Jutu sees tuli välja, et tema on maailma esimene show-elektrik. Showd oli küll jah, aga elektrikut mitte. Enne tema tulekut oli olukrd selline, et lamp ei töötanud, pärast lamp ikka ei töötanud ja pirn oli ka veel katki.
Inimesed on õelad
Esiteks, ei ole ju normaalne, et kell seitse öösel peab üles ärkama. Just oled jõudnud magamist nautima hakata, kui äkki hakkab kell kõrva karjuma. Miks on selline asi välja mõeldud? Normaalne oleks, kui päev algab nii umbes kaheteistkümnest. Aga ei, elu tuleb ikka võimalikult keeruliseks ja ebameeldivaks teha!
OK, kuidagi õnnestus hommikul üles saada ja hispaania keele loengusse ronida. Kui loeng läbi sai, siis tuli kuskilt teisest reast mingi naisüliõpilane minu ja Vussi juurde ja küsis: "Kas te olete vennad, jah?" Aru ma ei saa, mida halba ma talle teinud olen, et niimoodi mõnitama peab. Lisan Vussi pildi, et te ikka mõistaksite, miks ma nii nõrdinud olen.
OK, kuidagi õnnestus hommikul üles saada ja hispaania keele loengusse ronida. Kui loeng läbi sai, siis tuli kuskilt teisest reast mingi naisüliõpilane minu ja Vussi juurde ja küsis: "Kas te olete vennad, jah?" Aru ma ei saa, mida halba ma talle teinud olen, et niimoodi mõnitama peab. Lisan Vussi pildi, et te ikka mõistaksite, miks ma nii nõrdinud olen.
Vussile oli see muidugi kompliment, siiamani särab.
Jooksmise kohta niipalju, et täna on vaba päev.
Sep 6, 2009
Heia Sverige!
Minu blogilugejate meeldivasse seltskonda on lisandunud esimene välismaine regulaarne lugeja, kes blogi külastades asub Hallstavikis Stockholmi läänis Rootsimail.
Minu teada, mul ühtegi lähedast tuttavat Rootsis hetkel ei viibi. Või ma eksin? Äkki sa rootslane tutvustad ennast, kes sa oled ja kuidas sa tee siia leidsid? Äkki sina oledki see tüüp või neiu, kes googlit selleks kasutab, et suured munnid üles leida?
Ja üldse kommentaarige natuke rohkem, muidu hakkab mul siin igav !
Minu teada, mul ühtegi lähedast tuttavat Rootsis hetkel ei viibi. Või ma eksin? Äkki sa rootslane tutvustad ennast, kes sa oled ja kuidas sa tee siia leidsid? Äkki sina oledki see tüüp või neiu, kes googlit selleks kasutab, et suured munnid üles leida?
Ja üldse kommentaarige natuke rohkem, muidu hakkab mul siin igav !
Sep 5, 2009
Juhtus nii, et ärritusin
Miks ma siis ärritusin?
Läksin jooksma ja siis see kuradi pulsikell hakkas aiateibaid näitama, näitas nagu oleks pulss enne jooksu 162 olnud. Ja siis näitas mitu minutit järjest ühte ja sama numbrit. Nii ma ärritusingi!
Tagantjärgi tarkus oli muidugi see, et viga polnud mitte kellas vaid pigem pulsivöös või selle vales paigalduses.
Muide, käisin täna Otepää ja Rõngu vahel seenel. Sain männi- ja kuuseriisikaid ning kukeseeni.
Ja uus küsitlus on ka, vastake mõnuga.
Läksin jooksma ja siis see kuradi pulsikell hakkas aiateibaid näitama, näitas nagu oleks pulss enne jooksu 162 olnud. Ja siis näitas mitu minutit järjest ühte ja sama numbrit. Nii ma ärritusingi!
Tagantjärgi tarkus oli muidugi see, et viga polnud mitte kellas vaid pigem pulsivöös või selle vales paigalduses.
Muide, käisin täna Otepää ja Rõngu vahel seenel. Sain männi- ja kuuseriisikaid ning kukeseeni.
Ja uus küsitlus on ka, vastake mõnuga.
Hoiatus!
Järgmise nädala keskpaiku toimub järgmine ühestreenimine, täpne kuupäev ja kellaaeg on veel lahtised. Õpime 100 meetrit jooksma.
Kolm sammast, millele keskendume:
i)Õige jooksutehnika.
ii)Kuidas ennast kiiremaks treenida?
iii)Jooksu taktika.
Kõik on oodatud, ronige kohale!
Täiendus: See nädal jääb ikka vahele!
Kolm sammast, millele keskendume:
i)Õige jooksutehnika.
ii)Kuidas ennast kiiremaks treenida?
iii)Jooksu taktika.
Kõik on oodatud, ronige kohale!
Täiendus: See nädal jääb ikka vahele!
Sep 4, 2009
Ma ei tunne ennast
Täna, nagu nüüd juba kümnetel kordadel varem juhtunud on, käisin jooksmas. Enne jooksu ei olnud enesetunne just kiita. Olin juba 5 min. vaikselt sörkinud, kui avastasin, et pulss on jube madal. Esimese hooga ei teadnudki, mida edasi teha. Aga kuna ma olen suht taiplik, siis adusin, et gaasi võib juurde keerata. Mõeldud, tehtud. Tempo tõusis, pulss jäi peaaegu samaks, aga enesetunne läks aina paremaks ja paremaks. Läks nii heaks, et kepsutasin tee peal nagu kevadine vasikas aasal. Poole kepsutamise pealt avastasin järsku, et kui parasjagu õhus oleva jalaga ma teepinnale tagasi ei jõua, sest suur konn passib ees. Üritasin kõigest väest konnale mitte lagipähe lajatada ja ebainimliku pingutuse läbi suutsin paremat jalga veidi ette vasakule lükata. Konna suutsin päästa, aga oma põlvele tegin sellega veidi viga, igatahes kerge valu on nüüd põlves.
Lisan mõned näitajad ka tänase jooksu kohta:
distants: ~6,3km
aeg: 42min
keskmine pulss: 139lööki/min
max pulss: 157lööki/min
energia kulu: 897kcal
keskmine kiirus: ~9km/h
kilomeetri läbimise aeg: ~6min 45sek
Lisan mõned näitajad ka tänase jooksu kohta:
distants: ~6,3km
aeg: 42min
keskmine pulss: 139lööki/min
max pulss: 157lööki/min
energia kulu: 897kcal
keskmine kiirus: ~9km/h
kilomeetri läbimise aeg: ~6min 45sek
Sep 3, 2009
Olukord on selline
Ega mul midagi sisukat öelda ei ole!
Eile oli üritus,
täna ei jookse,
homme jooksen.
Eile oli üritus,
täna ei jookse,
homme jooksen.
Sep 1, 2009
Micheal Jackson elab!
Micheal ei ole surnud, elus on! pealegi on eesti keele ära õppinud ja oli aktusel õhtu- või pigem päevajuht. Pärast aktuse lõppu tuli meid tänama, et me show elavaks tegime.
Detsibelli jaoks oli see aktus eriline, sest ta astus juba umbes viiendat korda ülikooli, seekord astus siis LOTEsse arvutiehitajaks. Viisime Vussiga talle suure-suure sülemitäie Kanada Kuldvitsu. Db pole kunagi varem nii õnnelik olnud! Pärast muutus ta muidugi kurvaks, kui kuulis, et ma olin ühe pudeli Ti Amo eest maksnud 37.50, tema ostis oma pudeli 69 eegu eest.
Peale aktust ei läinud koju, vaid sai erinevates kohtades linnapeal ringi käidud ja pokaalist veini rüübatud. Væikese vahemärkusena olgu õeldud, et nagu karta oli, siis õhtu lõpuks oli mu viimane pokaal katki. Vuss jäi purju ja tahtis naistele meeldida ning läks Vanemuise purskaevu ujuma. Mis näeb välja umbes selline:
Mingi hetk olime Hurda kuju juures geenitehnoloogia rebaste üritusel. Meile anti pehmest materjalist koer kätte ja siis me pidime ennast selle elukaga võrdlema. Ma tegin seal mitu päris head nalja, kahju et ühtegi meeles ei ole.
Õhtuks jõin ennast bioloogide lõkke äärde. Kairi tutvustas mind ühe rebaseneiuga, kes kohe pärast seda kui ma olin talle tere ütelnud läks millegipärast koju ära.
Mingi hetk hüppas Laura jõest välja ja tiris valitud seltskonna paati, et üle jõe lõket tegevatele geoloogidele külla minna. Kuidagi sattusin ka selle valitud seltskonna sisse. Paat oli purjus inimesi puupüsti täis, ma siiamaani imestan, et kuidas seda ümber ei õnnestunud ajada.
Arvates, et oleme õigesse kohta jõudnud, hüppas Saaremaa Jorss keset jõge vette ja hakkas paati kaldale oksarisu sisse vedama. Pärast pikka pingutust saime enam-vähem kõik kuivalt kaldale ja ronisime läbi vaarikavõsa geoloogide lõkke äärde, kust meid ootas täpselt 0 geoloogi. Need ampelmannid olid juba öölokaali Zavood ära läinud. Tegime pilti ja tulime ära. Ära tulemine ei läinud nii lihtsalt kui arvata võinuks, sest mõni neiu (ma ei hakka igaks juhuks nimesi nimetama) oli oma tasakaalu kuhugi ära kaotanud.
Selline see elu on! Homme lähen kell 8:00 hispaania keelde ja lõuna paiku käin jooksmas ja õhtul on geeniloogide lõkkeüritus...
Detsibelli jaoks oli see aktus eriline, sest ta astus juba umbes viiendat korda ülikooli, seekord astus siis LOTEsse arvutiehitajaks. Viisime Vussiga talle suure-suure sülemitäie Kanada Kuldvitsu. Db pole kunagi varem nii õnnelik olnud! Pärast muutus ta muidugi kurvaks, kui kuulis, et ma olin ühe pudeli Ti Amo eest maksnud 37.50, tema ostis oma pudeli 69 eegu eest.
Peale aktust ei läinud koju, vaid sai erinevates kohtades linnapeal ringi käidud ja pokaalist veini rüübatud. Væikese vahemärkusena olgu õeldud, et nagu karta oli, siis õhtu lõpuks oli mu viimane pokaal katki. Vuss jäi purju ja tahtis naistele meeldida ning läks Vanemuise purskaevu ujuma. Mis näeb välja umbes selline:
Õhtuks jõin ennast bioloogide lõkke äärde. Kairi tutvustas mind ühe rebaseneiuga, kes kohe pärast seda kui ma olin talle tere ütelnud läks millegipärast koju ära.
Mingi hetk hüppas Laura jõest välja ja tiris valitud seltskonna paati, et üle jõe lõket tegevatele geoloogidele külla minna. Kuidagi sattusin ka selle valitud seltskonna sisse. Paat oli purjus inimesi puupüsti täis, ma siiamaani imestan, et kuidas seda ümber ei õnnestunud ajada.
Arvates, et oleme õigesse kohta jõudnud, hüppas Saaremaa Jorss keset jõge vette ja hakkas paati kaldale oksarisu sisse vedama. Pärast pikka pingutust saime enam-vähem kõik kuivalt kaldale ja ronisime läbi vaarikavõsa geoloogide lõkke äärde, kust meid ootas täpselt 0 geoloogi. Need ampelmannid olid juba öölokaali Zavood ära läinud. Tegime pilti ja tulime ära. Ära tulemine ei läinud nii lihtsalt kui arvata võinuks, sest mõni neiu (ma ei hakka igaks juhuks nimesi nimetama) oli oma tasakaalu kuhugi ära kaotanud.
Selline see elu on! Homme lähen kell 8:00 hispaania keelde ja lõuna paiku käin jooksmas ja õhtul on geeniloogide lõkkeüritus...
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
